jumalagajätuks käega ja astus ühe ohvitseri juurde, kes siinsamas edasi-tagasi kõndis.
See oli d’Artagnan, kes ootas, nagu kardinal oli käskinud.
“Tulge, härra d’Artagnan,” sõnas kardinal oma mahedaimal toonil, “mul on teile ülesanne.”
D’Artagnan kummardas ja astus kardinali kannul salatrepist üles. Mõne hetke pärast leidis ta end taas kabinetist, kust oli veidi aja eest lahkunud.
Kardinal istus oma kirjutuslaua taha, võttis paberilehe ja kirjutas sellele mõne rea.
D’Artagnan seisis rahulikult, ilmutamata kannatamatust või uudishimu. Ta oli muutunud sõjaväeliseks automaadiks, mille paneb tegutsema või õigemini käsku täitma mõni peidetud vedru.
Kardinal murdis kirja kokku ja pitseeris oma pitseriga.
“Härra d’Artagnan,” sõnas ta, “teie ülesandeks on viia see kiri Bastille’sse ja tuua kaasa selles nimetatud isik. Võtke tõld, valvemeeskond ja vaadake hoolega vangi järele.”
D’Artagnan võttis kirja, tõstis käe kübara äärde, pöördus kannal ringi nagu osavaim drilliseersant, väljus, ja hetke pärast kostis ta järsk monotoonne hääl, mis käsutas:
“Neli meest eskordiks, tõld, minu hobune!”
III
KAKS ENDIST VAENLAST
D’Artagnan jõudis Bastille’sse parajasti siis, kui kell lõi veerand üheksa. Ta laskis endast teatada vangla komandandile, ja kui viimane kuulis, et d’Artagnan tuleb ministri juurest, tuues kaasa viimase kirjaliku käsu, tuli ta ohvitserile värava ette vastu.
Bastille’ komandandiks oli tollal härra du Tremblay, kurikuulsa kaputsiinlase Josephi vend. Seda Richelieu hirmsat soosikut kutsuti teise nimega Halliks Eminentsiks.
Kui marssal Bassompierre istus Bastille’s, kus ta viibis täpselt neliteist aastat, ja kui ta seltsimehed oma vabaduseunistustes korrutasid: “Mina vabanen sel ja sel ajal,” “mina jälle siis ja siis,” kinnitas neile Bassompierre: “Ja mina, mu härrad, vabanen siis, kui vabaneb härra du Tremblay.” Sellega tahtis ta öelda, et pärast Richelieu surma ei jää du Tremblay enam oma kohale Bastille’sse ja Bassompierre saab oma koha õukonnas tagasi.
See ennustus oleks peaaegu tõesti täide läinud, ainult pisut teisiti kui Bassompierre seda arvas, sest pärast kardinali surma läksid asjad vanaviisi edasi, härra du Tremblay’d ei vallandatud ja Bassompierre vabanes ainult üle noatera.
Niisiis hetkel, mil d’Artagnan ministri käsu täitmiseks Bastille’sse saabus, oli du Tremblay endiselt kindluse komandandiks. Ta võttis musketärleitnandi suurima lahkusega vastu ja kuna ta oli parajasti õhtulauda istumas, palus ta d’Artagnani enda poole einele.
“Oleksin suurima rõõmuga nõus,” vastas d’Artagnan, “ent kui ma ei eksi, on tema kirjal märge väga kiire.”
“Teil on õigus,” vastas du Tremblay. “Hei, seersant, laske number 256 alla tuua.”
Kes sattus Bastille’sse, see lakkas olemast inimene ja muutus numbriks.
Võtmete kõlinat kuuldes tundis d’Artagnan sisemist värinat. Ta jäi hobuse selga, vaadates trelle, sügavaid aknaavasid, tohutuid müüre, mida ta seni oli näinud ainult teiselt poolt vallikraavi ja mis talle kahekümne aasta eest olid suurt hirmu sisendanud.
Kõlas kellahelin.
“Ma lahkun teist nüüd,” ütles talle du Tremblay. “Mind kutsutakse vangi väljasaatmistähele alla kirjutama. Peatse nägemiseni, härra d’Artagnan.”
“Kurat võtku mind, kui ma seda soovi peaksin jagama,” lausus d’Artagnan endamisi, saates seda manamist kõige lahkema naeratusega. “Viiest selles õues veedetud minutist võib haigeks jääda. Ma eelistaksin küll pigem surra kaltsukotil, mis minuga arvatavasti juhtubki, kui saada kümme tuhat liivrit rendist Bastille’i komandandina!”
Vaevalt oli ta selle monoloogi lõpetanud, kui ilmus vang. Seda nähes ei suutnud d’Artagnan hetkeks varjata oma üllatust. Kuid ta kogus end kohe. Vang astus tõlda, ilmutamata, et on d’Artagnani ära tundnud.
“Härrad,” ütles d’Artagnan neljale musketärile, “mulle soovitati vangi suhtes äärmiselt valvas olla. Ja kuna tõllaustel pole lukke, istun ma tema juurde. Härra de Lillebonne, olge nii lahke, talutage mu hobust valjaidpidi.”
“Kuulen, härra leitnant,” vastas musketär.
D’Artagnan laskus sadulast, ulatas valjad musketärile, astus tõlda, istus vangi kõrvale ja käsutas häälel, milles oli võimatu märgata vähimatki erutusevarjundit:
“Kuningapaleesse, ja traavis!”
Sõiduk hakkas otsekohe liikuma, ja kasutades pimedust, mis valitses võlvi all, kust nad läbi sõitsid, kaelustas d’Artagnan vangi.
“Rochefort!” hüüdis ta. “Teie! Kas see olete tõesti teie? Kas ma ei eksi?”
“D’Artagnan!” hüüdis nüüd üllatunud Rochefort omakorda.
“Armas sõber,” jätkas d’Artagnan, ”ma pole teid neli või viis aastat näinud ja arvasin, et olete surnud.”
“Ausõna,” ütles Rochefort, “ma usun, et surnu ja maetu vahel polegi suurt vahet. Ja mina olengi juba maha maetud, palju sellest igatahes ei puudu.”
“Ja millise süüteo pärast sattusite Bastille’sse?”
“Kas tahate kuulda tõtt?”
“Jah.”
“Noh, teate, mul pole sellest aimugi.”
“Te ei usalda mind, Rochefort, mind!”
“Ei, aadliku ausõna, ma ei tea, sest on võimatu, et istuksin vangis teo eest, mida mulle süüks pannakse.”
“Ja nimelt mida?”
“Vargust.”
“Teie – ja varas! Rochefort, te naljatate.”
“Ma saan teist aru. Asi nõuab muidugi lähemat seletust.”
“Tõepoolest, ma möönan seda.”
“Noh, kuulake siis. Lugu oli nii. Ühel õhtul, pärast joomingut Reinard’i juures Tuileries’s koos hertsog d’Harcourt’i, Fontrailles’, Rieux’ ja teistega, tegi hertsog d’Harcourt ettepaneku minna Uuele sillale mantleid röövima. Nagu te mäletate, oli see tollal levinud nali, mille Orléans’i hertsog oli suurmoeks muutnud,”
“Te olete hull, Rochefort! Teie eas!”
“Ei, kuid ma olin purjus, ja kuna see ajaviide tundus mulle igavana, tegin ma de Rieux’le ettepaneku jääda pealtvaatajaks ja võtta sisse esimene loož pronkshobuste seljas. Öeldud, tehtud. Kasutades ratsakuju kannuseid jalustena, istusimegi mõne hetke pärast hobuste turjal. Meie asukoht oli haruldaselt hea ja me nägime kõike suurepäraselt. Juba oli ennenägematu osavusega röövitud neli või viis mantlit, ilma et ohvrid oleksid julgenud sõnagi lausuda, kui äkki üks loll, kellel oli vähem kannatust
