Teie andsite mulle selle võimaluse, Guitaut, ja kuigi teie kavatsused ei olnud ehk minu suhtes kõige heatahtlikumad, ma tänan teid selle eest.”
Ja pöördudes kannal ringi, läks ta tagasi vahtkonna juurde, vilistades mingit Fronde’i viisikest.
Mazarin aga oli üsna mõttesse jäänud. Kõik see, mis ta oli kordamööda kuulnud Comminges’ilt, Guitaut’lt ja Villequier’lt, oli veelkord kinnitanud tema veendumust, et juhul kui tulevad rasked ajad, ei jää talle ainsatki pooldajat peale kuninganna, ja ka kuninganna oli nii tihti oma sõbrad maha jätnud, et temagi toetus tundus ministrile kõigist tarvitusele võetud ettevaatusabinõudest hoolimata õige kahtlase ja ebakindlana.
Kogu selle umbes tund aega kestnud öise ratsaretke ajal oli kardinal, kuulates üksteise järel Comminges’i, Guitaut’d ja Villequier’d, uurinud üht meest. See mees, kelle rahu polnud kõigutanud rahvahulga ähvardused, kelle näos polnud liikunud ainuski lihas ei Mazarini suust kuuldud ega ka tema pihta lendu lastud naljade puhul, see mees näis seisvat kuidagi eraldi ja olevat karastatud selliste sündmuste puhuks, mis nende ümber sel hetkel toimusid, ja eriti nende puhuks, mis lähemas tulevikus ees seisid.
D’Artagnani nimi polnud talle pealegi mitte täiesti tundmatu, ja kuigi Mazarin oli tulnud Prantsusmaale alles umbes 1634. -1635. aasta ümber, see tähendab seitse või kaheksa aastat pärast neid sündmusi, millest jutustasime meie loo esimeses osas, tundus kardinalile siiski, et oli kuulnud räägitavat sellest mehest seoses asjaoludega, mida ta ei suutnud küll praegu meelde tuletada, kui inimesest, kes oli end näidanud julguse, osavuse ja truuduse võrdkujuna.
See mõte haaras teda niivõrd, et ta otsustas nimetatud asjas viivitamatult selgust muretseda. Kuid andmeid d’Artagnani kohta ei tahtnud ta pärida temalt endalt. Mõnest sõnast, mis musketärleitnant oli öelnud, oli kardinal otsemaid mõistnud ta gaskooni päritolu. Kuid itaallased ja gaskoonlased tunnevad üksteist liiga hästi ja on liiga sarnased, et suhelda üksteisega, toetudes andmetele, mida nad saavad vahetult üksteiselt.
Seepärast, jõudnud kuningapalee aiamüürini, koputas kardinal väiksele väravale, mis asus umbes praeguse de Foy kohviku kohal, tänades enne d’Artagnani ja paludes teda end oodata kuningapalee õues. Guitaut’d käskis ta endaga kaasa tulla. Mõlemad hüppasid sadulast, ulatasid valjad lakeile, kes oli avanud värava, ja kadusid aeda.
“Armas Guitaut,” ütles kardinal, toetudes kaardiväekapteni käsivarrele, “te ütlesite mulle ennist, et seisate juba üle kahekümne aasta kuninganna teenistuses.”
“Jah, nii see on,” vastas Guitaut.
“Ma olen märganud, kallis Guitaut, et lisaks teie julgusele, mis on väljaspool kahtlust, lisaks truudusele, mis on kõigiti järele proovitud, on teil veel suurepärane mälu.”
“Kas olete tõesti seda märganud, monsenjöör?” hüüdis kaardiväekapten. “Kurat võtaks, seda halvem mulle!”
“Kuidas nii?”
“Aga muidugi, sest õukondlase peamiseks omaduseks peab olema võime unustada.”
“Kuid teie pole ju õukondlane, Guitaut, vaid vapper sõdur, ohvitser, nagu neid Henri IV ajast ainult mõned üksikud järele on jäänud. Ja varsti pole neid õnnetuseks enam ühtegi.”
“Pagan võtku, monsenjöör, kas kutsusite mind kaasa, et mulle horoskoopi koostada?”
“Ei, ma kutsusin teid selleks, et küsida, kas panite tähele meie musketärleitnanti?”
“Härra d’Artagnani?”
“Jah.”
“Mul pole vajadust seda tähele panna, sest tunnen teda juba ammu.”
“Ja missugune mees ta siis on?”
“Ah tema?” kordas Guitaut, keda see küsimus üllatas. “Ta on gaskoonlane.”
“Jah, ma tean seda, aga mind huvitab, kas ta on mees, keda võib usaldada.”
“Härra de Tréville hindab teda kõrgelt, ja härra de Tréville, nagu te teate, on üks kuninganna parimaid sõpru.”
“Tahaksin teada, kas see mees on tõesti läbi proovitud.”
“Kui te mõtlete selle all, kas ta on vapper sõdur, siis usun, et võin vastata jaatavalt. Olen kuulnud, et La Rochelle’i piiramisel, Suze’i kitsasteel ja Perpignani all tegi ta rohkem, kui oli ta kohus.”
“Kuid nagu te teate, Guitaut, on meil, vaestel ministritel tihti vaja mehi, kes on mitte üksnes vaprad, vaid ka osavad. Kas härra d’Artagnan ei olnud kardinali päevil mässitud mingisse intriigi, millest ta kuulu järgi olevat osavalt välja tulnud?”
“Mis puutub sellesse, monsenjöör,” ütles Guitaut, kes mõistis väga hästi, et kardinal tahab teda rääkima panna, “siis pean Tema Eminentsile tunnistama, et tean sellest ainult niipalju, kui ta isegi võib kuulnud olla. Ma pole end kunagi iseenda huvides intriigidesse seganud, kui mind ongi mõnikord teatud määral võõrastesse intriigidesse pühendatud, ja monsenjöör ei pane kindlasti pahaks, et hoian saladuses selle, mis mulle on usaldatud, kuna on tegemist võõra saladusega.”
Mazarin raputas pead.
“Ja ometi olen ma veendunud, et on olemas õnnelikke ministreid, kes saavad teada kõik, mida nad teada tahavad.”
“Kui see nii on, monsenjöör,” vastas Guitaut, “siis selle tõttu, et nad ei vaagi kõiki inimesi samal vaekausil, et nad oskavad sõja asjus aru pärida sõjameestelt ja intriigide kohta intrigaanidelt. Pöörduge mõne selleaegse intrigaani poole, ja te pigistate temalt välja kõik, mida vajate – muidugi ainult siis, kui maksate.”
“Oh põrguhaud!” vandus Mazarin, tehes grimassi, mis alati ta näole ilmus, kui temaga kõneldes puudutati rahaküsimust ses mõttes, nagu seda praegu tegi Guitaut. “…Ja maksangi… kui muud võimalust ei leidu.”
“Kas monsenjöör soovib tõsiselt, et juhataksin talle mehe, kes on olnud segatud kõigisse omaaegseisse tumedatesse lugudesse?”
“Per Baccho!” kirus Mazarin, kes hakkas juba kannatust kaotama. “Juba tund aega püüan ma teilt seda välja pigistada, teie puupea.”
“On olemas ainult üks, kelle eest ma selles suhtes vastutada võin, kui ta ainult tahab rääkida.”
“See on juba minu mure.”
“Ah, monsenjöör, ei ole alati sugugi nii lihtne sundida inimesi kõnelema sellest, millest nad tahavad vaikida.”
“Oh, pisut kannatust on kõik, mis vaja. Noh, kes see mees siis on?”
“See on krahv de Rochefort.”
“Krahv de Rochefort!”
“Õnnetuseks on ta juba neli või viis aastat jäljetult kadunud ja ma ei tea, mis temast on saanud.”
“Aga mina tean, Guitaut,” vastas Mazarin.
“Miks Teie Eminents siis alles äsja kaebas, et ta midagi ei tea?”
“Ja te arvate siis, et Rochefort…” alustas Mazarin.
“Ta oli kardinali parem käsi, monsenjöör; kuid ma hoiatan teid, see lugu
