parteid, monsenjöör.”
“Ja millest niisugune nimi tuleb?”
“Nõunik Bachaumont olevat kuuldavasti mõne päeva eest öelnud, et kõik nood mässutõstjad sarnanevad koolipoistega, kes Pariisi vallikraavides lingu heidavad2 ja laiali jooksevad, niipea kui näevad politseinikku, et pärast seda, kui ta on mööda läinud, jälle kokku koguneda. Selle sõna korjasid nad kohe üles, nii nagu Brüsselis sõna göös, ja hakkasid end nimetama frondöörideks. Eilse ja tänase päeva jooksul läks Fronde kõikjal moodi – kringlid, kübarad, kindad, kätised, lehvikud – kõik olid à la Fronde. Ja nüüdki, kuulake…”
Sel hetkel avati kuskil aken, sinna ilmus keegi mees ja hakkas laulma.
On mässu tuulehood
võimsalt vallale lastud;
läen nagu äiksehoog
Mazarinile vastu;
on mässu tuulehood
võimsalt vallale lastud.
“Häbematus!” sosistas Guitaut.
“Monsenjöör,” ütles Comminges, kellelt haav oli röövinud naljatuju ja kes ihkas revanši, “kui lubate, saadan sellele lollile kuuli keresse ja õpetan ta viisi pidama.”
Ja ta sirutas juba käe oma onu sadulatasku poole, kus peitusid püstolid.
“Ei, seda mitte!” hüüdis Mazarin. “Diavolo! Mu kallis sõber, te rikute kõik ära. Meie asjad edenevad ju suurepäraselt. Ma tunnen teid, prantslasi, nagu oleksite kõik, esimesest viimaseni, minu lapsed. Nad laulavad ja tasuvad oma maksud. Liiga ajal, millest Guitaut siin just praegu rääkis, lauldi ainult missat. Tule, Guitaut, lähme vaatame, kas mujal peetakse sama hoolsasti valvet kui Seersandi värava juures.”
Ja jätnud Comminges’iga kättpidi jumalaga, lahkus ta koos d’Artagnaniga, kes asus taas oma väikese salga etteotsa. Kohe tema taga ratsutasid kardinal ja Guitaut, nende järel ülejäänud eskort.
“Nii see on,” sosistas Comminges neile järele vaadates, “ma unustasin, temale on ju tähtis vaid see, et nad maksaksid.”
Salk sõitis edasi mööda Saint-Honoré tänavat, kogu aeg sinna kogunenud inimeste rühmi laiali ajades. Rahva hulgas ei räägitud muust kui samal päeval antud ediktidest. Kahetseti noort kuningat, kes laostas oma rahvast, ilma et ta sellest ise oleks teadlikki olnud. Kogu süü aeti Mazarini kaela, arutati, kas pöörduda Orléans’i hertsogi ja Printsi poole, ülistati Blancmesnili ja Brousseli.
D’Artagnan sõitis läbi rahvahulga nii muretult, nagu oleks ta ise ja ta ratsu olnud rauast. Mazarin ja Guitaut vestlesid tasakesi omavahel. Musketärid, kes olid samuti lõpuks kardinali ära tundnud, järgnesid vaikides.
Jõuti Saint-Thomas-du-Louvre’i tänavale, kus asus teine vahipost. Guitaut hõikas üht allohvitseri, kes tuli ette kandma.
“Noh, kuidas on?” küsis Guitaut.
“Siin meie juures on kõik korras, aga mulle tundub, et selles hoones toimub midagi.”
Ja ta osutas suurepärasele ehitisele, mis asus nüüdse “Vaudeville’i” kõrval.
“Selles hoones?” üllatus Guitaut. “See on ju Rambouillet’ elamu.”
“Ma ei tea, kas see on Rambouillet’ elamu või mitte, aga ma nägin õige kahtlasi tüüpe sinna sisse minevat.”
“Ohoo!” hüüdis Guitaut. “Need olid ju luuletajad.”
“Palun sind, Guitaut,” ütles Mazarin, “räägi neist härradest suurema lugupidamisega. Kas sa ei tea, et ka mina olin nooruses luuletaja ning kirjutasin värsse härra de Benserade’i laadis.”
“Teie, monsenjöör?”
“Jah, mina. Kas tahad, et ma sulle mõne ette loen?”
“Mulle ei tasu lugeda, monsenjöör, ma ei mõista itaalia keelt.”
“Ei, kuid sa mõistad prantsuse keelt, mu hea ja tubli Guitaut,” vastas Mazarin, asetades talle sõbralikult käe õlale, “ja ükskõik milline käsk selles keeles sulle ka antaks, sa täidad selle, eks ole?”
“Kahtlemata, monsenjöör, nii nagu ma olen seda alati teinud; muidugi ainult siis, kui see tuleb kuningannalt.”
“Jah, muidugi,” lausus Mazarin huuli kokku surudes, “ma tean, et sa oled talle ustav.”
“Ma olen juba rohkem kui kakskümmend aastat tema kaardiväe ülem.”
“Asugem teele, härra d’Artagnan,” hüüdis kardinal, “siin on kõik korras.”
Sõnagi lausumata asus d’Artagnan jälle rivi etteotsa, ilmutades seda tumma sõnakuulmist, mis iseloomustab vanu sõjamehi.
Ta suundus Saint-Rochi poole, kus asus kolmas valvepost, ratsutades läbi Richelieu’ ja Villedot’ tänava. See oli väga üksik koht, mis asus peaaegu otse valli taga, ja selles linnaosas oli vähe elanikke.
“Kes on selle valveposti ülem?” küsis kardinal.
“Villequier,” vastas Guitaut.
“Kurat võtku,” vandus Mazarin, “rääkige temaga ise. Te teate, et oleme tülis sellest ajast peale, kui saite käsu arreteerida Beauforti hertsog. Ta väidab, et see au oleks pidanud langema temale kui kuningliku kaardiväe ülemale.”
“Ma tean seda ja ma olen talle sada korda kinnitanud, et ta eksib, sest kuningas ei võinud talle sellist käsku anda, kuna oli tol ajal vaevalt nelja-aastane.”
“Seda küll, aga mina oleksin võinud selle käsu anda, kuid eelistasin teid.”
Guitaut ei vastanud midagi, ajas oma hobuse ette, ja kui tunnimees oli ta ära tundnud, laskis kutsuda härra Villequier’.
Ohvitser tuli.
“Ah, see olete teie, Guitaut,” sõnas ta tigedal toonil, mis oli talle omane. “Mis kuradit teie siit otsite?”
“Tulen küsima, kas siin on midagi uudist.”
“Mis kurat peaks siin teie arvates olema? Karjutakse: “Elagu kuningas!” ja “Maha Mazarin!” See pole mingi uudis, nende hüüetega oleme juba ammugi harjunud.”
“Ja kas teie karjute kaasa?” küsis Guitaut naerdes.
“Ausõna, mul on mõnikord suur tahtmine seda teha. Teate, Guitaut, ma tunnen, et neil on täiesti õigus. Annaksin viis aastat oma palgast, mida mulle niikuinii ei maksta, et kuningas saaks viis aastat vanemaks.”
“Ja mis juhtuks, kui kuningas oleks viis aastat vanem?”
“Juhtuks see, et kuningas annaks täiskasvanuks saades oma käsud ise, ja on hoopis suurem rõõm alluda Henri IV pojapoja käsule kui Pietro Mazarini pojale. Kuninga eest, tuhat kuradit, laseksin end lõbuga tappa. Ent kui mind tapetakse Mazarini pärast, nagu see oleks teie vennapojaga täna peaaegu juhtunud, siis ei suuda paradiis, nii mõnus paik kui see ka oleks, mind iialgi lohutada.”
“Hea küll, härra de Villequier!” sõnas Mazarin,
Ling on prantsuse keeles la
