Ta haaras koti ja liipas nii kiiresti kui suutis mehele järele.
„Welcome back,” kuulis ta, kuidas Li Yuan talle järele hüüdis.
Mees oli näinud nii kõhn välja. Fotodel oli ta paistnud laiaõlgne ja pikk nagu mastipuu ning TV jutusaates jäi mulje, nagu oleks tool, kus ta istus, valmistatud pügmeedele. Aga Kajal polnud kahtlust, et see on tema: lopergune pöetud pea, esiletükkiv nina, punasekirjud silmavalged ja alkoholis loputatud helesinised iirised. Enesekindel lõug ja üllatavalt malbe ning kaunikujuline suu.
Kaja koperdas Nathan Roadile. Neoonvalgel silmas ta rahvamassi kohal kõrguvat nahktagis selga. Ei paistnud, et mees oleks kiirustanud, aga siiski pidi Kaja tal kannul püsimiseks sörki laskma. Mees pööras rahvarohkelt kaubatänavalt kõrvale ja Kaja venitas vahemaa pikemaks, kuni jõuti kitsamatele tänavatele, kus liikus vähem rahvast. Ta märkas tänavasilti nimega Melden Row. Tal oli kiusatus minna mehe juurde ja ennast tutvustada, et saada see kaelast ära. Aga Kaja oli otsustanud jääda oma plaani juurde: leida mehe elukoht. Vihm oli lakanud ja ühekorraga tõmmati kõrvale pilveräbal, mis paljastas kõrge sametmusta taeva, kus särasid tähed nagu nööpnõelaaugud.
Läinud nõnda kakskümmend minutit, peatus mees järsult tänavanurgal ja Kaja lõi kartma, et on avastatud. Aga mees ei keeranud ringi, vaid võttis midagi tagitaskust. Kaja vahtis üllatunult. Lutipudel?
Mees kadus nurga taha.
Kaja järgnes talle ja sattus avarale väljakule, mis oli täis inimesi, põhiliselt noori. Teisel pool väljakut helendasid laiade klaasuste kohal inglis- ja hiinakeelsed reklaamid. Kaja tundis ära mõne uue filmi pealkirja, mida tal polnud kunagi mahti vaatama minna. Tema pilk leidis mehe nahktagi ja ta jõudis näha, kuidas mees pani lutipudeli võllast ja tühja silmust kujutava pronksskulptuuri alusele. Mees ruttas mööda kahest täis reast ning istus kolmandasse, kus korjas üles ajalehe. Umbes kahekümne sekundi pärast ta tõusis, läks uuesti skulptuuri juurde, haaras möödudes lutipudeli, pistis tagitaskusse ja suundus tagasi sama teed, kust oli tulnud.
Oli hakanud taas sadama, kui Kaja nägi, kuidas mees astus Chungking Mansionisse. Ta hakkas oma kõnet tasapisi ette valmistama. Kuigi liftide juures enam järjekorda ei olnud, läks mees trepist üles, käänas paremale ja kadus pöördukse taha. Kaja kiirustas talle järele ja leidis end äkki inimtühjast räämas trepikojast, mis lehkas väljakannatamatult kassipissi ja märja betooni järele. Ta hoidis hinge kinni, kuid ainus, mida ta kuulis, oli solksumine. Kui ta oli just otsustanud trepist üles minna, kuulis ta, kuidas allpool paugatas uks. Ta sööstis trepist alla ja leidis ainsa asja, mis võis paukuda – mõlkis metallukse. Ta pani käe lingile, tundis värinat, sulges silmad ja vandus mõttes. Siis rapsas ta ukse lahti ja astus pimedusse. See tähendab: välja.
Miski jooksis tal üle jalgade, aga ta ei karjatanud ega liigutanud.
Alguses arvas ta, et on sattunud liftišahti. Aga kui ta üles vaatas, seletas silm pimeduses tahmunud telliskivimüüre, mida kattis veetorude, juhtmete, väändunud metallijuppide ja roostes ning ümberkukkunud raudtellingute rägastik. See ei olnud tagaõu, vaid paari ruutmeetrine pilu kõrghoonete vahel. Ainsat valgust andsid ülal kõrgel väikses neljakandilises avas helendavad tähed.
Vaatamata pilvitule taevale piserdas midagi asfaldile ja näkku ning ta mõistis korraga, et see on fassaadidelt eenduvatest väikestest roostes kliimaseadmetest pärinev kondensvesi. Ta tõmbus tagasi ja nõjatus vastu raudust.
Ootas.
Ja lõpuks kostis pimedusest: „What do you want?”
Kaja ei olnud mehe häält varem kuulnud. Siiski, ta oli kuulnud seda sarimõrvaritest rääkivas jutusaates, kuid hoopis iseasi oli kuulda seda päriselt. Hääl oli väsinult kare ning jättis mehest vanema mulje kui ta nelikümmend eluaastat seda lubanuksid. Aga samas oli selles ka turvalist ja enesekindlat rahu, mis ei sobinud kokku tagaaetu näoilmega, mida Kaja Li Yuani ees näinud oli. Madal ja soe.
„Ma olen norralane,” ütles Kaja.
Vastust ei tulnud. Kaja neelatas. Ta teadis, et esimesed sõnad on kõige tähtsamad.
„Minu nimi on Kaja Solness. Ma sain ülesande teid üles otsida. Gunnar Hagenilt.”
Mõrvarühma ülema nimi ei tekitanud mingit reaktsiooni. Oli ta ära läinud?
„Ma töötan mõrvauurijana Hageni alluvuses,” ütles Kaja pimedusse.
„Palju õnne.”
„Pole põhjust. Eriti kui olete viimastel kuudel Norra lehti lugenud.” Ta oleks äärepealt keelde hammustanud. Kas ta püüdis teravmeelitseda? Küllap see tuli magamatusest. Või närvidest.
„Õnnitlesin sooritatud ülesande puhul,” kostis hääl. „Leidsite mu üles. Võite nüüd tagasi sõita.”
„Oodake!” hüüatas Kaja. „Kas te ei tahagi kuulda, mida ma soovin?”
„Parem mitte.”
Aga sõnad, mille Kaja oli üles kirjutanud ja läbi harjutanud, libisesid juba keelelt: „Tapeti kaks naist. Kohtumeditsiinilised leiud viitavad samale kurjategijale. Muus osas pole meil aga millestki kinni võtta. Kuigi ajakirjandusel on minimaalselt infot, pasundavad nad juba, et tegutseb uus sarimõrvar. Kirjutatakse, et võib-olla inspireerib teda Lumememm. Me palusime Interpolist ekspertabi, aga ka nemad jooksid tupikusse. Ajakirjanduse ja võimude surve on …”
„Vastus on „ei”,” sõnas hääl.
Uks paugatas.
„Halloo? Halloo? Kas te olete seal?”
Kaja liikus kobamisi edasi ja leidis mingi ukse. Avas selle, enne kui hirm temast jagu sai, ja seisis järgmises kottpimedas trepikojas. Ta märkas ülal valgust ja võttis kolm astet korraga. Valgust immitses läbi pöördukse klaasi ja ta lükkas selle lahti. Ta sattus lihtsasse lagedasse koridori, kus oli loobutud kooruvat krohvi asendamast ja seintest õhkus rõskust nagu halba hingeõhku. Vastu rõskust nõjatudes seisis kaks meest, sigaret kõlkumas suunurgas, ja Kajani kandus magusat hõngu. Mehed vaatasid teda kustunud pilgul. Piisavalt kustunud, lootis ta. Lühem mees oli must, aafriklane, arvas Kaja. Pikem mees oli valge, laubal ohukolmnurka meenutav püramiidjas arm. Kaja oli lugenud ajakirjast „Politsei”, et Hongkongi tänavatel on ligi kolmkümmend tuhat politseinikku, mistõttu seda peetakse üheks turvalisemaks miljonilinnaks maailmas. Aga selline olukord oli vaid tänavatel.
„Looking for hashish, lady?”
Kaja raputas pead, katsus usaldustäratavalt naeratada ja käituda nõnda, nagu koolides esinemas käies tüdrukutele alati soovitas: tuleb olla sellise näoga, nagu teaksid, kuhu lähed, mitte nagu oleksid karjast eksinud. Mitte nagu saak.
Mehed naeratasid vastu. Ainus teine uks koridoris oli kinni müüritud. Mehed võtsid käed püksitaskust ja sigaretid suunurgast.
„Looking for fun, then?”
„Wrong door, that’s all,” vastas ta ja keeras ringi, et ära minna. Kellegi käsi sulgus ta randme ümber. Hirm maitses nagu tinafoolium. Teoorias oli ta tugev. Ta oli seda valgustatud võimlas kummimatil instruktori ja kolleegide juuresolekul harjutanud.
„Right door, lady. Right door. Fun is this way.” Näkku uhkav hingeõhk lehkas kala, sibula ja marihuaana järele. Võimlas oli olnud vaid üks vastane.
„No thanks,” vastas ta ja katsus, et hääl ei väriseks.
Must
