kolm keerasid näoga pöördukse poole.
Kaja teadis, et mehe passis seisab meeter üheksakümmend neli, aga Hongkongi mõõdus uksel seistes paistis ta vähemalt kaks meetrit kümme. Ja poole laiem kui tund aega tagasi. Tema käed rippusid kehast eemal külgedel, kuid ta ei liigutanud, ei jõllitanud, ei õrisenud, vaid vaatas rahulikult valge mehe poole ja kordas:
„Is there, jau-ye?”
Kaja tundis, kuidas valge mehe haare ta randmel tugevneb ja lõtvub, ning märkas, kuidas must mees jalga vahetab.
„Ng-goy,” lausus mees uksel.
Kaja tundis, kuidas meeste käed ta ebaledes vabastasid.
„Tule,” lausus mees ja võttis Kajal õrnalt käe alt kinni.
Uksest väljudes tundis Kaja, et ta nägu hõõgub. Hõõgub ärevusest ja häbist. Häbist selle üle, kui suurt kergendust ta tundis, kui aeglaselt ta aju toimis, kui meeleldi ta laskis mehel lahendada olukorra kahe süütu hašišidiileriga, kes tahtsid teda ainult natuke hirmutada.
Mees talutas ta kaks korrust kõrgemale ja läbi ühe pöördukse, kus ta paigutas Kaja liftiukse ette, vajutas alaspidi noolega nupule, seisis tema kõrvale ja kinnitas pilgu liftiukse kohal helendavale number üheteistkümnele. „Võõrtöölised,” ütles ta. „Nad on üksi ja neil on igav.”
„Ma tean,” vastas Kaja trotslikult.
„Vajuta G-le, see on ground floor, mine paremale ja otse edasi, kuni oled Nathan Roadil.”
„Palun kuulake mind. Teie olete mõrvarühmas ainuke, kes on piisavalt pädev sarimõrvareid püüdma. Teie tabasite Lumememme.”
„Õige,” vastas mees. Kaja nägi, kuidas mehe pilgus midagi liigatas, kuidas ta vedas sõrmega lõuga pidi parema kõrvani. „Ja pärast seda panin ameti maha.”
„Panite ameti maha? Mõtlete seda, et võtsite end töölt vabaks?”
„Panin ameti maha. Tegin lõpparve.”
Alles nüüd märkas Kaja, et mehe lõug on paremalt poolt ebaloomulikult õieli.
„Gunnar Hagen ütles, et kui te kuue kuu eest Oslost ära sõitsite, andis ta teile teenistusest tähtajatu vabastuse.”
Mees naeratas ja Kaja märkas, kuidas see ta nägu muutis: „Asi on selles, et Hagenile ei mahu pähe …” Ta vakatas ja ta naeratus kadus. Tema pilk suundus numbrile lifti tablool, mis oli nüüd viis.
„Nii või teisiti, aga ma ei tööta enam politseis.”
„Meie vajame teid …” Kaja tõmbas hinge. Ta teadis, et seisab kõikuval pinnal, aga enne kui mees uuesti silmist kaob, tuleb tegutseda. „Ja teil on meid vaja.”
Mehe pilk libises Kajale. „Mis teid nii paneb arvama?”
„Te võlgnete Triaadile raha. Te ostate tänaval lutipudeliga narkootikume. Te elate …” Kaja tegi grimassi. „… siin. Ja teil ei ole passi.”
„Mulle meeldib siin ja milleks mulle pass?”
Kostis plõnn, liftiuks avanes käginal ja sees olevatest kehadest õhkus sooja, haisvat õhku.
„Ma ei lähe sellega!” pahvatas Kaja valjemini kui kavatsenud oli, ja märkas nägusid, mis vaatasid teda nii kannatamatuse kui ka vaieldamatu uudishimuga.
„Lähed küll,” ütles mees, pani talle käe ristluudele ja tõukas ta tasakesi, kuid kindlalt lifti. Silmapilk oli Kaja ümbritsetud inimkehadest, mis tal tee tõkestasid ega lasknud ei liigutada ega ringi keerata. Ta pööras pead just parajal hetkel, et näha, kuidas liftiuksed sulguvad.
„Harry!” hüüdis ta.
Aga mees oli juba läinud.
4. PEATÜKK
Sex Pistols
Vana võõrastemajaomanik pani sõrme mõtlikult turbani alla laubale ning silmitses Kajat kaua ja hindavalt. Siis võttis ta telefoni ja valis numbri. Ta lausus paar araabiakeelset sõna ja pani toru hargile. „Oota,” ütles ta. „Võib-olla, aga võib-olla mitte.”
Kaja naeratas ja noogutas.
Nad istusid ja vaatasid tõtt üle kitsa laua, mis ajas vastuvõtuletina asja ära.
Siis helises telefon. Mees võttis toru, kuulas ja pani toru sõna lausumata hargile.
„Sada viiskümmend tuhat dollarit,” lausus ta.
„Sada viiskümmend?” kordas Kaja hämmeldunult.
„Hongkongi dollarit, proua.”
Kaja arvutas peast. See teeb umbes sada kolmkümmend tuhat Norra krooni. Poole rohkem, kui tal oli voli kasutada.
Südaöö oli möödas ja ta viimasest magamisest sai oma nelikümmend tundi, kui ta mehe üles leidis. Ta oli H-plokki kolm tundi läbi kamminud. Oli sirgeldanud ruumijaotuse plaani ning kõmpinud läbi hostelite, kohvikute, toidubaaride, massaažiklubide ja palvelate, kuni jõudis kõige odavamate võõrastemajade, tubade ja magalateni, kus leidis ulualust Aafrikast ja Pakistanist toodud tööjõud – mitte tubades, vaid ukse, teleka, kliimaseadme ja eraeluta boksides. Mustanahaline öövaht, kes Kaja sisse laskis, vaatas kaua fotot ja veelgi kauem sajadollarilist, mida Kaja käes hoidis, enne kui selle vastu võttis ja ühe boksi poole osutas.
Harry Hole, mõtles Kaja. Got you.
Mees lebas kuuldamatult hingates selili madratsil. Tal oli sügav kurd laubal ja etteulatuv lõualuu parema kõrva all magades veelgi silmatorkavam. Teistes boksides kuulis ta mehi, kes köhisid ja norskasid. Laest tilkus vett, mis tabas kivipõrandat sügava, tujutu ohkega. Boksiavast pääses sisse vastuvõtu päevavalgustoru külm sinine riba. Ta nägi akna ees riidekappi, tooli ja plastpudelit veega, mis seisis madratsi kõrval põrandal, ja see oli kõik. Oli tunda otsekui põlenud kummi kibemagusat lõhna. Ühest konist põrandal lutipudeli kõrval tuhatoosis kerkis suitsu. Kaja istus toolile ja avastas, et mehel on midagi pihus. Kollakaspruun libe tomp. Kaja oli küllalt hašišitompe näinud, nii et teadis, et see pole see.
Kell oli ligi kaks, kui mees ärkas.
Kaja kuulis vaid õige põgusat muutust hingamisrütmis, ja korraga välgatas pimeduses silmavalge.
„Rakel?” küsis mees sosinal. Seejärel uinus ta uuesti.
Pool tundi hiljem lõi ta silmad järsku lahti, võpatas kogu kehast, hüppas istuli ja kahmas midagi madratsi alt.
„See olen mina,” sosistas Kaja. „Kaja Solness.”
Tema ees olev keha tardus hüppel. Seejärel vajus see madratsile pikali.
„Kuradit sa siin teed?” oigas mees rögiseval häälel.
„Tulin teile järele,” ütles naine.
Mees naeris vaikselt, silmad kinni. „Mulle järele? Ikka veel?”
Kaja võttis ümbriku välja, kummardus lähemale ja hoidis seda mehe silmade ees. Mees avas ühe silma.
