jalutama, pistame meie linna. Ülepea on need jalutuskäigud lihtsalt hirmsad ja vastikud. Pead kaasas sörkima igasuguste poisinolkidega, nagu oleksid mõni ilmanaerus. See on vanamehe krihv: ikka karjakaupa, ikka hulgakesi, et torkaks silma, et jäädaks vahtima ja öeldaks: „Näe, sealt lähevad Mauruse omad.” Aga kõik naeravad ainult. Sina seda veel ei tea, aga küll sa pärast näed, et minul on õigus, mitte vanal. Aga meie lähme kahekesi, teistega pole meil tegu, kahekesi on hoopis teisiti.”
„Hea küll,” kiitis Indrek järele. „Ja pea meeles,” rääkis Tigapuu edasi, „on sõna antud, siis peab seda pidama, maksku mis maksab, – nii teeb seltsimees. Tovarištš! Ehku peale ei maksa midagi ette võtta. Sest mis mõte oleks mul minna vanalt luba saama, kui sina korraga ütled: „Ei, ma täna ei tule!” Mis teen ma siis selle vanamehe loaga? Kuhu ma ta panen? Või arvad sa, et seda saab teiseks korraks, teiseks päevaks hoida? Dudki! Siin ei saa midagi teiseks päevaks hoida. Täna – või pühi suu puhtaks! Vanaga pole lõbus asja ajada. Nägid, misuke jant raamatutega. Ja mis seal oli? Üks oli teise üle löönud, muud midagi, aga vanal oleks nagu tuli lahti. Ta mine katsu temalt luba saada väljaminekuks. Arvad sa, et ta ütleb: „Armsad lapsed, minge aga pealegi, ainult õhtusöögiks tagasi, sest kui söömata jääte, istub surm teil öösel peatsis?” Ei, vaid esimeseks kohe: „Kuhu? kui kauaks? milleks? kas üksi? kes veel?” Teiseks – „kas raha on? kui palju? kust said? kes andis? miks? millal? milleks?” jne. jne. kuni sa ära väsid ja ütled: „Tänan väga, härra direktor, aga ma mõtlesin juba ümber, ma ei lähegi välja, pole tarvis, pole himu.” Sest kuhu sa veel lähed, kui pool aega pärimistega viidetud. Sellepärast teevad targasti need, kes ei kõssagi, vaid kaovad tagaukse kaudu. Ning kui hoovivärav lukus, siis Jürka järelt võti või üle müüri. Muidugi sinuga pole veel selle peale mõelda; sellepärast muretsen vanalt loa, et oleks õige luba. Võtan selle risti enda peale. Küllap ma juba temaga hakkama saan, mina oskan, mind ta usaldab. Mõni teine, eks katsugu aga. Aga kui sa just tahad, siis võid ka ise luba küsida; minul pole selle vastu midagi, oleks isegi parem.”
„Ei, ei, küsige teie,” vastas Indrek.
„Ongi mõistlikum,” arvas Tigapuu. „Aga jäta see teietamine, sest mis teie ma veel sinule olen, kui ma pean sulle vanamehelt linnamineku luba norima. Seda teeb ainult seltsimees, tovarištš. Sõbergi ei tee seda, ainult seltsimees, kellega jood pott õlut või viskad midagi muud. Iseasi mõni põnlane kusagilt esimesest või teisest klassist, sellele olen ma muidugi teie. Teie ja härra Tigapuu! Gospodin klasnõi nastavnik! Aga meie vahet on ainult üks klass. Muud kui see ladina keel, katsu, kuidas sa sellega hakkama saad; see on nii mõnegi mehe murdnud.”
Pärast lõunat muretses Tigapuu omale korrapidajaks asemiku ja ütles sellele:
„Meie peame Paasiga linna minema, vana käskis.”
Ja nad ajasid palitud selga ning kadusid, aga hoovivärava kaudu, sest Tigapuu arvates oli nõnda lihtsam, ei torka teistele silma, ei ärata kadedust.
„Kõige pealt lähme siia,” rääkis Tigapuu ja viis Indreku millegi pärast südalinnast otseteed kaugemale.
„Me ju eile läksime siit,” ütles Indrek, kes kuidagi ei taibanud, miks Tigapuu valis selle tee.
„Mis sa eilsest räägid,” vastas Tigapuu, „eile oli ühes teistega, täna oleme kahekesi. Täna on aega vaadata ja aru pidada. Täna alles mõistad, kui lai on see jõgi. Ja kui sa veel teaksid, kuipalju siia suvel inimesi upub! Nii kui kärbseid! Lihtsalt hirmus! Peaaegu igapäev veetakse teisi välja. Hakkavad põiki üle ujuma, ja muud kui põhja, sest temast ei jaksa keegi üle ujuda. Saad pooleni, oled väsinud, ujud üle poole – kramp, saad juba kalda ääre – rabandus ja nõnda suredki sinna, nagu selleks, et teistel oleks hõlbus sind välja tõmmata. Mina isegi vedisin ühe niisukese rabandusemehe kuivale, alles siis läksin politseisse. Ja keda ei võta kramp ega rabandus, see saab aeruga pähe või jääb mõne aurulaeva alla. Sest ühte pead sa teadma: aerutajaid on siin ilusa ilmaga nagu sipelgaid mere ääres. Aerud muud kui välguvad aina, nagu lendaksid luiged. Ja aerude vahel tiirlevad aurulaevad, ikka üksteise järele, üksteise järele või teineteisest mööda, aina mööda. Ütle nüüd ise, kuidas sa seal ujud, kus niipalju aurulaevu. Juba paljast hirmust saad krambi jalga või rabanduse südamesse. Jah, oleks veel suine aeg, siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid.. venelased, sakslased, poolakad… kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus… ise trimpavad, laulavad. Rahvas istub kaldal, kuulab. Mine katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad paremini… Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval kevadel pidid jäätükid teise kaasa viima. Ega ta kivisillast kaugemale poleks saand, seal oleks ta ikkagi toppama jäänd. Küll nagises, aga paigal püsis. Eks näe tuleval kevadel! Ükskord läheb ta ikkagi, see on minu arvamine.”
Nõnda vestes viis Tigapuu oma kaaslase läbi lühikese põiktänava kuhugi pikemale ja suuremale, kus pöördusid jällegi paremat, nii et nad nüüd läksid Indreku arvates otse samas suunas, kust nad praegu olid tulnud. Minnes tegid nad veel paar väikest võnku ja nõnda jõudsid nad uuesti jõe äärde, kust veeti parvega üle.
„Oled sa niisukest riistapuud enne näind?” küsis Tigapuu nagu võidurõõmsalt. „Seda ma tahtsingi sulle näidata. Üle silla oled sa küllalt käind, tee nüüd korraks ka parvega proovi. Maksa pole vaja, mina maksan. Mina tõin su siia, mina pean su ka üle viima, sest muidu arvad sa: miks me ei läind mööda silda, kus ei võeta kopikatki. Sellepärast siis sõidad minu kulul. Aga ühte pead sa teadma: see venelane siin – sest parvemees on venelane – see venelane nimelt teenib roppu raha, sest inimesed tahavad parvega sõita. Sild siinsamas juures, aga üle silla ei lähe, ikka parvega. Ja venelane muud kui kühveldab raha. Kui mina oleks parvevenelaseks, siis vähemalt ühe päeva kuus veaksin ma inimesi jumalamuidu, sest mis see siis mulle teeks, kui ma teised päevad niikuinii roppu raha teenin. Aga venelane seda ei tee, venelane mitte, sest venelane on venelane. Mustvest pärit teine; naine kaupleb siinsamas kaladega, elukala müüb teine.”
Kui parv juba liikuma hakkas, küsis Tigapuu Indrekult päris asjalikult:
„Ah jaa! Kuipalju on sul raha kaasas? Seda peab teadma. Muidu mine poodi, vali raamatud välja – ja korraga tuleb rahast puudu; kus selle häbi ots siis! Sest seda pead sa meeles pidama – linnas on häbi, kui pole raha. Sellepärast siis, on sul teda või ei ole, tee ikka nägu, et sul on. Sest linnas pole muud kui maksa. Nagu see parvgi siin. Kas linn ei võiks oma inimesi muidu üle vedada. Oleks mina linnaks, mina veaks tingimata muidu. Sõitke, armsad inimesed, ütleks ma, olete kõik oma linna rahvas. Nõnda teeks mina, kui oleks linnaks. Aga mis linn see siin ka on! Isegi oma inimesi ei vea üle jõe, muud kui maksa aga. Nii et linnas peab ikka teadma, kuipalju sul endal ja ka seltsimehel raha kaasas. Oled sa enne linnas käind? Ainult Tallinnas kord? Noh, siis sa ei tea pooligi asju, sest seal pole üliõpilasi. Neid pole kusagil, ainult meil siin. Kihutavad teised mööda Rüütlit edasi-tagasi, õllekorvid tsveišpenneril, logistavad teised juua, nagu viskaks leili. Ja seda ütlen ma, et kui mina kord tudengiks saan, siis hoidku kõik alt. Mina näitan, mis on õige tudeng. Õieti oleks ma juba tudeng olnudki, kui ma oleks aga tahtnud, aga ma pole tahtnud, lihtsalt ei ole. Sest kui kainema pilguga asja vaadata – ja inimesel peab kaine pilk olema, muidu ei saa – jah, kui kainelt vaadata ja küsida: mis on tudengil targem kui meil? Tõtt öelda – ei midagi. Meil õpetavad samad professorid, ainult teised raamatud on. Aga mis tähendab raamat! Meie vana on ju pagana kaval. Tema ütleb: „Võtsin teile professori, muidu lähete minu juurest liiga ruttu ära.” Ütleb ja naerab ise. Ja nõnda see ongi – professor siin, professor seal, ainult see nimi – tudeng! Ja riided! Vorm! Kumb sulle rohkem meeldib, Farbendeckel või kolleega? Minule Farbendeckel! Farbendeckel ja keisermantel! Lähed ja pool uulitsat on ainult sind täis. Tead, niisuke suur, pikk ja lai lakaga kuub. Saba vehib tolmu või pühib pori nagu naise seelik. Kui niisukesega tahaks kas või sellest uksest
