mitte,” oli Tigapuu nõus. „Sest kus sa pidid teda nägema. Tallinnas pole teda olemaski ja siingi näed teda ainult harva. Tahad näha, siis jää Rüütli nurgale passima, kuni mõni tuleb – musta kaane alt paistab ainult pisut värvi ja keisermantel õlgadel. Nõnda näeb teda. Meie vanal on ka. Mitte küll päriselt, aga on. Ükskord rippus teine alltoas varnas, poisid sirvisid teist parajasti, kui mina sisse astusin. Aga ükski ei julenud teda selga katsuda. Siis astusin mina ligi ja ütlesin: „Hoidke eest, poisid; ma näitan teile, kuidas keisermantlit kantakse.” Ütlesin, ja tõmbasin teise omale õlgadele. Samal silmapilgul äkki vana ise!..”
„Noh ja siis?” küsis Indrek, keda lugu hakkas juba huvitama.
„Mis siis! Teadagi, mis siis!” vastas Tigapuu kavala naeratusega. „Aga näed sa seda silti? Kuidas meeldib? Päris kunsttöö kohe!”
Nad seisid väikese söögipoe ees, mille sildil aurav supivaagen, tükk vorsti, pool sinki, leiva- ja saiakannikad. Mingisuguse imeliku, peaaegu nägematu laua ääres istus habemik mees ja kühveldas suppi ammuliaetud suhu.
„Vaata seda meest,” seletas Tigapuu, „otse nagu elaks teine; muud kui mine istu teisele poole lauda ja hakka kaasa helpima. Astume õige veidikeseks siia sisse, minu üks tuttav, õigem hea sõber käib siin sagedasti söömas, ehk saame ta kätte, mul oleks teda vaja.”
Ja ilma et oleks oodanud Indreku nõusolekut, laskus ta mööda kitsast treppi alla keldriruumi, nõnda et Indrek pidi tahes või tahtmata talle järele minema.
„Näed, kui hea, et pole keisermantlit, pääseb igast uksest sisse,” ütles Tigapuu üle õla tagasi Indrekule. Alla jõudnud, hõiskas ta:
„Tere, proua Kroosu!”
„Jumalime, härra Tigapuu! Pole teid ammugi näind,” vastas eit.
„Töö, töö, pole mahti. Tulin oma sõpra Ellerit otsima.”
„Misuke see on? Pikk või lühike?”
„Ennem pikk kui lühike, armastas ikka sealiha hapu kapsastega. Kas te siis teda enam ei mäleta?”
„Miks ei! Mäletan küll. Aga teda pole enam kaua näha olnd.”
„Kahju küll!” ohkas Tigapuu.
„Noh, aga kuis on noorehärra endaga?” küsis eit.
„Noor põrsas, parajasti pruun, kapsad samuti, kõlbab? Või ehk vasikas? Rõõsaga joodetud, sulab otse suus, tutvuskaup…”
„Pole minu maitse,” vastas Tigapuu.
„Nii siis põrsas? Kaks?”
„Aitab ühest.”
Seda öelnud, pöördus Tigapuu Indreku poole ja kaebas:
„Seal ta nüüd on: astud sisse sõpra otsima, aga selle asemel pead sööma hakkama. Hale meel sellest vaesest vanainimesest, kel kari lapsi toita. Seisab ja vahib siin umbses ruumis oma leti taga ja ootab, et tuleks ometi ükski, kellele oma põrsast või vasikat pakkuda, sest muidu läheb kõik raisuks, ja kus selle kahju ots siis! Sest seapraadi ja hapuid kapsaid oskab ta tõepoolest valmistada, nagu mitte ükski teine kogu linnas. Ja tema juures ei maksa see peaaegu mitte midagi. Jumalamuidu annab oma tuttavatele. Sest kui ta võtab oma viisteist, kakskümmend kopikat, siis oled sa ka otsani täis. Aga mis on viisteist, kakskümmend kopikat niisuguse keretäie eest. Otse piinlik on talle vastu ajada, kui ta küsib, mida soovid. Ei aita muud, kui istu lauda ja hakka sööma, sest sa tead, et nõnda teenid sa selle vaese vanainimese lastele leiba. Sest lapsed toidab nimelt eit, mitte vanamees; see lällab ainult mööda kõrtsa ringi. Niisuke näru on selle eide vanamees ja tema laste isa… Aga kas tunned, kui mõnus ja soe siin on? Tahad, nüüd jutustan sulle oma keisermantli loo lõpule. Nii siis: mina käin parajasti mantliga tiira-taara mööda tuba edasi-tagasi ja keerutan tolmu nagu kütist, kui äkki avaneb uks ja sisse astub vana ise. Poisid kõik minema nagu jumala välk ja mina seisan üksi keset põrandat, sest kuhu ma oma keisermantliga pääsen…”
Sel silmapilgul jõudsid pärale leivatükid ja sealiha kapsastega.
„Ma sinu jaoks ei teadnud tellida,” seletas Tigapuu Indrekule ja hakkas kohe seapekki ja hapusid kapsaid suhu kühveldama. „Kui tahad, lase endale ka tuua, kas või klaas teed suhkrusaiaga. Napoleoni siin vist ei ole, muidu võiks seda võtta, see on kõige parem. Kui nii oma kolm napooleoni oled ära pistnud, siis tunneb kohe, et südamealune läheb kõvaks. Karskuses on nad kõige ette. Seal on napooleonid ja piljard, aga sealiha ja hapu kapsaid ei ole. Oskad sa piljardit mängida? Ei? Sest pole viga, küll mina õpetan. Esteks muidugi mitte raha peale, vaid niisama, siis juba klaasi tee ja napooleoni peale, alles pärast seda tuleb raha. Aga kui tahad, siis aina napooleonid ja tee, nii et siis raha ei tulegi. Täitsa nagu soovid. Sest milleks oma tahtmise vastu. Napooleonid ongi kõige parem, sest siis saab pisutki inimese toitu, muidu aina see meie lõrp. Soolikad paneb marjaasi mängima, küll näed. Mõnikord karjuvad teised südaööselgi napooleoni või seapeki ja hapu kapsaste järele. Ja neid võta nagu tahad, kas portsjon või pool, terve – kakskümmend, pool – kaksteist. Mina võtan ikka terve. Sina tee proovi poolega. Ainult kaksteist, leib juure arvatud. Mul üksi nagu piinlik süüa, kui teine vahib vesise suuga.”
Indrekul suu hakkas tõepoolest vett jooksma, kui ta nägi, missuguse isuga Tigapuu sõi. Ometi vastas ta:
„Ei, ma ei tahaks midagi.”
„Klaas teed ikkagi, kuis siis muidu laua ääres istuda, laual ju laua õigus nagu trahteriski. Oled kord istund, siis telli, iseasi, kui püsti seisad. Telli mis tahes, aga tellima pead; sest selleks ongi need lauad siia pandud, mitte et nende ääres istuda ja juttu ajada. Siin pole see, mis maal metsas või mättal; siin peab ka istumise eest maksma, nõnda on linna seadus.”
Ja ilma et Tigapuu Indreku arvamist oleks oodanud, hüüdis ta suuga, mis leiba, liha ja kapsaid täis tuubitud, üle õla perenaise poole: „Üks tee!” Tüdruku kohta, kes teeklaasi lauale pani, ütles ta selle enda kuuldes Indrekule:
„Kas panid tähele, kui kena? Maal ei leia sa tervest kihelkonnast niisukest: Vaata, kuis ta astub: nagu oleks teisel vedrud all. Jalad nagu kõrendid. Sest pole midagi, et seelik ees, peab oskama ka nõnda vaadata. Peab õppima.”
Kui ta oli uue hea noosi suhu toppinud, jätkas ta:
„Nojah, sel mammil pole ju viga, aga oled sa meie printsessi näind?”
„Ei!” vastas Indrek. „Kes see on?” küsis ta.
„Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Jääbki koju, sest mis ta veel peaks tegema, kui guvernante on valmis. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajajale ka. Nii et meil pole muud kui pühime suu puhtaks. Aga minul teeb ta südame haledaks, teeb ja teeb, ei või sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi: ema vaesekesel surnd juba lapsepõlvest saadik ja isa! On siis meie vana mõni isa? Noh, ja siis pandi printsess maast madalast saksa pansioni. Meie pärast, ütleb karussell, sest meie läheduses ei või elada ükski viisakas tüdruk, ütleb ta: ajame hukka, rikume ära. Tead, kes on meie karussell?” küsis ta ja pistis viimase lihatüki suhu ning kühveldas kapsaid peale. „Printsessi tädi, peab vana maja, muretseb meile lõrpi ja kasvatab printsessi. Aga, jumal tänatud, nüüd pole seda enam vaja kasvatada, on juba valmis kasvatatud: räägib ainult saksa keelt – prantsuse keelt muidugi ka – ainult karusselliga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema
