õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp – ainult need kaks asja ilmas.
Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra, hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades paremat Indrekule vastu.
„Tere, tere,” ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus poisi üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Kui vanahärra läks pahema käega ust sulgema, kuna ta paremaga ikka veel Indreku kätt hoidis, langesid vaheliti pandud hõlmad lahti ja nende alt tuli nähtavale ihupesu.
„Kuidas oli teie nimi?” küsis vanahärra ja lisas juurde: „Kuulsin küll, aga vana pää ei pea kinni.” Ja kui Indrek oli vastanud, ütles ta: „Ilus nimi, väga ilus nimi. Aga raamatusse kirjutame Heinrich: see on veel ilusam kui Indrek. Istuge,” ütles ta siis ja avas suure raamatu. Toolil aset võttes unustas ta öökuuehõlmad hoopis ja need lasksid vabalt paista, mis nende all näha. Särgirinnadki seisid lahti ja nende alt paistis karvane ihu.
„Kus koolis olete käinud?” küsis vanahärra, ja kui Indrek oma hariduse oli paljastanud, lisas küsija juurde: „Deutsch sprechen sie?” millele Indrek tahtis vastata „nein”, aga keel hääldas „neun”. Sellest oli saksakeelseks kõneluseks küll. Indrek ootas, et vanahärra ka tema vene keelt prooviks, aga asjata. Viimaks arvas ta tarvilikuks lausuda:
„Vene keelt oskan ma rohkem, seda olen ma kauem õppind.”
Aga see ei huvitanud vanahärrat nähtavasti põrmugi. Ta küsis:
„Isal on talu?”
„Jah,” vastas Indrek.
„Suur talu?” päris vanahärra.
„Suur küll, aga halb, ei tee midagi sisse,” seletas Indrek, sest tal tulid voorimehe sõnad meelde: „Hoia rahakotti,” ja ühes nende sõnadega alles taipas ta õieti, et tema ees seisab ju härra Maurus ise.
„Jajah, nojah, muidugi, ei tee midagi sisse,” oli direktor nagu nõus.
„Kui palju isa raha kaasa andis?” küsis ta.
„Kakskümmend rubla, rohkem ei saand.”
„See on vähe, sest teie olete juba peaaegu täis mees.”
„Ristiisa andis ka ja mul omal oli ka natuke,” seletas Indrek.
„Kui palju?”
„Viiskümmend.”
„Teil omal viiskümmend, isalt kakskümmend ja kui palju ristiisalt?”
„Ei mitte, kõigega ikka kokku viiskümmend,” õiendas Indrek.
Sõnalausumata sirutas direktor käe ja Indrek ei osanud midagi muud teha, kui otsis taskust rahakoti välja – väikese „vaskraudadega”.
Direktor luges saadud raha üle ja ütles:
„Õige, viiskümmend. Rohkem siis ei ole? Rohkem isa ei and?”
„Ei, rohkem ei ole.”
„Sugugi ei ole?”
„Ei ole,” kinnitas Indrek, kuigi see oli vale, sest nii mõnegi rubla oli ta kõrvale pannud, et ise mitte päris ilma jääda.
„Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui noorel inemisel on linnas raha. Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust. Aga muidu… Jah! – Tulge nüüd siia” – ta tõmbas Indrekut pahema käega – „ja vaadake oma silmaga, mis ma kirjutan. Näete: korteri ja kosti eest ühes koolirahaga viiskümmend rubla sisse maksnud.”
Direktor ei jätnud enne, kui Indrek oli need sõnad raamatust valju häälega ette lugenud. Siis kritseldas ta midagi saksa keeles juurde, millest Indrek oma oskusega jagu ei saanud. Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema. Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase paberi ja pistis selle Indrekule pihku.
„Pistke see tasku, pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne.”
Indrek viivitas raha tasku panemisega, sest tal hakkas hirmus piinlik, et ta oli esteks valetanud.
„Mul oma jaoks on natuke,” ütles ta.
„Mis!” hüüdis direktor. „Teil on veel raha? Kui palju? Kus?”
„Jäi kasti,” vastas Indrek.
„Mis?! Teil on raha kastis? Ja kast? Hotellis? Olete teie hull pääst? Raha hotellis kastis! On see veel teie raha, mis on kastis? Ei, see ei ole teie raha, vaid selle oma, kes kõige enne kasti kallale läheb.”
„On ju ainult paar rubla,” vabandas Indrek.
„Olgu või paar kopikat!” hüüdis direktor. „Pidage meeles, mis härra Maurus ütleb, ja tema teab, mis ta ütleb, sest tema juuksed on juba raha pärast halliks läinud, raha ja teiste asjade pärast. Tema ütleb: Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, vaid tooge ta härra Mauruse kätte. Minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda – kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tema paneb raha raamatusse, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtis. Aga raha – see on tähtis, väga tähtis. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin. Isa andis muidugi rohkem, hulga rohkem kui kakskümmend, tal on ju suur talu? Eks annud?”
„Ei, härra, ainult kakskümmend andis isa, seekord polnud rohkem võimalik. Pärast saab ehk veel.”
„Just nii, pärast saab veel, sest ega siis ometi selle viiekümnega või jääda. Aga teil ehk oli omal? Kui palju teil omal õieti oli? Ei mäleta? Õige, ei mäleta. Aga kuidas te selle raha ikka kasti jätsite? Teil ehk on kotis ka veel oma jaoks? On teil kotis või ei ole? Ehk on pisutki?”
Ta sirutas käe, nagu küsiks ta rahakotti. Indrek võttiski selle taskust, avas kõik ta sahtlid direktori silma all, et näidata nende tõelikku tühjust.
„Usun, usun,” kordas direktor tühja rahakotti silmitsedes. „Teil on ju nii aus nägu. Maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. Teate, kes oli Jakobson, see Carl Robert? Olete kuulnud? Ja mis tema ütles? Ütles: meie rahvas võidab ja langeb ühes talupojaga. Mõistate? Meie rahvas! Eesti rahvas! Nõnda! Ja miks? Et talupoeg on aus, et ta kardab jumalat, et ta on oma keisrile truu. Kui saaks kõik inemised maale viia, siis…”
Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis.
„See
