poisil oli nägu, nagu ei saaks ta direktori viletsast vene keelest põrmugi aru. Sellepärast hoidis direktor pahema käega öökuuehõlmu, parema käe sõrmed ajas ta aga haarakile ja vehkis nendega oma jõllitavate silmade ees edasi-tagasi, mis pidi nähtavasti tähendama, et peas pole üsna korras, kuna ta ise lausus halvakspanevalt:
„Ei, lätlane ei mõista. Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie.”
Aga kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna, surus direktor ta tema paigale tagasi ja ütles:
„Istuge, istuge! Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus ütles: Tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda rikkuda!”
Ja eesti keeles lisas ta juurde: „Lätlane tahab ka süüa. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema on paremaga harjunud.”
Äkki katkestas direktor oma sõnad ja tormas Indrekust mööda ukse poole, hüüdes: „Herr Koovi, Herr Koovi, hören Sie!” Aga härra Koovi oli juba laua tagant üles tõusnud ja ukse taha kadunud, kuhu härra Maurus talle järele ruttas, nii et Indrek üksinda nõutult seisma jäi, ilma et oleks teadnud, mis teha. Viimaks võttis ta südame rindu ja läks direktorile tuldud teed järele, kuni jõudis alla suurde tuppa.
„Kus te asjad on?” küsis direktor niipea kui ta teda nägi. Vaevalt jõudis Indrek küsimusele vastata, kui direktor uuesti söögitoa poole tormas, kuna ta ukse vahelt tagasi hüüdis: „Üks silmapilk!” Tõepoolest ilmuski ta järgmisel silmapilgul Kopfschneideriga uuesti, kes oli pidanud nüüd ometi oma söögi pooleli jätma.
„Mis asjad teil on?” küsis direktor Indrekult. „Kast? Suur? Kas kahekesi jõuate kanda? Jõuab? Väga hää! Voorimeheraha jääb siis järele. Kopfschneider, pange siis müts pähe ja minge aidake see kast ära tuua. Kärmesti! Härra Maurusel pole aega, sest tema on vana. Vanadel pole kunagi aega, surm seisab nende ukse taga. Sellepärast ruttu!”
Viimased sõnad hüüdis ta poistele tagant järele. Aga vaevalt olid need tänaval mõne sammu astunud, kui nende selja taga välisukse kell kõlises, millele järgnes direktori hääl.
„Kopfschneider! Kopfschneider!” karjus ta.
Poisid läksid tagasi, lätlane ees, eestlane kannul.
„Aga kas teil raha on, et seal maksta?” küsis direktor. „Miks ei küsi te härra Mauruselt raha, kui lähete hotelli? Ikka küsida, ikka küsida. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi. Teie olete suurem ja targem, teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa,” pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. „Kui puudu peaks tulema, siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad.”
Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste säravad parved.
Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud.
Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine – kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega, üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis harukordsema, oli laeni ulatuv ja täiskiilutud raamaturiiul, mis täitis peaaegu ühe toaseina. See oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmiste katsumisega tehti kohe hakatust. See võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli:
„Vene keele ja rehkendusega saate neljandasse, aga ajalugu, peaasi ladina keelt peate järele õppima. Kui kõvasti tööd teete, jõuluvaheaja ka, saate ehk järgmisel semestril teistele järele. Olete juba täis mees, andke pihta. Tõuske hommikul varem, õhtul aetakse magama. Kas raha on, et tunda võtta? Ei ole? Noh, siis katsuge omapead, küsige teistelt, kas või minult mõnikord. Mitte ühtepuhku, sest mul pole aega, aga vahetevahel.”
Nüüd tundusid äkki ka selle härra silmad Indrekule sama mahedatena nagu teisegi omad, ja mingisuguse uue rõõmuga lahkus ta toast. Varsti ilmus direktor, ja kui ta oli silmapilguks astunud eksamineerijate tuppa, tuli ta Indreku juurde ja ütles temale:
„Herr Koovi ja Timusk panid teid neljandasse, aga õieti peaksite minema teise või kolmandasse. Olete suur mees, katsuge väiksematele järele saada. Muidu lähete peale jõuluid teise, seal on mul üks veel suurem ja vanem ees. Lähete allapoole. Härra Mauruse juures lähevad kõik allapoole, kes ei õpi või kes teistest maha jäävad. Sest mis võib härra Maurus, kui inemine ei õpi. Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juurde, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppiga kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull. Sest kuidas tehakse maal tööd? Kuidas niidetakse heina? Kuidas rabatakse rukkid? Higi jookseb ojana! Nõnda peab tööd tegema, kui keegi tuleb härra Mauruse juurde ja on juba ise suur ja pikk. Mõistate?”
„Mõistan,” vastas Indrek imelises elevuses, sest millegipärast valdas teda nagu üliinimlik õnnetundmus.
„Mõistan, härra Maurus, peate vastama,” õpetas direktor. „Noor inemine peab ikka viisakas, ikka aupaklik olema. Sellepärast ikka – Herr direktor, Herr Maurus, Herr Lehrer. Aga pidage, pidage! Kuhu me teid magama paneme? Kuhu me teile ruumi leiame? Jah, viisakas, aupaklik. Ladina keel ja viisakus, need valitsevad härra Mauruse majas. Ladina keel! Roomlane armastas ruumi, tema armastas palju ruumi. Härra Maurus õpetab küll ladina keelt, aga ruumi tal niipalju ei ole kui roomlasel. Herr Ollino, Herr Ollino! Kust leiame selle roomlasele ruumi? Kuhu võib ta oma kasti panna?”
Direktori hüüdele avanes suures toas uks, mis oli esiti lukus, ja sealt ilmus keskmist kasvu, kuid rässaka kehaehitusega, ümariku peaga sootuks valgetverd mees. Isegi tema suured, pisut nagu pungis silmad olid peaaegu valged ja oleksid võinud Indrekule meelde tuletada mõnda sõrasilmalist hobust, kui neis poleks valitsenud otse pöörane ükskõiksus, õigem tardumus, jäisus.
„Ülal on veel ruumi,” ütles härra Ollino, ilma et tema pilk midagi oleks väljendanud.
„Kutsuge Jürka!” käsutas direktor lätlast.
Ja kui kutsutu ilmus, lasti tal Indreku kast selga võtta, ning nõnda algas teekond üles, söögitoa ukse eest läbi.
„Pole muud kui Siberi,” rääkis Jürka kastiga mööda treppi ronides, „sest paremad paigad on juba täis. Paremad paigad on neile, kes paremini maksavad. Siberis aga leidub alati ruumi, see ei saa kunagi täis. Saate hambaid lõgistada talvel külmaga,” ägises Jürka, kui ta ronis viimasel järsul trepil, kus Indrek teda tagant pisut upitas. Nõnda said nad lõpuks läbi luugi laudadega vooderdatud kõrgele katusealusele, kus valitses välisilmastik.
„Maal olete lakas maganud?”
