ma ei lähe, siin ei kuule meid keegi.”
„Milleks teie olete siin?” küsis temalt viinahaisuga noormees.
„Milleks kõik – kuulan kõnet,” vastas Indrek. „Aga mis teie sellest tahate?”
„See on meie asi,” vastas noormees. „Sest teie nuhite.”
„Mitte nõnda,” segas teine noormees vahele, aga see oli ainult nagu õli kallamiseks tulle, sest viinahaisuline purskas: „Mis kurat seal veel kõmmeldada, teine on ju nuhk! Kuhu ta putkas?” pöördud ta Indreku poole. „Läks sõna viima? Teie jäite peale passima? Tunneme!”
„Teie eksite,” ütles Indrek nüüd, sest ta hakkas taipama, milles asi.
„Soo! Või mina eksin? Vastake mulle: kas see teine teenib politseis?”
„Teenib küll,” ütles Indrek.
„No näete!” hüüdsid mõlemad noormehed võidurõõmsalt. „Politseihingi pole meil täna vaja ja sellepärast, kui teil luud-kondid kallid, kaduge,” lisas viinahaisuline juurde. „Öelge seda ka selle teisele, kui ta tagasi tuleb, teist korda me suud kulutama ei hakka, vaid paneme käed käima.”
Sellega kadusid nad rahvahulka, kust nad ilmusidki.
Indrek seisis natukene aega sealsamas, kuhu teised ta jätsid. Aga siis tuli tal hea mõte. Ainult kahju, et see hea mõte tuli nii hilja. Miks ei öelnud ta noormeestele, et tema tunneb vigase käega Lohku ja on selle juures korteris! Oleks ometi näinud, mis näo nad oleksid teinud. Ja Indrek läks oma endisele paigale tagasi, et Otstaavlit oodata või noormehi nähes neile öelda, mis ta esteks unustanud.
Teine kõneleja rääkis õigusest, töölise õigusest, kelle higi ja vaev peab kogu ilma ülal. Aga seda õigust ei taheta tunnustada; sandarmihüäänid, politseikoerad, kapitalistid-vereimejad, mõisnikud-kurnajad, kodanlased-higikaanid ei taha seda tunnustada. Sellepärast tööline võtab ise endale oma õiguse, võtab endale õige õiguse ja jagab seda ka teistele – vanadele ja noortele, kel rakkus käed, vimmas seljad…
„Noh, seda maksab juba kuulata,” ütles Otstaavel äkki Indrekule, sest ta oli tähelepanematult tagasi tulnud, ja küsis siis tasakesi: „Mis need mehed tahtsid?”
Indrek oli otsustanud neist mitte rääkida, aga nüüd polnud parata ja ta ütles kõik.
„Ma arvasin kohe,” ütles Otstaavel. „Lollakad! Mina ja nuhk! Mina, kes istun jaoskonnas kogu ilma silma all! Mis nuhk niisuke on. Nuhid on nende eneste keskel, otse kõnelejate nina all, nende oma kaitsemüüri sees, seal on nad.”
„Arvad?” küsis Indrek üllatatult.
„Aga kuis siis muidu,” vastas Otstaavel, „nuhk on ikka oma inimene, kes pääseb igale poole, kes teab ja tunneb kõik.”
„Nii et meie jääme?” küsis Indrek.
„Muidugi,” vastas Otstaavel.
Nad läksid lähemale, et paremini kuulda.
Kolmas kõneleja rääkis juba praegusest silmapilgust ja selle ülesannetest, teadliku töölise pühast kohusest, eneseohverdusest parema tuleviku lootuses. Ta rääkis otseteed tänasest päevast siin mändide all, kus ausate inimeste seas kuulavad kõnesid tulevasest õiglasest põlvest ka sandarmite verekoerad, kelle ninad haistavad tööliste punast elumahla, mis peab voolama vabadusealtarile. Sest ärgu mõeldagu, et politsei revolver oleks laadimata, et kasaka käerandmel ei ripuks nuut või et sandarmitel puuduksid rauad. Need on valmis praeguse koosolekugi ründamiseks, ainult käed on lühikesed, jõud ei ulatu, sest jõud on töölise pool, jõud on töölise rakkus kätes. „Sellepärast, vennad-seltsimehed, meie ei karda, meie viime varsti oma punase lipu kivitänavaile, nagu ta lehvib meil praegu männiladvas. Selle tähega sa võidad, vendseltsimees. Miski ega keegi ei suuda meid takistada, ainult kui hoiame kokku. Ühenduses on jõud, üksmeeles tugevus…”
Kõnede lõpul oldi vähemate ringide kaupa koos, kuhu ei pääsenud keegi peale oma lähedaste inimeste. Indrek ja Otstaavel läksid eemale ja istusid maha, viimane viskas enda varsti ristseliti, nii pikk kui ta oli, ja vahtis taeva. „Mulle meeldivad niisukesed kõned,” ütles ta. „Ma käin neid alati kuulamas. Öeldakse sulle lausa lageda taeva all, et oled nuhk ja verekoer, ning tead, judinad jooksevad üle keha. Ega ei karda, seda mitte, sest mis peaks siin kartma, kui üks kõneleb ja teised kuulavad, aga lihtsalt on mõnus, pisut õudnegi teada, et oled veidi verejänuline. Nii kui kuulen sihukesi kangeid sõnu ja näen kõneleja meeleheitlikku kätega vehklemist, kohe tundub, nagu hakkaksid mul hambad suus kasvama. Tõsi jutt! See pole nali. See on justkui elus viirastus. Olen mitu korda iseeneses arutanud, kust see küll tuleb, aga pole muud leidnud, kui et kõneleja peab midagi sarnast nägema ja tundma ning temast hakkab see minusse. Sest mitte iga kõnelejat kuulates ei hakka mu hambad suus kasvama. Ei, seda mitte! Aga näiteks see viimane, see oli hea. Seda olen varemaltki kuulnud, tunnen ta häälest. Tema paneb kohe mu hambad pakatama. Ah, miski pole toredam, kui olla kõneleja, keda kõik usuksid nagu igavest tõde, nii et võid rääkida neile kas või verised hambad suhu ja kõverad sarved pähe!”
„Juba lähevad minema,” segas Indrek seltsimehe targutust.
„Siis lähme silmnäos järele,” vastas Otstaavel tõustes. „Väga ligi pole hea, sest kes teab…”
Nõnda siis läksid nad. Meestesumm katsus paar korda laulu alustada, aga millegipärast vaikis see mõlemal korral peagi. Lagedale jõudnud, Otstaavel ütles tähelepanu juhtivalt:
„Näed sa, punane lippki üles tõmmatud. Kui nad nõnda mõtlevad linna minna, siis läheb tingimata löömaks. Ilmtingimata! Ennem ükskõik mis, seda mitte! Lõhu või tosin monopolipoode, sest pole kuigi suurt häda, aga punast värvi ära näita, seda politsei härg ei kannata.”
Juteldes ununes ettevaatus ja nõnda jõudsid nad lipumeestele pikkamisi lähemale. Nad ulatusid juba nägema, et enamasti kõigil olid kätte tekkinud tugevad tümikad, mida mõned kõigutasid kõrgel pea kohal, nagu katsudes nende raskust ja löögijõudu, kuna teised kandsid neid püssidena õlal, nagu oleksid nad alles poisijõmpsikad mängumurul. Ometi tuli sellele kõigele üsna lühike lõpp, sest kui meestesumm jõudis kohale, kus teed palistab ühelt poolt noor tihe männik, teiselt poolt künklik liivalagendik harvade pajupõõsaste ja vanade pedakajändrikkudega, ilmus männiku varjult äkki salk kasakaid teele ette, sammu viiskümmend meestest linna pool. „Laiali minna!” karjus politseinik, kes kasakatega kaasas, aga kuna ta nähtavasti alles samal silmapilgul märkas meestesumma keskel punast lehvivat lipukest, siis pöördus ta ohvitseri poole ning nüüd kõlas käsklus ja kogu ratsanikkude-salk tormas tuhatnelja meestesumma sihis, vististi et punast lippu asitõendusena kätte saada. „Hakkame vastu, kurat võtku! Anname neile, saadanatele!” kostis meestesummast läbisegi ja siis kõlasid paugud ning muutus kõik ühiseks ürgseguks lendavas tolmupilves: hobused, inimesed, sajatused, valukarjatused, langevad hoobid, ratsanikuta hobu künklikul liival pajupõõsaste vahel, teine samasugune teel, kihutades umbnelja linna poole.
Kui kaua see õieti nõnda kestis, seda Indrek ei tea, aga äkki ta leidis, et seisab maanteekraavi kaldal ja temast kihutab mööda tuline ratsanik, kes katsub teda millegagi lüüa, ei ulatu aga hästi, ainult kantsiku otsakene rabab tema kaela allapoole kõrva. See ei olegi nagu liig valus, aga ajab hirmsale vihale ja Indrek kargab maanteekraavi, kahmab sealt parajaid kive, jookseb ja virutab, isegi õieti ei tea, kellele, aga ikka hobustele ja neile, kes hobuste seljas. Kui kivid otsas, kahmab ta maast uusi ja mõtleb ratsanikele järele joosta, aga siis peatab keegi teda hüüdega: „Jäta, seltsimees, nad juba said
