Indreku juurde ja ütles vaikselt ning saladuslikult: „Aga politseimeistri jalg on kuradile. Nagu kapsajuurikas! Mehed oma tümikatega ja hobused oma rautatud kapjadega, nii või nii, aga löma. Kasakad kandsid teise ära. Need ise said ka oma jao, kes kiviga, kes malakaga, tegid sääred. Nüüd otsitakse ninamehi ja küll nad juba leitakse, sest ega nuhidki puudunud. Need ei puudu kusagilt, nemad on ikka hulgas. Tingimata.”
Lohk rääkis seda nagu tigedalt ja põlastavalt, aga omal sädelesid väikesed silmad virvendavalt peas, nagu oleks kõik ainult tühine viguriväntlik nali, mida ei maksa võtta kuigi tõsiselt. Ja nagu tahaks ta oma silmade ilmet seletada, ta liigutas oma pooljõuetut kätt ja ütles:
„Näete! See on sama politseimeistri käsul. Nüüd tunneb ise jalaga, kas on küll hea. Aga muidugi, tema saab oma köntide eest lindi rinda, ja kui vaja, tubli paiuki, kuid mis sain mina? Kerjakoti kaela. Küsib keegi mu naisest ja lapsest? Sellepärast kuulake vanema inimese nõu: hoidke õigel ajal kõrvale, sest mis tähendab kasakale mõni südametäiega visatud kivi. See on lastemäng, purjus poiste mood külavahel või kõrtsi ees. Nõnda märkab teid lõpuks mõni nuhk.”
Indrek tundis, kuidas tal äkki veri tõusis näkku, tõusis veel siiski, kui peremees oli toast juba läinud ja ta seisis ihuüksi keset põrandat. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta ka veel täna sattus vihamarru, kui mõtles eilsest sündmusest. Tänini oli ta sellistest juhtumeist ainult lugenud ja ta oli ikka oletanud, et küllap ehk kantsikumeestel oli kuidagi õigus ja kannatanuil kuidagi süüdi, aga nüüd tundus talle äkki otse vastupidi: kannatajal pole kunagi süüdi ja vägivallal pole kunagi õigus. Seda mõeldes ja läbi akna teise maja aeda vahtides, kus lapsed nosisid marjapõõsaste kallal, kuulis ta ukse poolt kerget krõbinat: keegi toppis kulunud lävepaku ja ukseserva vahelt kokkupandud valget paberit tuppa. Seda võtma minnes kuulis ta ukse taga kiireid kaugenevaid samme, ja kui ta ukse avas, nägi ta allaviival trepil tütarlapse pead kaduvat. Indrek sulges ukse ja võttis paberi. Sellele oli oskamatu käega ja vigases keeles kirjutatud mingisugune palve „Krestuse Meje Issanta kanadusse perasd”. Palves oli öeldud, et „Jerussalemas kulti ääld, kes üdles, et ges sele etasi anap kolme pävaga ühesale Inemeselle, sele peasdap issant ärra sesd kuriasd ia ühheksatõisdgümdal bäval saap Temale sur Röm osas”. Kes aga seda mitte ei tee, sellega sünnib, nagu „mehhega sial gaukel Ergudski linnas, kele suku on ärra netud tänapävani”. Lõpuks veel Kristuse sõnad: Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest „Kurrivaim on gui Meuraia Leugoer Inemesde sies”.
Indrek pidi alguses paberilipaka tükkideks käristama, aga siis tuli tal teine mõte: ta andis selle perenaisele, kes pistis ta põue. Õhtul, kui mees oli välja läinud, tuli ta Indrekult sulge, tinti ja paberit paluma, aga kui ta need oli saanud, kõhkles ta paigal tammudes ja ütles viimaks, et Indrek kirjutagu õige see palve üheksas eksemplaris ümber ja tema, perenaine, annab ta siis edasi. Sest edasi andmata ei või teda jätta, muidu peab meie Issand Jeesus Kristus uuesti ristisambas surema, nõnda kinnitavad vagad inimesed. Ja edasiandmine sündigu salaja, nagu oleksid nägematud Issanda inglid teel, ainult siis pääseb Kristus uuest ristisurmast.
Kui perenaine oli selgeks teinud, millise tähtsa toiminguga siin tegemist, oli Indrek nõus: tema kirjutab palved valmis ja perenaine annab nad nägematult nagu Issanda ingel edasi. Võib ehk palved panna ümbrikusse? Oh jaa! Seda parem! Seda saladuslikum. Kui saaks veel pitserid peale! Indrek lubas ka pitserid muretseda, ainult mitte täna, vaid homme. Kaubapealisena lubas perenaine Indrekul nõeluda sokke ja lappida pesu.
Palvet ümber kirjutades sündis Indrekuga imeline lugu: tal tuli vaim peale. See sündis nõnda, et alguses ta püüdis palvet ainult parandada, siis juba täiendada, lõpuks lihtsalt omast peast luua, sisendades palvele kõik need suured voorused, millest temale rääkinud perenaine. Uues palves oli jutustatud Kristuse kannatusest ja Jehoova julmast meelest ning manitsetud inimesi halastama Kristuse peale Jehoova sõna kuulmisega, et ta ei saadaks Lunastajat uuesti piinavasse surma. Üheksa palvet, igaüks ümberkirjutusest omasugune, pani Indrek ümbrikuisse ja pitseeris need kinni kolmekordselt, sest kolme armastab jumal, ja nõnda läksid nad laiali. Aga Indreku hämmastus oli suur, kui ta leidis mõne päeva pärast oma ühe täiuslikumaid palveid „Rahva Sõbrast” ühes lisamärkusega, et vagad inimesed muutuvad sagedasti oma sügavamas palvehärduses jumalateotajaiks.
Palvet luges lehest korteriperemees Lohkki ja kohe kutsus ta naise ning näitas seda ka temale, tähendades, et Kristus organiseerib inimesi Jehoova vastu, valmistab ka taevas revolutsiooni ette. Emand Lohk kannatas mehe jumalavallatud sõnad vaikse meelega, kuid esimesel parajal silmapilgul küsis ta Indrekult, kas ka see lehest palvet lugenud ja mis tema sellest arvab. Ja muidugi, Indrek oli lugenud, aga tema arvavat, et palved ei käi üldse ilmaliku mõistuse ja tarkuse teed, sest neis on tallele pandud jumala ja inimeste südamete salajased ja seletamatud asjad.
Sellega oli ka emand Lohk nõus ja kaebas, et temal oma meesterahvaga ei ole mingit vastastikust arusaamist, sest nagu tema armastab palvemaja, nõnda mees salakoosolekuid. Seal käib ta ikka, seda ta ei jäta.
„Olen talle küll öelnd,” rääkis emand, „et kas tahad, et ka teine käsi otsast ära võetaks, aga tema vastab: võtku või pea, lähen ikkagi. Tütrest tahtsime teha koolipreili, mis läheb Peeterburi suure koha peale, aga või nüüd sest midagi tuleb, kus meesterahval tehti teine käsi sandiks. Tüdruk ise ütleb, et tema läheks parema meelega Ameerika, tal ju seal onu Lossi linnas – teist nime ma ei mäleta, sest sel linnal on kaks nime. Nii et nüüd hakkas teine inglise keelt õppima. Ja las õpib ning läheb, seal ehk vähem mässu kui siin. Rohkem ehk ka vabadust, sest noored tahavad ju kangesti vabadust. Vanal inimesel, temal ükskõik. Nagu mina siin, mis teen ma vabadusega? Ei kedagi, istun ainult masina taha ja vuristan või lähen palvele.”
„Aga kui sinna ka ei lubataks?” küsis Indrek.
„Kes siis sinna hakkab keelama,” vastas perenaine lihtsameelselt ja lisas: „Ja kuigi keelataks, mis sest, õhtul magama minnes võin ma ikkagi öelda: Jeesuke, tule minuga, seda ei saa mulle keegi keelda. Meesterahvas ei taha, et ma nõnda ütlen, kui poen tema kõrvale, sellepärast ütlen salaja, ütlen mõttes, liigutan ainult pisut suud, see on kõik. Ja kes võib mulle seda keelda?”
Ja muidugi, seda ei võinud emand Lohule keegi keelata, et ta liigutas pisut oma kipras suud, sest seda ei teadnudki keegi. Indrekki kuulis sellest ainult sellepärast, et ta oli salapalve kirjutanud üheksakordseks, mille tõttu muutus emand Lohu silmis nagu oma inimeseks, keda võib usaldada. Aga salapalve mõju ulatus nagu kaugemalegi. Sündis nimelt nõnda, et kui Indrek nägi oma palvet „Rahva Sõbras”, siis ta tundis korraga end selle mõjuva lehe kaastöölisena. Ja et asi oleks täielik, saatis ta palvele lisaks oma „Orava”, mis küll lehes ei ilmunud, aga tõi kutse toimetusse sisseastumiseks. Seda ei lasknud Indrek omale kahte korda öelda. Juba järgmisel päeval oli ta kohal – mööda kitsast treppi kolmandal korral. Toimetuses võttis teda vastu aasta kolmekümnene noormees, kel kollakad vuntsid ja lokkis, õigem salkus juuksed, mis tikkusid alatasa silmile, nii et neid pidi aina üle pea tagasi pilduma. Ja seda tegi noormees suure ägedusega, nagu oleks ta mõni muusikakunstnik, kes „mässab” vaimustushoos. Nägu kõhn, nurgeline, silmad sinised, sügaval pealuus, kuid teravad, puurivad. Õlad kitsad, ripakil, rind peaaegu aukus. Kogu keha hoidus ettepoole kõverasse, nagu oleks kõht liig tühi või nagu teeks ta sirgeks ajades haiget.
„Teie oletegi „Orava” autor?” küsis toimetaja, kes ta jutule võttis.
„Mina,” vastas Indrek ja ei võinud kuidagi lisandamata jätta, et tema on ka kirjutanud selle palve, mille „Rahva Sõber” avaldas mõne päeva eest. Toimetaja tegi kahtlase ja uskumatu näo, aga kui Indrek oli mõne sõna seletuseks öelnud, raputas toimetaja oma lokke, tammus muheleval näol jalalt jalale ja ütles:
„Ilus! Väga ilus! Mõistan! Siis on tal ju siht sees. Aga „Oravat” ei saa me avaldada, tsensor ei luba.”
„Kuis
