tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegu muu kui vene rahvas. Mõistate? Poliitiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riikline kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on poliitiline surve, tsarism, ning kevade tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle – sa javno kramolnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnestada riigi aluseid – osnoovõi gosudarstva.”
Viimastele sõnadele Indrek naeratas poolkohtlaselt, sest ta ei mõistnud hästi, olid nad öeldud naljaks või tõsiselt. Aga tal oli üpris väga kahju, et tema „Orav” ei pääsenud „Rahva Sõpra”, ja sellepärast avaldas ta arvamist, et ehk võiks ometi pisut teda muuta, kas või, ütleme, lasta puurile panna raudpulgad, nii et orava hammas ei hakkaks neile enam peale.
„Nii et orav jääkski puuri?” küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.
„Mitte just seda,” arvas Indrek, „aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab.”
„Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte,” arvas toimetaja ja lisas juurde: „Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis mõte on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab juhust, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi. Juhustega „Rahva Sõber” ei tegele, see on lihtsalt ajaviide, ajaraisk ja meil siin pole võimalik ajaraiskamisega aega raisata. Siin maksab ainult kindel radikaalne siht ja põhimõte. Pealegi pole see kuigi loomulik, et karjapoiss unustab. Sest milleks peab karjapoiss korraga unustama, kui sandarmid ja balti mõisnikud ei unusta. Orav pääseb puurist sihi ja põhimõttega või ta ei pääse üldse, sest põhimõtted ja sihid valitsevad maailma.” Seega kogu küsimus seisis selles, kuis teha orav niisuguseks imeloomaks, et ta tsensori silmis enam ei õõnestaks Vene riigi aluseid, ise ometi ei kaotaks oma radikaalset põhimõttelist sihti. Radikaalsus oli peaasi, nagu toonitas täna ja ka hiljem „Rahva Sõbra” toimetaja. Siin olid üldse kõik väga radikaalsed, nii et ei Indrek ega ka nemad ise õieti ei teadnud, kui radikaalsed nad kõik olid. Peatoimetaja ehk teadis, aga sellega Indrek ei rääkinud ja see ei rääkinud ka temaga ning nõnda ei saanudki ta teada, kui radikaalne see kõik siin oli.
Ainult siis ta nagu jahmatas, kui tutvus siin inimestega, kes vaidlesid valjult ainuõige ja ainuteadusliku ilmavaate pärast ja nimetasid radikalismi kodanliseks mõttesogaks. Need inimesed vaatasid mitte ainult Indrekule, vaid ka „Rahva Sõbra” toimetajaile kõrgi üleolemisega alla ja Indrekul hakkas pisut õudne nendega mõtteid vahetades, kuigi nad olid enamasti kõik noorukesed, mõned isegi nooremad kui Indrek. Nemad kõik liikusid ja rääkisid ilmavõitjatena, isegi politsei ja sandarmite nimetus kutsus neile näkku ainult trotslik-põlgliku naeratuse.
Muidugi, politsei ja sandarmid võisid neid kinni võtta, nad vanglasse heita, neid maalt välja saata, aga nad ei suutnud neilt võtta nende ainuõiget ilmavaadet, nende ainuteaduslikku ideaali, mis pidi tooma inimesile lunastuse mitte taevas, vaid juba siin maa peal.
Nii mõnelegi, kui mitte kõigile, oli see omataoline uus usk, mille tõenduseks ja kinnituseks ei teatud midagi muud kui mõni lause kusagilt raamatust või mõni maagilise mõjuga nimi. Seda märkas Indrek siis, kui sobis tutvus Attilaga, kellegi kõhna, helevalge noormehega, kel lapselik naeratus huulil ja mingisugune äraseletatud pilk silmis. Tema juhatas Indreku neile allikaile, kust tema ise ammutas oma kõikumatu veendumuse, oma kaljukindla usu, et tema ja ta seltsimehed kuuluvad inimsoo valitute hulka, kelle päralt peab olema tulevik ajaloo igavese loogika põhjal.
Ka Indrek tundis endas kutset olla valitu. Sellepärast hakkas ta neelama neid raamatuid ja raamatukesi, mis liikusid valitute seas käest kätte või mida hankis kõrvalt omapead. Ta neelas sotsialismi ja kommunismi, sotsialismi ja anarhismi, sotsialismi ja marksismi, sotsialismi ja revisionismi, sotsialismi ja bolševismi, sotsialismi ja tšartismi, sotsialismi ja tradeunionismi, sotsialismi ja utopismi, sotsialismi ja materialismi, sotsialismi ja darvinismi, sotsialismi ja humanismi, sotsialismi ja feodalismi, sotsialismi ja katolitsismi nne., nne. Ikka sotsialismi alla ja midagi teist peale, kuid mõnikord ka vastupidi – teist alla ja sotsialismi peale. Õgis selle kõrval Erfurdi programmi, kaheksatunnilist tööpäeva, lisaväärtust, õigust kogu töösaadusele, inglise tööliste seisukorda, mis pani vere hanguma oma õudusega, naisküsimust, ajaloolist materialismi jne., kõike ikka võimalikult väikestes portsjonites, sest elu ähvardas mööda minna, ähvardas kätte jõuda mingisugune tundmatu, kuid ammu unistatud ja ihaldatud suur pidupäev, enne kui jõuad kõik alla neelata, mis sel päeval ilmtingimata hädavajalik.
Aga ei saabunud kunagi see suurpäev, mil Indrek oleks võinud ühes valitutega minna läbi kõrgete väravate – põranda alla, sest sinna viisidki need tema imetletud kõrged väravad. Tema ei saanud selleks kunagi küllalt valmis, sest ikka leidus veel mõni raamat – mõni endisest suurem raamat, mille ta tahtis enne läbi lugeda, kui võtta omaks see ainuõige, hüljates kõike muud.
Temale ei saanud need uued ja suured asjad kunagi nii selgeks, et ta oleks võinud neid nii-öelda uskuda kui kaljukindlat tõde ja nende eest panna kas või oma pea panti. Teistega oli see kuidagi teisiti. Ka nemad kahtlesid, sest miks muidu vaidlesid nad igavesti suure kisa ja õhinaga. Aga oma kahtluses nad ometi kuidagi uskusid ja läksid põranda alla, kus kannatasid puudust, et ükskord teistel oleks kõike küll; kus tundsid nälga, et teistel saaksid kord kõhud täis; kus magasid kivil või puul, et teistel oleks millalgi pehme ase; kus veetsid uneta öid, et teised võiksid kord väsimusest puhata; kus värisesid sagedasti mitte ainult homse päeva, vaid ka järgmise silmapilgu pärast, et teiste tulevik oleks kord kindlustatud; kus elu kippus sult röövima inimese nägu, et aga teised võiksid tulevikus elada inimlikult. Sinna läksid nad, need valitud.
Ja seal pidid olema aina pommid ja püssid, mis hakkavad kord plahvatama ja paukuma. See oli saladuslik ja kohutav, see ajas hirmu peale. Ehk oli härra Bõstrõil ometi õigus, et inimesel pole suuremat lõbu, kui et panna teisi kartma, sest mida rohkem sind kardetakse, seda rohkem tunned end tõelikult inimesena. Ja ehk ei saanud Indrek oma raamatutega ja suurte asjadega kunagi lõplikult selgusele just sellepärast, et tema ei tahtnud kellelegi hirmu peale ajada.
VI
Indrek sattus kuidagi nagu elukeerdu, leidis korraga rohkem tähelepanu, kui ta ise oleks teadnud või julgenud loota, leidis isegi rohkem, kui see talle meeltmööda. Millal või millest see just algas, seda ta ei teadnud, aga äkki ta märkas, et kui avas oma ukse, siis avanes ka üle koridori vastasuks, millel seisis vaskplaat nimega Passelmann, ja kellegi uudishimulikud silmad jälgisid teda ukseprao vahelt. Mõnikord avanes uks sel määral, et tema vahel tuli nähtavale kogu kastanpruun pea, aga see kadus sealt silmapilkselt, niipea kui Indrek juhtus tagasi vaatama või ümber pöörduma. Sama mäng kordus ka alumise korra ustel, kui ta jõudis mööda nagisevat puutreppi nende nähtavusse. Indrek teadis juba, kes asusid nende uste taga, sest selle eest oli hoolitsenud emand Lohk. Ülal nende
