sa ju teadsid, kus ma elan,” ütles Indrek.
„Mina kui sinu koolivend, muidugi, aga kui ametnik, see on hoopis teine asi. Sovsem drugooje djeelo.”
„Sisse kirjutatud olen ma ju ka,” ajas Indrek oma mõtet edasi.
„Mitte meie jaoskonnas, palun,” vastas Otstaavel naerdes ning lisas siis seletuseks juurde: „Ja kuigi meie jaoskonnas, siis võib ometi mingisugune segadus või eksitus juhtuda. Võib ju, eks? Kõik võivad eksida, miks siis mitte politsei.”
„Aga nad peavad ju vallast uuesti kirjutama,” püüdis Indrek jätkata.
„Selleks nad ju seal ongi, et kirjutada,” vastas Otstaavel. „Kuulsin, vanamees olevat seal praegu üksi, ilma abita – sa ju mäletad teda veel? Las istub ja pingutab. Mind oskas ta ropul kombel taga ajada – mina olin ju pärast sind tema juures –, aga nüüd annan mina temale tööd, et ta teaks, kes on Otstaavel. Nüüd on tema minu abi.” Ta naeris heal meelel oma võimu maitsedes.
„Aga ma pean ju ikkagi maksma,” ütles Indrek.
„Nii? Sa tahaksid maksta? Hea küll! Me võtame raha vastu ja saadame valda ühes seletusega, et kirjas sellest ja sellest kuupäevast on juhtunud eksitus, kuna Indrek Paas elab seal ja seal ning tasus nõutud summa,” rääkis Otstaavel.
„Just praegusel silmapilgul ma ei saa maksta,” ütles Indrek.
„Noh näed, et minul oli õigus,” naeris Otstaavel. „Kui tuleb järgmine kiri, eks me siis vaata, mis teha saab. Seni aga vallal leiba, kirjutajal tööd ja sinul aega raha koguda.”
Oh jaa! Otstaavlil oli muidugi õigus, aga Indrekule oli see vastik ja ta ei osanud muud paremat teha, kui katsus, et minema sai, nagu olekski ta ainult selleks tulnud, et võimalikult ruttu minna.
Aga kui Indrek oli uuesti tänaval, tundis ta äkki suurt nälga, nagu oleks kätte jõudnud silmapilk, mil ta harilikult lõunatab. Tõelikult ei olnud temal sellist silmapilku olemaski, sest korralikku lõunat sõi ta väga harva. Millest siis täna see haruldane nälg? Mis oli muutunud? Tema majandussüsteem? Ei, see oli endine. See oli selline, et kõige kohasem oleks olnud üldse mitte süüa. Tema oli andunud avalikule ja ühiskondlikule tegevusele ja see õõnestas tema majandusliku seisukorra hoopis. Ta luges raamatuid, aga sellega ta ei teeninud krossigi. Ta käis koosolekuil, aga ka seda ta pidi tegema tasuta, olid koosolekud salajased või avalikud. Mõnikord tuli nende eest isegi maksta, kui juhtus olema mõni korjandus või oli määratud sisseastumisraha. Kord oli ta läinud „Rahva Sõbra” toimetusse lootusega seda majanduslikult kasutada, aga ta ei suutnud kuidagi õppida ridade vahele kirjutamise kõrget kunsti, nii et lugeja võiks sealt veel midagi leida, kust tsensor otsib asjata. Nõnda siis arvas toimetus, et Indreku ridu võiks tarvitada ainult ilma tasuta, nii-öelda ruumi täiteks, kui noor inimene tahab kuulsaks saada.
Selline oli tema majandusliku seisukorra tagasein, kui ta tundis äkki suurt nälga ja otsis selle lähemat põhjust. Söögimajas võttis perenaine Indreku nagu vana hea tuttava vastu, sest ta armastas temaga vesta härra Bõstrõist. Ta kinnitas alati, et Indrek olevat härra Bõstrõi „sümpatii”, sest see tegevat temast alati juttu. Ja kuna tema teeb alati juttu Indrekust, siis proua Kuusik teeb juttu Indrekuga. Ta jutustab, milline mees see vanahärra Bõstrõi on, mis toite ta eelistab ja kui kaua ta juba siin söömas käinud.
„Ja kas saate sellest aru,” räägib perenaine, „et inimene käib korralikult aastate kaupa ja siis äkki enam ei tule. Ei tule täna, ei tule homme ega ka ülehomme, nii et hakkad otsima lehest surmakuulutust. Need on vist ikka need ärevad ajad, et inimesed on niisukesed.”
Perenaine käis ja toimetas, ja kui leidis vaba silmapilgu, siis tuli Indreku juurde tagasi, et oma juttu jätkata. Koer sörkis temaga vahetpidamata kaasa, aga kui sai aega, siis laskus lauaserva all kõhuli ja pani oma lõõtsutava lõua Indreku jalale. See pidi olema suureks sõpruse tunnuseks, nagu perenaine seletas.
„Lihtsalt naljakas, nii et mine kas või ebausklikuks,” jutustas perenaine edasi, naeratades oma ümariku pondunud näoga ja peaaegu nooruslikult säravate siniste silmadega, „sest niipea kui hakkan otsima lehest surmakuulutust, kohe ilmub ta uuesti, nagu tõukaks keegi ta uksest sisse. Eks ole kentsakas, et surmakuulutustega võib ajada inimese lõunele.”
Ja et Indrekule tõendada, milline mõju on surmakuulutuste lugemisel Bõstrõisse, asus perenaine siinsamas neid lugema.
„Küll näete, ta on varsti uksest sees,” rääkis perenaine ja jätkas hoolega oma lugemist. See imelik toiming võis kesta minutit viisteist, kakskümmend, siis tõstis koer äkki Indreku jalalt oma lõõtsutava lõua, kuulatas, haugatas rõõmsalt oma kähiseva häälega ja vänderdas välisukse juurde, nagu tõttaks ta kedagi vana tuttavat vastu võtma.
„Tuleb!” hüüdis perenaine võidurõõmsalt naeratades. „Ei Riki muidu. Tema teab.”
Aga kui koer oli natukene aega ukse all seisnud, tuli ta niuksudes perenaise juurde tagasi.
„Läks mööda,” seletas perenaine. „Viimasel ajal teeb ta sagedasti neid tempa: tuleb, aga ukse all jääb äkki seisma, mõtleb ja läheb mööda. Täna muidugi niisama. Küsisin teiselt kord, et miks nõnda, ja tema vastab: katsun, kas saan mööda, kui tahan; kas saan tahta, kui tahan tahta; kas olen vaba, sellepärast. Inimene peab oma vabadust alati proovima, ütleb ta.”
Perenaine rääkis alles, kui koer haugatas uuesti ja vänderdas rutturuttu välisukse poole, mis avanes samal silmapilgul, et härra Bõstrõid tema nääpsukeste ihuliikmetega sisse lasta – põlved ettepoole könksus, piht vimmas, pikavõitu käed ripakil, kael peenike ja nagu liig lõtv suurevõitu pea kandmiseks, mida aitab rinnale suruda tume kaabu. Näos välgatavad mitte niipalju silmad kui prillid, aga hallikas habemes punavad huuled nagu nooruse värskuses.
„Jällegi läksite esteks mööda,” naeris perenaine teretamise asemel härra Bõstrõile vastu ja tõttas lõunasööki tooma. See ei teinud öeldud sõnadest väljagi, võttis prillid eest ja puhastas neid, astus siis Indreku juurde, andis kätt ja ütles:
„Et ma ei unustaks, siis kõigepealt asi: minu sõber Viljasoo tahaks teiega tutvust teha. Tema annab raamatuid välja ja tahaks teilt kaastööd. Astuge tema poole sisse kas või veel täna.”
See oli Indrekule selline rõõmusõnum, et ta hakkas lõunasöögiga uuesti otsast peale, et oleks põhjust Bõstrõiga ühes lauas istuda ja temaga juttu vesta.
„Naistel on ilmas kerge elada,” rääkis vanahärra, kui oli õiendanud selle, mida nimetas asjaks, „sest nemad ei saa õieti millestki aru, või kuigi saavad, siis hoopis omal viisil. See proua siin on haritud ja elutark inimene, on paarkümmend aastat teisi inimesi toitnud, ilma et ükski neist oleks sellepärast enneaegu surnud. Ainult koerad ei pea vastu, lähevad rasva ja siis tuleb enneaegne surm. Praegune on tal kaheksateistkümne aastaga juba kolmas ja sellegi päevad on loetud. Tema õnnis mees – proua on ju lesk – suri ehk ka rasva nagu koeradki, sest naistel on ju koer ja mees üks kama kõik.”
„Mis te siin räägite noore inimesele naistest ja koertest,” ütles perenaine suppi serveerides naljatavalt.
„Härra Bõstrõi räägib meestest ja koertest, mitte naistest ja koertest,” õiendas Indrek.
„Mina räägin seda,” seletas vanamees, „et teie olete haritud ja elutark naisterahvas, kes pole oma toiduga veel kedagi tapnud, aga ometi ei saa teie inimesest põrmugi aru. Sest…”
„Kuis ei saa aru, kui oskan teda toita,” küsis
