ja need mõistsid sellest vähe või mitte sugugi, millest rääkisid härrased oma külalistega vene keeles.
Ka siin rääkis kõneleja kõvu sõnu, aga siin nad kõlasid imelikult pehmelt, peaaegu paitavalt, sest vaibad, pehme mööbel, portjäärid ja aknariided imesid igasuguse teravuse ja kareduse endasse. Oleks võinud peaaegu öelda, et tasside ja lusikate, nugade ja vaagnate kokkupuutumises tundus palju rohkem revolutsioonilist lõikavust kui kõneleja toonis ja sõnades. Siin ei tekitanud kõne ka mingit erilist kuumust: isegi kohvi kuumus suri maiustusisse ja puuvilja jahedusse või tõusis kõrgele üles hoolikalt värvitud lae alla. Näis, nagu ei võiks revolutsiooni teostamine sünnitada siin majas mingeid erilisi pingutusi, erilisi ohvreid, mõni mahe sõna, mõni käeviibe, ja kõik on sündinud, nagu kantaks mõni uus, seni maitsmata roog lauale.
Ka siin rääkis kõneleja lauasistujaist kui sotsiaaldemokraatidest, aga seda ei pandud nagu tähelegi, sest siin oli suuremale hulgale nii paljugi muud tähele panna, mis oli samasugune uudis nagu sotsiaaldemokraatki. Pealegi seisid siin kuldkirjadega raamatud reas lihvitud klaaside taga ja need näisid kinnitavat: meis on see kõik juba olemas. Samal ajal, kui kõneleja ütles: „meie sotsiaaldemokraadid” ja vaatas ise nagu Kristile üle laua otseteed silma, puutus teda tema kõrval istuv mustasilmne mahedalt naeratav peretütar küünarnukist ja pakkus talle kristallvaasilt õunu, öeldes:
„Maitske neid, need on Krimmist, me tõime nad ise sealt kaasa, mina oma käega võtsin nad puu otsast.”
Kristi tänas, võttis ja sõi, aga pärast pidi ta Indrekule tunnistama, et nende omad õunad maitsevad talle rohkem, kuigi nad pole nii ilusad – isegi kui nad on ussitanud. Hiljem pidi ta veel muudki Indrekule tunnistama, sest kui ta mõni aeg peale seda sinna majja uuesti sisse astus, et noorema peretütrega kokku saada, kajasid kogu need ilusad ja suured ruumid lõikavast, südantlõhestavast kisast. Kristi jäi ehmunult seisma ja tahtis hirmunult uuesti välja, aga juurderutanud, nutetud silmadega peretütar seletas, et neil on lein majas – ema surnud. Seda leinakisa ei suutnud miski pehmendada, ei vaibad, mööbel, portjäärid ega kuldkirjadega raamatuteread lihvitud klaaside taga, Kristi tundis, et ei suutnud. Ja kui ta oli uuesti tänaval, pidi ta tahes või tahtmata leinajate häält võrdlema kõneleja omaga, kui nad olid istunud hiljutisel koosolekul. Tal tekkisid nagu mõnesugused kahtlused ja arusaamatused, mõnesugused küsimused, mida ei osanud kuidagi väljendada, sest ütle kuis iganes tahad, ikka pole see, mis olema peab. Lõpuks jõudis ometi sinnamaale, et küsis Indrekult:
„Kas sotsiaaldemokraat võib jumalasse uskuda?”
„See tähendab – kas ta tohib?” küsis Indrek vastu.
„Mitte, vaid ütleme, kas ta saab, kui ta on õige, tõsine sotsiaaldemokraat?” seletas Kristi.
„Seda ma ei tea, sest mina pole veel sotsiaaldemokraat olnud. Aga ma arvan, et kui ma oleks, siis võiks ma küll uskuda…”
„Isegi jumalasse!?” hüüdis Kristi imestanult.
„Jah, isegi jumalasse,” kinnitas Indrek.
„Ja läheksite ka kirikusse?”
„Milleks kirikusse?” imestas Indrek. „Ei, mina arvan, et kui juba kirikusse, siis pole enam sotsiaaldemokraat. Meie praegune jumal segab end maapealseisse asjusse ja sotsiaaldemokraat ei või niisukest jumalat kannatada. Aga mis siis, kui oletada, et jumalal pole maapealsete asjadega midagi tegemist? Kas siis sotsiaaldemokraat võib tema sisse uskuda? küsin mina. Võib, vastan ma, sest niiskuke jumal on minu isiklik asi ja omandus ning seda ei või mulle keegi keelda.”
„Soo, nüüd mul on siis kõik selge,” ütles Kristi natukese mõtlemise järele. „Nemad usuvad.”
„Kes?” küsis Indrek.
„Juudid, kes muud,” seletas Kristi, „sest miks nad muidu vanal kombel leinavad, aga ise on sotsiaaldemokraadid. Ainult meie sotsiaaldemokraadid ei usu, aga juudi omad usuvad. Ja teate, kui mina kuulsin nende leinakisa, siis tulid mul hirmuvärinad peale. Ükski kõne pole minusse nõnda mõjunud kui nende lein. Tähendab usk, sellepärast, eks?”
„Võib-olla sellepärast,” vastas Indrek. „Nemad oskavad paremini leinata kui meie kõnelda, sest nemad leinasid nõnda juba Paabeli vangipõlves ning Jeruusalemma varemetel, aga kauake on meie sotsiaaldemokraadid kõnelnud. Isegi meie õpetajad kantslis ei oska veel kuigi mõjuvalt kõnelda, ja ometi on nad harjutanud oma paar tuhat aastat.”
„Nad ei usu, sellepärast,” kinnitas Kristi tõsiselt ja elutargalt, „aga juudid usuvad, muidu ei saa nõnda leinata.”
Usult sattusid nad peagi teadusele ning murdsid nende kallal oma noori päid, nagu ei võiks nad muidu elada või nagu poleks elul muidu mingit mõtet. Üldse olid nad sedavõrd noored, et arvasid – elus on väärtus ainult sellel, millest saad aru. Nemad olid oma aja lapsed ja uskusid – kuigi nad ise arvasid, et nad teavad –, et mõistus ja selle saadus, teadus, päästavad inimsoo siit hädaorust, teevad ta õnnelikuks. Sellepärast ahmida raamatuid, kuhu oli kuhjatud inimsoo vaimuvara, paistis ülima õnnena, ülima eluülesandena, seda enam, et nende raamatute üle ja najal võis nii lõpmatult rääkida. Eriti hea oli seda teha seal, kus polnud kuulajaid, sest peamiseks kireks olid ju need raamatud, mis olid keelatud. Just neis pidi olema see, mis teeb inimese targaks ja õnnelikuks.
VIII
Elu muutus päev-päevalt aina huvitavamaks ja pinevamaks. Kõik näisid pikisilmi ootavat, mis toob homne päev. Isegi vanad ja hallid, kes vajunud aastate raskuse all juba küüru ja kes polnud juba ammugi elult peale surma midagi oodanud – jah, elu võlgnes neile ainult veel surma –, isegi need hakkasid ühes noorematega ootama ja seadsid õhtul prillid ninale, et ise oma silmaga lehest lugeda, kas ja mis on tulemas. Sest polnud midagi, et kõik teadsid ja kinnitasid: „Lehed valetavad, tsensor ei lase tõtt läbi,” ikkagi ahmiti neid lugeda ja katsuti tõtt leida valeridade vahelt. Kõik uskusid, et lehed armastavad tõtt ja kuulutaksid seda rahvale, ainult valitsus, jah, valitsus ainuüksi seisab tõe vastu. Kui tema lubaks, siis oleks varsti kogu maailma tõde rahva omanduseks ning seega algaks uus ajajärk, algaks uus elu.
Peeti endastmõistetavaks, et kui valitsus midagi kinnitab, siis peab otse vastupidist uskuma, ja et kui valitsus ajab midagi valeks, siis on see kaljukindel tõde. Valitsust usuti ainult siis, kui ta kinnitas oma lüüasaamist, sest see valmistas rõõmu ja seda taheti uskuda, ning kui ta teatas, et see või teine tema käsilastest, mõne suurvürstiga alates ja pisimagi politseinikuga lõpetades, on revolutsionääride poolt tapetud – pommiga purustatud või revolvriga maha lastud. Jah, seda usuti ning kellelgi ei tulnud mõttesse, et siingi on tegemist inimeluga, inimese vere valamisega.
Sellest kõigest hakkas Indrek siin agulimajas elades otse loomusunniliselt aru saama, sest see hõljus nagu õhus, kandus tuulehoos, helkis igas pilgus, helises igas sõnas ja häälekõlas. Alles nüüd ta taipas õieti Otstaavli sõnu, mis see talle rääkinud tol korral metsas, et politsei olla see viimane jätis, see jätiste jätis. Mitte politsei kui niisugune, vaid valitsus oli jätiste jätis, ja et politsei kui valitsuse käsilane seisis rahvale kõige lähemal, siis suunduski kogu rahva viha ja põlgus tema vastu. Indrek ei võinud midagi sinna parata, et tal tõusis politsei vastu teatud sümpaatia ja kaastundmus, nagu oleks see mõni vaga kannataja, kes peab lunastama kellegi teise patud. Sellepärast ta ehk otsiski kaua aja tagant jälle kord oma koolivenna üles, astus selleks politseijaoskonda, sest Otstaavli elukohta ta ei teadnud.
„On sul palju raha?” küsis Otstaavel Indrekult esimesel parajal silmapilgul, kus keegi polnud kuulamas.
„Ei,” vastas Indrek.
„Noh, siis ma talitasin õieti,” ütles Otstaavel.
„Kuis
