näha, kuidas õpilased tulevad ja lähevad ning aina puhta raha eest. Ja raamatuid, raamatuid! Kui see Passelmanni proua võiks kordki näha, kui palju on nende noorehärral – ja muidugi noorehärral, just, seda hõõrub emand Lohk kõigile nina alla –, kui palju tal on raamatuid ning aina võõras keeles. Vaat niisuke on õige härra, aga mitte see, kui keegi käib „upsijaks”, nagu Passelmann. Sellele kõigele ei võinud emand Lohk kuidagi jätta juurde lisamata, et pealegi on nende härra veel niisukene härra, et läheb, kui vaja, ka kasakatega kokku. Kes ei usu, vaadaku armi tema kaelal, parema kõrva all – see on kasaka nuudi jälg.
See juhuslik kaelaarm polnud omataoliseks trumbiks mitte ainult emand Lohu suurustelus, vaid ka valitute ringkonnas. Tema oli nagu mingisugune usalduse salamärk. Juba tol korral seal teel ja järve ääres oli ta oma mõju avaldanud. Sellest siis see enam kui ootamatu tähelepanu, heatahtlikkus ja usaldus Indreku vastu. Kaelaarmi tõttu julgeti tema juuresolekul nii mõndagi rääkida, tema mõjul pääses ta nii mõnelegi salakoosolekule.
Kaelaarm mängis teatud osa ka siis, kui pererahva tütar Kristi tuli maalt linna. See oli aasta kuue-, seitsmeteistkümnene plika, kahe ilusa patsiga, mida ta aga maksku mis maksab tahtis maha lõigata, sest nad olla tal hirmsasti tüliks. Läbi ukse Indrek kuulis tütre mangumist ja ema sõitlemist, kes väitis, et naisterahval on teisigi jumala loodud asju, mis ehk on tüliks, aga või siis kõigest sellisest siinilmas lahti saab. Lõpuks ta ütles:
„Juuksed on ju iluks, juuksed teevad ilusaks.”
„Ma ei tahagi ilus olla,” vastas tütar, „poisid on siis nagu kajakad kallal, ei anna ööl ega päeval rahu.”
„Sellepärast tulidki nii vara maalt ära või?” küsis ema.
„Ära päri parem,” vastas tütar puiklevalt, aga jutt kestis neil veel tükk aega ja aina juustest, ilust ja poistest, kuni viimaks isa tuli ja, kuuldes, milles asi, ütles:
„Õpi inglise keel selgeks ja sõida Ameerika, seal võid pea kas või number nulliga kaalikaks koorida, aga siin ei tohi patse puutuda. Need on sul alles ema kasvatatud, ja kui ema ütleb, et jäävad, siis jäävad ka.”
„Aga kui inglise keel selge, siis võin?” küsis tütar.
„Inglise keel selge ja üle mere Ameerikas, siis võid. Ja juuksed saada üle mere tagasi, et oleks veel niigi palju oma lapsest,” vastas isa, ning Indrekule tundus, nagu ei sobiks tema praegune häälekõla ei tema suure ja tüseda koguga ega ka tema väikeste kilavate silmadega.
Emand Lohk kuuldi nina nuuskavat.
„Juba sa, ema, nutad jällegi,” hüüdis tütar imestanult, „mis sa veel siis teed, kui ma tõepoolest sõitma hakkan.”
„Siis ma ehk enam ei nutagi, siis on mu nutud juba nutetud,” vastas ema.
„Aga kui tahate, ma ei sõidagi,” ütles tütar nagu lohutavalt.
„Mis sa siis siin tegema hakkad?” küsis isa. „On parem, kui saad siit mässupesast välja.”
„Ma ei tahagi mässupesast välja,” vaidles tütar vastu.
„Tahad ka mässata, mis?” küsis isa, ja kui tütar ei vastanud, lisas: „See on viimane leib, see mässuleib.”
Nõnda siis pidi tütar tahes või tahtmata oma ilusate patsidega üle ookeani Los Angelesse sõitma, et neid seal onule ja ka teistele näidata, kas peab nad maha lõikama või kõlbavad nad edasi kanda iseendale iluks ja teistele rõõmuks. Ühes pruunikate patsidega pidid minema sinised, nagu emalgi, avameelsed ja rahulikud, peaaegu mõtlikud silmad, vajalikust pisut laiemad õlad, kitsad, noorusest alles nurgelised puusad, juba esiletükkivad rinnad ja käed, kuidagi pikad ja kohatud, nagu oleks nad kusagilt mujalt võetud ja selle keha külge pandud või nagu oleks keha kasvus kängu jäänud, käed aga algelise lopsakusega edasi arenenud. Aga neis kohatuis käsis tundus palju südamlikkust, palju rohkem kui silmis, ehk olgu siis, et viimaseis lõi surtsatama mingisugune imeline helk, mis tegi nad usaldavaks ja soojaks. Seda käte südamlikkust Indrek tundis juba esimesel teretamisel ja nii mõnigi kord hiljem. Kogu kehas ja näos oli ehk ainult suurevõitu lopsakahuuline suu, mis harmoneeris kätega, nii et loodus polnud oma tujukuses neid just päris üksi jätnud.
Indrekut kohtles Kristi kohe nõnda, nagu oleksid nad millegipärast juba vanad tuttavad. Ema oli ju talle Indrekust maale kirjutanud ning nüüd veel pealekauba rääkinud. Kõik, kõik! Kasakad ja kõik, kaelast ja kõik! Nõnda siis esines ta ühel päeval salajase ettepanekuga, kas Indrek ei tahaks tulla koosolekule, sest ka tema, Kristi, seisab mingisuguses põrandaaluses ringis, kus käivad väljastpoolt kõnelejad, need päris propagandistid kohe, kes valmistavad mässu ja vabadust. Ainult isa ja ema ei tohi sellest midagi teada, muidu saadavad nad ta kohe Ameerikasse. Isa käib küll ise mööda tööliste koosolekuid, aga teda, Kristit, ei luba ta kuhugi, ja kuigi, siis ennem emaga juba palvemajja, kus on „ulumine ja hammaste kiristamine”, aga mitte põranda alla. Nemad, Indrek ja Kristi, saavad kusagil väljas teatud kohal ja ajal kokku ning siis kaovad kui tina tuhka. Koju tulevad jällegi igaüks omal ajal ja teel, nii et keegi ei saa midagi teada.
Selle saladuslikkuse juures Kristi peatus just kõige kauem ja kõige suurema andumusega.
Ta oli juba pool aastat hiilinud keelatud koosolekuile ja raske oleks olnud tal ehk endalgi öelda, mis tõmbas teda tõelikult rohkem, kas keeld, need koosolekud või see hiilimine. Igatahes viimasele pani ta erilist rõhku juba esimesel korral, kui nad läksid Indrekuga kahekesi. Nad tegid mingisuguseid asjatuid ringe, läksid kusagilt hooviväravast sisse, üle hoovi ja teisest väravast välja, kust pääsesid uuele tänavale. Siis läksid nad veel kuhugi majja, ronisid seal teisele korrale, vahtsid petrooleumilambikese hämarikus uksesilte, tulid sealt alla, nagu poleks nad otsitavat leidnud, läksid uuesti edasi, kuni lõpuks jõudsid pärale, kus nad oleksid võinud olla juba ammugi.
„See on sabade pärast,” seletas Kristi.
„On siis meil saba taga?” küsis Indrek.
„Ei,” vastas Kristi. „Ennem on saba siis, kui lähed üksinda. Sellepärast öeldakse meile ikka: tulge alati kahekesi, tulge kavaleriga, siis ei ole kahtlane. Kuramaaž, mõistate. Kurameerijad ei mässa, ei õõnista riigialuseid, ei nõua vabadust,” seletas ta elutargalt.
„Nii et meie tänased haagid olid ilmaasjata,” järeldas Indrek.
„See oli nalja pärast, et teile näidata, kuis ma teen, kui lähen üksinda,” rääkis Kristi. „Aga see polnud veel ühtigi, mis täna. Üksinda lähen mõnikord kuhugi kaugele, kaugele, kus pime ja hirmus, nii et paneb südame värisema, katsun kusagilt maja uksest, mis krägiseb, tasakesti sisse minna, tõmman ta järsku ja julgelt lahti, nagu oleksin oma inimene. Aga trepp ja koridor on pime. Koban käsikaudu teisele korrale või jään kusagil keset treppi seisma ning kuulan – kuulan ja seisan nõnda tüki aega, mõnikord lihtsalt selleks, et näha, kui kaua võib nõnda võõral trepil seista ja kuulata, enne kui mõni tuleb. Mõnikord lähen kuhugi pimedale hoovile, poen seal kuhugi müüri- või seinanurka ja seisan. Aga siiski, seda ma enam ei tee, see on liig hirmus.”
„Miks nii?” küsis Indrek huvitatult.
„Võib jälle mõni koer tulla,” vastas Kristi. „Viimane kord oli: mina poen kuhugi pimedasse nurka, seisan, ootan. Aga äkki tunnen, et keegi puudub minu riideid, nii põlvede kohalt, keegi hingab. Kahman käega – koera pea, koera nina. Pidin lihtsalt sinnasamasse surema puhtpalja hirmu ja ehmatuse pärast. Mis siis, kui on teine tige, kui nuusutab esteks, ja nii kui end liigutan, ainult katsun liigutada – krauhh kinni. Aga ei, hea koer oli, tahtis, et ma teda silitaksin, nühkis end minu vastu ja liputas
