jooksma, see on kõik, sest tagasi tulete niikuinii ja sisse astute ka.”
„Siin ongi punkt, millest te aru ei saa,” seletas Bõstrõi. „Ma tulen ju tagasi ja astun sisse ainult sellepärast, et mul oli jõudu mööda minna. Kui see päev kätte jõuaks, et ma seda enam ei suuda, küll siis näete, et mina oma jalga üle teie läve ei tõsta. Lihtsalt ei tule, muud midagi. Mina ei taha enam midagi teha, mida olen sunnitud tegema. Vähemalt vanas easki tahan olla vaba ja iseseisev, nii-öelda isevalitseja. Teised võitlevad isevalitsuse vastu, mina võitlen tema poolt.”
„Teie vabadusel ja isevalitsusel on kohe lõpp, kui mina hakkan surmakuulutusi lugema,” naeris perenaine vastuseks.
Aga nüüd sündis midagi hoopis ootamatut, vähemalt perenaise silmis. Nimelt: härra Bõstõi pani lusika, mille ta just praegu mõtles suhu pista, ühes supiga lauale, tõusis toolilt, võttis varnast palitu, viskas selle selga, pani kübara pähe ja läks. Uksel pöördus ta korraks ümber ja ütles perenaisele:
„Nüüd lugege oma surmakuulutusi ja oodake, kuni ma tagasi tulen. Seda ütlen teile tunnistaja juuresolekul.” Kergitas kübarat ja oli läinud – pea rinnal, käed ripakil, põlved könksus.
„No mis te ütlete selle kohta?” küsis perenaine Indrekult lausa pisarsilmil. „Inimene käib kaheksateistkümmend aastat järjepanu, iseoma suuga kinnitab mulle seda, ja nüüd korraga nõnda, pealegi veel võeraste ees. Nagu arust ära!”
„Jah, tõepoolest,” lausus Indrek nõus olles.
„Teie muidugi ei tea seda, aga me oleme kõik need aastad peaaegu nagu abielurahvas elanud, ainult et polnud ühist korterit ega maganud ühel asemel,” rääkis perenaine edasi. „Seda mitte, sest me pole ju laulatatud. Ja mina sihukest asja ilma selleta ei salli, pole niisukese verega. Ja nüüd tema viskab lusika ühes supiga lauale, nagu oleksime tõesti maha kuulutud ja laulatud. Tema tahab näidata, et tema on vaba. Aga armuline jumal! Ta on ju vaba, tulgu ainult õigel ajal lõunale, ainult seda. Tulgu ja mingu, et ma teda korraks näen, siis tean, et ilmaasjad on alles korras. Kui härra Bõstrõi astub uksest sisse, mõtlen ma: tänu jumalale, katki pole veel midagi, tema elab, on terve, tahab süüa. Ja öelge nüüd isegi, mis teeb vanainimene vabadusega, kuhu ta temaga läheb? Minu tütred kinnitavad mulle iga päev, et – ah, mamma, sulle pole ju vabadust vaja, oled juba vana, ainult meile, sest meie oleme noored. Aga härra Bõstrõi on ju minust veel vanem ning tema tahab korraga niisukest vabadust, et poleks enam vaja lõunatki süüa.”
Perenaine pidi minema, sest teises toas kolistati armuheitmatult taldrikutega. Aga ta pöördus veel kord teel ümber ning ütles ähvardavalt:
„Aga oodaku, seda ma talle ei kingi, seda supilusikat nimelt. Pole laulatud ja viskab lusika nõnda ühes supiga lauale. Loen iga päev surmakuulutusi, küll ta siis teab. Tuleb tingimata tagasi.”
Perenaine püüdis teha vihast nägu, aga ometi oli omal peaaegu nutt varaks.
„Tuleb tingimata,” kordas Indrek lohutavalt ja läks palitut selga ajama, et minna otseteed kirjastaja Viljasoo poole.
Viljasoo kontor asus vanaaegses kivimajas teisel korral. Sinna pääses läbi rõskust hõõgava koja, kitsa hämarlise trepi ja südapäevalgi videvikulise koridori. Kui Indrek koputas uksele, hüüti seestpoolt talle vastu:
„Sisse, sisse! Uks on ju lahti!”
Indrek katsus ust avada, aga see andis ainult praokile.
„Lükake kõvemini,” käskis hääl toast ja Indrek lükkaski, nii et mahtus lõpuks ukse vahelt tuppa, kus nägi, et ukse liikumise takistuseks olid raamatud, mis seisid igal pool virnas – riiulitel, laual, toolidel, aknal, varjates valgust, diivanil, mis täitis nähtavasti ka aseme ülesannet, sest tema teises otsas seisis kokkukeeratud triibuline vaip ja võidunud püüriga padi, põrandal, nii et Indrek jäi nõutult seisma, sest ta ei teadnud, kuhu tõsta jalga.
„Mis seal veel koputada, kui uks lahti,” rääkis kirjastaja, kes luges laual raamatuvirnade vahel korrektuuri. „Ega siin pole mõni saksa maja, et koputad või kõlistad, kuni toatüdruk tuleb. Sisse, sisse, muud midagi… Istuge, silmapilk olen valmis, siis, trükikoda ei kannata.”
Indrek otsis paika, kuhu toetuda. Tool seisis teisel pool raamatuvirna ja oli pealegi veel ise raamatutega koormatud.
„Lükake raamatud kusagilt eest ära, küütige lihtsalt nad põrandale, neil ju ükskõik, kus nad on,” õpetas korrektor Indrekut, kes katsus valida kuldse kesktee – muretses endale ruumi diivanil, kus raamatuvirn langes ümber ja mattis oma alla triibulise teki ja padja.
„Teil on raamatute ees hirmus suur aukartus,” muigas korrektor, nähes Indreku kimbatust jalgele kohta muretsedes, sest ka neile olid raamatud tüliks. Seda öeldes kirtsutas ta ise imelikult nina, nagu tahaks ta avaldada põlgust või nagu tunneks ta mingisugust halba raamatute haisu. Ninakirtsutamist tegi kaasa kogu punane põskhabe, mis ühines kõrvade ääres kohevil juustega ja muutis haruldaselt suure pea üldiseks sasikooks. Ülestõstetud kraega ebamäärast karva kuub paistis piha ja käte ümber laiana ja lotendavana, nagu polekski ta kohane katma seda keha; pärast selgus, et tema pikkus oli sama other nagu laiuski. Aga ometi oli kõik otstarbekohane: ülestõstetud krae pidi aitama habemel katta paljast kaela ja kurgualust, kus särgil puudus nööp, ning kuue avarus pidi võimaldama talvel külmaga tema all kanda midagi paksemat ja soojemat, et poleks vaja üliriiet.
„Teie olete Paas,” ütles kirjastaja, kui oli lõpetanud korrektuuri. „Mina olen teid näinud „Rahva Sõbra” toimetuses. Jätsin sinna sõna…”
„Mulle ütles härra Bõstrõi,” tähendas Indrek vahele.
„Seda parem,” vastas kirjastaja. „Tema on minu sõber. Mina olen Viljasoo, varjunimega Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kuulsin, tsensor ei laskvat teid „Rahva Sõbras” läbi. Ehk annate selle mulle, minu raamatu jaoks, katsun õnne.”
„Kas ta siis raamatus lubab, kui tõmbab lehes maha?” imestas Indrek.
„Ei luba,” vastas Viljasoo nina kirtsutades, nii et habe tudises, „aga katsuma peab ikka. Mina kirjastan ainult seda, mis teistel maha tõmmatud või mis teistele ei kõlba, minule on see just paras. Sest maksta ma ju suurt ei saa, võin anda ainult oma kirjandust. Seda võite ise siit põrandalt omale valida, nagu süda kutsub. Kaastöölistele kõrged protsendid. Ja mis puutub tsensorisse, siis temaga on nõnda, et täna ei luba, aga homme lubab. Aga ka vastuoksa: täna lubab, homme ei luba. Nagu tuju, eeskiri või olukord. See on mul selge, sest ka mina kirjutan. Kirjastan ja kirjutan. Selleks niipalju nimesid, sest lugeja ei armasta alati sama inimese kirjutisi, lugeja armastab vaheldust. Nõnda siis Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kirjanikul on nimi peaasi, iseäranis algajal. Nimi ongi, mis lugejat tõmbab, nimi kirjanikul ja kirjutusel, tähendab – pealkiri. See on kõik. Mis te võtate omale nimeks? Paas ei kõlba, on küll kõva, aga pole kibe ja mõru,” naeris Viljasoo, näidates habemesasist laiu kollakaid hambaid. „Minugi oma,” jätkas ta, „on see mõni nimi? Viljasoo! Mis see ütleb meie aja inimesele? Mis ta ütleb vabrikutöölisele? Lugeja tahab, et nimi oleks nagu malakas, nagu kange sinep, mis paneb hinge kinni ja ajab silmad kipitama. Vänget nime nähes ütleb lugeja kohe: see on see õige, ainult tsensor, võllanägu, ei luba läbi. Ja nõnda loeb ta pahnagi, ainult hästi kange nime pärast.”
Viljasoo naeris ja kirtsutas nina, enne kui jätkas:
„Nii et mis nime te omale võtate…? Siiski, sellega on aega, võime aru pidada. Millal võiksite käsikirjad tuua? Mul oleks kohe tarvis. Pealkirjad paneme muidugi uued, ajakohased. Ja tasuga jääb, nagu ütlesin: valige ise siit põrandalt. Ning
