pärast, mis oli kakssada miili eemal tapluses olnud. Nad kinnitavad, et ta läinud kuninga juurde ja ütelnud temale, et kui kuningas soovib, võib ta veel enne päeva lõppu temale sõjaväe kohta teateid tuua. Kuningas lubanud talle palju raha, kui see peaks tal korda minema. Pöialpoiss oli veel samal õhtul sõnumeid toonud. See retk tegi ta kuulsaks ja ta võis nüüd nii palju teenida, kui süda himustas. Kuningas maksis talle heldelt sõjaväele käskude kätteviimise eest ja paljud daamid andsid talle, mis ta iganes soovis, et saada teateid oma armsamate kohta. Sellega teenis ta kõige rohkem. Oli ka neid naisi, kes andsid talle kaasa kirju oma meeste tarvis, aga need maksid nii kehvasti ja see tegi nii vähe välja, et sel kombel teenitud raha ta oma arvepidamisse üles ei pannudki.
Kui Pöialpoiss oli tükk aega virgatsiks olnud ja oma ametiga palju vara kogunud, tuli ta tagasi isa juurde, kus kõik temaga jällenägemise üle nii suurt rõõmu tundsid, et seda on võimatu ette kujutada. Pöialpoiss tegi kogu pere jõukaks. Ta ostis uued ametid isale ja vendadele, aidates nad sedaviisi järje peale, ja ega ta endagi käsi halvasti käinud.
EESLINAHK
Elas kord vägev kuningas, keda rahvas nii väga armastas, naabrid ja liitlased nii väga austasid, et teda võis maailma kõige õnnelikumaks valitsejaks pidada. Tema õnne kinnitas veelgi abiellumine printsessiga, kes oli samavõrra ilus kui vooruslik. Õnnelikud abikaasad elasid täielikus üksmeeles. Nende karskest abielust sündis nii meeldiv ja võluv tütar, et nad raasugi kahetsust ei tundnud, et neil järeltulevat sugu rohkem ei olnud.
Toredus, hea maitse ja küllus valitsesid kuningapalees. Ministrid olid targad ja osavad, õukondlased vooruslikud ja ustavad, teenrid truud ja töökad. Avarates tallides olid maailmatu ilusad hobused, kaetud uhkete tekkidega. Võõraid, kes tulid uhkeid hobusetalle imetlema, pani aga hämmastama see, et kõige silmapaistvamal kohal üks eesliisand oma pikki suuri kõrvu liigutas. Mitte tuju pärast, vaid põhjusega oli kuningas eeslile eriliselt väljapaistva koha andnud. Haruldase looma voorused õigustasid esiletõstmist, sest loodus oli ta nii erakordseks teinud, et hommikuti ei olnud ta aluspõhk sõnnikune, vaid kuhjaga kaetud igas suuruses rahadega, eküüde8 ja luidooridega9, mis tema ärkamisel kokku korjati.
Et saatuse heitlikkus nii kuningate kui alamate elu üle valitseb ja hea on alati mõnesuguse halvaga segatud, tabas äkki kuningannat taeva tahtel äge haigus, mille vastu arstide tarkusest hoolimata mingit abi ei leitud. Kurvastus oli üldine. Õrn ja armastav kuningas – kuigi kuulus vanasõna ütleb, et abielu on armastuse haud – oli piiritus ahastuses. Ta andis kirglikke tõotusi kuningriigi kõigis pühakodades, pakkus oma elu palavasti armastatud abikaasa eest, aga asjatud olid kõik palved haldjate ja jumalate poole.
Tundes oma viimset tunnikest liginevat, ütles kuninganna pisaraisse uppuvale mehele:
„Lubage, et ma enne surma teilt midagi nõuan. Kui te peaksite tahtma uuesti abielluda…“
Nende sõnade peale karjatas kuningas südantlõhestavalt, haaras naise käed, ujutas need pisaratega üle ja kinnitas, et on ülearune talle teisest abielust kõnelda.
„Ei, ei, kallis kuninganna,“ ütles ta lõpuks, „kõnelge mulle parem sellest, et ma teile järele tuleksin!“
„Riik nõuab teilt järeltulijaid,“ jätkas kuninganna kindlusega, mis valitseja ahastust veelgi suurendas, „ta nõuab teilt teiesuguseid poegi, mina aga olen teile ainult ühe tütre andnud. Ja ma palun teid tungivalt, kogu armastuse nimel, mida mu vastu tundsite, ärge andke oma rahva tahtmisele enne järele, kui olete minust kaunima ja veetlevama printsessi leidnud. Tõotage seda mulle ja siis võin ma rahus surra.“
Arvatakse, et kuninganna, kes oli küllaltki enesearmastaja, nõudis seda tõotust lootuses, et maailmas ei olegi temaga võrreldavat naist ja et sel kombel kuningas ei abiellugi uuesti.
Siis kuninganna suri. Kunagi pole üks mees sellisel puhul nõnda kärarikkalt ahastanud: ta nuttis, nuuksus ööd ja päevad ja tegeles ainult lesepõlve pisiaskeldustega.
Kuid suur kurvastus ei kesta kaua. Pealegi tulid riigi vägevad mehed üheskoos kuningalt nõudma, et ta uuesti abielluks. Nõudmine oli kuninga meelest julm ja ta uppus uuesti pisaraisse. Ta kõneles kuningannale antud tõotusest ja palus nõuandjaid leida talle ilusam ja veetlevam printsess, kui oli olnud tema kadunud naine, pidades seda ise võimatuks. Aga nõukogu meelest oli säärane tõotus lapsik ja ta kuulutas, et ilu pole tähtis, peaasi, et kuninganna oleks vooruslik ja ilma lasteta ei jääks. Riigil on vaja printse oma rahuks ja õitsenguks. Troonipärijal printsessil on küll kõik vajalikud omadused, et suureks kuningannaks saada, aga temale tuleks võõras inimene abikaasaks võtta. Ja siis see võõras viib ta kas enda juurde, või kui jääbki temaga ühes valitsema, ei peeta tema lapsi enam samast suguvõsast põlvnevaiks. Ja kui ei ole enam temanimelist printsi, võivad naaberrahvad asja sõjani viia, mis tooks kuningriigi hävimise kaasa.
Kuningat üllatasid need kaalutlused ja ta lubas järele mõelda, kuidas riigimeeste tahtmist täita.
Kuningas tõepoolest otsiski abiellumisealiste printsesside seast endale sobivat. Iga päev toodi talle kauneid portreesid näha, aga ükski ei olnud nii veetlev kui kadunud kuninganna. Ja nii ei teinudki kuningas otsust. Õnnetuseks võttis ta siis endale pähe, et ta tütar, printsess, ei ole üksnes ilus ja vaimustava kehaehitusega, vaid et ta mõistuse ja sarmikuse poolest oma ema, kuninganna kaugelt ületab. Tema noorus ja kauni jume meeldiv värskus süütasid kuningas nii võimsa leegi, et ta ei suutnud seda printsessi eest varjata ja ütles talle, et on otsustanud temaga abielluda, sest ainuüksi printsess võib teda tõotusest vabastada.
Noor printsess, südamest vooruslik ja häbelik, pidi jõledat ettepanekut kuuldes peaaegu minestusse langema. Ta heitis end oma isa, kuninga jalge ette ja vannutas teda kogu oma hingejõuga, et ta ei sunniks teda säärast kuritegu sooritama.
Kuningas aga oli imeliku plaani kindlalt pähe võtnud ja printsessi südametunnistuse rahustamiseks vana preestriga nõu pidanud. Rohkem auahne kui usklik preester tõi süütuse ja vooruse ohvriks aule olla vägeva kuninga usaldusalune. Ta võitis kuninga poolehoiu nii osavalt, mahendas sedavõrd tema silmis kavatsetavat kuritegu, et isegi veenis teda, nagu oleks oma tütrega abiellumine vaga tegu. Nurjatu preestri kõnest meelitatud kuningas kaisutas nõuandjat ja tuli tema juurest ära veel kindlama otsusega oma plaan teoks teha. Ta laskis teatada printsessile, et see oleks valmis tema tahtele alluma.
Noor printsess ei osanud suures ahastuses muud nõu leida, kui läks oma ristiema, Sirelihaldjat, otsima. Ta asus veel samal ööl teele, kaariku ees priske lammas, kellel olid kõik teed teada.
Printsess jõudis õnnelikult pärale. Haldjas armastas printsessi ja ütles tema jutu peale, et ta teab juba kõik ja et printsessil pole vaja mingit muret tunda, temaga ei saa midagi juhtuda, kui ta vaid kõik täpselt tema õpetuse järgi teeb.
„Kallis laps,“ ütles ta printsessile, „abiellumine oma isaga oleks suur patt. Aga te saate seda ära hoida, ilma et te tarvitseksite sõnakuulmatu olla. Öelge isale, et teil on tahtmine ilmavärvi kleiti saada. Mitte kunagi, kõigest oma vägevusest ja armastusest hoolimata, ei suuda ta teile seda muretseda.“
Printsess tänas südamest ristiema ja kohe teisel hommikul ütles oma isale, nii nagu haldjas oli õpetanud, ning kuulutas, et tema mingisugust lubadust enne ei anna, kui on endale ilmavärvi kleidi saanud.
Tiivustatud tütre poolt antud lootusest, kutsus kuningas kõige kuulsamad meistrid kokku, tellis neilt kleidi ja ähvardas, et kui nad toime ei tule, laseb ta nad kõik üles puua. Õnneks ei tulnud tal seda äärmist abinõu kasutada. Juba teisel päeval tõid meistrid ihaldatud kleidi. Kuldpilvedega vöötatud taevavõlv ei ole kaunimalt sinine, kui oli kleit laialilaotatult.
vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga
Louis XIII ajal löödud kuldmünt, mis 1803. a. asendati 20-frangise kuldmündiga
