veel pikki aastaid elaks ja et mina tema kõige ustavam ja aupaklikum alam oleksin. Mis puutub printsessidesse, keda te mulle pakute, siis ei ole ma abiellumise peale veel mõelnud. Aga te teate väga hästi, et ma olen alati valmis teie tahtmist täitma, ja ma täidan teie soovi, mis see mulle ka maksma ei läheks.“
„Oo, mu poeg,“ jätkas kuninganna, „miski ei ole meile liiga kallis, et päästa sinu elu. Mu poeg, päästa minu ja isa, kuninga elu, ütle mulle oma soov ja sa võid kindel olla, et see täidetakse.“
„Hästi, ema,“ lausus prints, „ma kuulan teie sõna ja ütlen teile oma soovi. Oleks kuritegu minu poolt seada ohtu kaks mulle nii kallist inimest. Jaa, ema, ma tahan, et Eeslinahk mulle koogi küpsetaks ja et kohe, kui see valmis saab, see minule toodaks.“
Kuninganna imestas kentsaka nime üle ja küsis, kes see Eeslinahk on.
„Kuninganna,“ sõnas üks ihukaitsjatest, kes oli tüdrukut juhtumisi näinud, „see on kõige vastikum olend peale hundi, räpane, musta nahaga tüdruk, kes elab ühes teie mõisas ja karjatab kalkuneid.“
„Sellel pole tähtsust,“ vastas kuninganna, „võib-olla on mu poeg jahilt tulles tema kooke maitsnud. See on haige tuju. Lühidalt, ma tahan, et Eeslinahk, kuna Eeslinahk on tõesti olemas, mu pojale kiiresti koogi küpsetaks.“
Joosti ruttu mõisa, kutsuti Eeslinahk ja kästi tal printsile kõige parem kook küpsetada.
Mõned jutustajad kinnitavad, et sel silmapilgul, kui prints silma lukuaugu juurde pani, märkas seda Eeslinahk, ja pärast oma tillukesest aknast välja vaadates nägi tolle nii noore, nii kauni, nii toreda kehaehitusega olevat, et prints jäigi talle meelde ja et see mälestus talle mõnedki ohked maksis. Olgu kuidas oli, kas oli Eeslinahk teda näinud või oli ta tema kohta nii palju kiidusõnu kuulnud, igatahes oli tal hea meel, et temast, Eeslinahast, midagi teati. Ta pani ennast oma kambrikeses luku taha, heitis vastiku naha seljast, pesi näo ja käed puhtaks, kammis oma heledad juuksed siledaks, pani selga hõbedaselt sillerdava pihiku, samasuguse seeliku ja asus ihaldatud kooki valmistama.
Ta võttis kõige peenemat püüli, mune ja hästi värsket võid. Tööhoos – kas nüüd meelega või kogemata – libises sõrmus ta sõrmest taignasse ja jäigi sinna. Kui kook oli küps, ajas ta hirmsa naha selga ja andis koogi ihukaitseväelasele ning päris tollelt teateid printsi kohta. Mees aga ei võtnud vaevaks vastata ja jooksis printsile kooki viima.
Prints kahmas koogi mehe käest ja asus seda nii aplalt sööma, et juuresolevad arstid ei saanud jätta mainimata, et säärane ägedus ei olevat sugugi hea märk. Prints pidigi peaaegu lämbuma sõrmuse kätte, mis oli ühes koogitükis. Ta tõmbas sõrmuse osavalt suust ja ei õginud enam nii aplalt kooki, silmitsedes ehedat smaragdi11 nii tillukese kuldvõru peal, et see võis sobida ainult maailma ilusaimale sõrmekesele.
Ta suudles ikka ja jälle sõrmust, pani selle peapadja alla, võttis siis taas ühtepuhku välja, kui arvas, et keegi teda ei näe. Prints vaevas oma pead mõtlemisega, kuidas saaks näha seda, kellele sõrmus sobib. Ta ei julgenud loota, et kui ta nõuab koogi küpsetanud Eeslinahka näha, et tüdrukul tulla lubatakse. Hoopiski ei tihanud ta rääkida sellest, mida oli läbi lukuaugu näinud, sest kartis, et teda hakatakse siis pilkama ja viirastuste nägijaks pidama.
Kõik need mõtted vaevasid teda ühekorraga ja palavik tõusis jälle kõrgele. Arstid ei osanud enam midagi ette võtta ja kuulutasid kuningannale, et prints on haige armastusest. Kuninganna ühes meeltheitva kuningaga tõttasid poja juurde.
„Poeg, mu poeg,“ hüüdis ahastav valitseja, „ütle meile, keda sa tahad! Vannume sulle, et sa saad tema, olgu ta või kõige viletsam ori.“
Kuninganna kinnitas oma kallistustega kuninga lubamist. Vanemate kallistustest ja pisaratest liigutatud prints ütles:
„Isa ja ema, ma ei taha sugugi sõlmida abielu, mis oleks teile vastumeelt. Ja et te minu sõnades ei kahtleks,“ ütles prints padja alt smaragdsõrmust välja tõmmates, „abiellun ma sellega, kellele see sõrmus on paras, olgu ta siis kes tahes. Ei ole põhjust arvata, et nii kaunis sõrm mõnel mühakal talutüdrukul olla võiks.“
Kuningas ja kuninganna võtsid sõrmuse, vaatasid seda teraselt ja otsustasid nagu printski, et sõrmus võis ainult mõnele kõrgest soost neiule sobida. Kuningas kallistas poega, vannutas teda, et ta terveks saaks, läks siis toast välja ja laskis kogu linnas trummi põristada, vilepille ja pasunaid puhuda ja oma heeroldile12 hüüda, et kõik tuleksid kuningalossi sõrmust proovima ja et see, kellele sõrmus peaks paras olema, saab troonipärija kaasaks.
Esiti tulid printsessid, siis hertsoginnad, markiisid ja parunessid. Aga asjata püüdsid nad oma sõrmi peenemaks teha, ükski ei saanud sõrmust sõrme.
Siis tuli järg alamat sugu neidude kätte, kes kõik küll ilusad olid, aga kelle sõrmed olid liiga jämedad. Prints tundis end juba paremini ja viibis ise proovimise juures.
Lõpuks tulid toatüdrukud, aga neilgi ei läinud asi korda. Ei olnud enam ühtegi, kes ei oleks tagajärjetult sõrmust proovinud, ja prints käskis kokkade, köögitüdrukute ja lambakarjuste järele minna. Kõik toodi kohale, aga sõrmus ei läinud nende punaste töntside sõrmede küüneotsast kaugemale.
„Kas on kästud tulla ka Eeslinahal, kes mulle hiljaaegu koogi küpsetas?“ küsis prints. Kõik hakkasid naerma ja ütlesid, et ei, sest ta on nii must ja räpane.
„Tooge ta kohe siia!“ käskis kuningas. „Muidu on pärast ütlemist, et ma olen kellegi kõrvale jätnud.“
Lõkerdades ja hirnudes joosti kalkunikarjatajat tooma. Eeslinahk, kes oli trummipõrinat ja heeroldite hüüdeid kuulnud, oli kohe arvanud, et kära põhjuseks on tema sõrmus. Ta armastas printsi. Et aga tõeline armastus on pelglik ja vaba edevusest, elas ta pidevas hirmus, et järsku on mõnel daamil niisama peenike sõrm kui temal. Ta rõõmustas südamest, kui talle järele tuldi ja tema uksele koputati. Sellest ajast peale, kus ta teadis, et tema sõrmusele sobivat sõrme otsitakse, oli ta teab mis lootusest hoolikamalt juukseid kamminud ja hõbepihiku ning smaragdidega tikitud hõbepitside ja volangidega seeliku selga pannud.
Uksele koputati, ja kui neiu kuulis, et teda printsi juurde nõutakse, tõmbas ta kähku eeslinaha ümber ja avas ukse. Inimesed naersid ta üle ja ütlesid, et kuningas nõuab teda enda juurde, et teda oma pojale naiseks anda. Irvitades viisid nad ta printsi juurde, kes väga imestas tütarlapse veidra riietuse üle ega tihanud uskuda, et see oli seesama inimene, keda ta nii uhkena ja kaunina oli näinud. Segaduses ja kurb oma ränga eksituse üle, küsis prints:
„Kas teie elate hämara allee lõpus, mõisa kolmandas karjaõues?“
„Jah, härra,“ vastas Eeslinahk.
„Näidake mulle oma kätt,“ ütles prints värisedes ja südame põhjast ohates.
Kes ei jõudnud nüüd aga ära imestada? Need olid kuningas ja kuninganna, kõik kammerhärrad ja õukonna võimukandjad, kui musta räpase naha alt välja sirutus väike ja õrn roosvalge käsi, mille maailma ilusaimasse sõrmekesse sobis sõrmus nagu valatult. Printsessi kerge liigutuse peale langes eeslinahk maha. Ta näis nii vaimustavalt ilus, et ikka veel nõrk prints ta ette langes ja nii kirglikult ta põlvi kallistas, et printsess punastas. Aga seda ei pandud peaaegu tähelegi, sest kuningas ja kuninganna tulid teda tormiliselt kaisutama ja tema käest küsima, kas ta tahab nende pojaga abielluda. Printsi armastusest ja kallistustest segadusse viidud printsess tahtis neid just tänada, kui saali lagi avanes ja Sirelihaldjas sireliokstest ja – õitest kaarikus alla laskus ja väga kenasti kogu printsessi loo ära
smaragd – roheline vääriskivi
heerold – valitsejate ja ülikute eriline käskjalg
