liikusid kõrvu künka nõlvakut mööda, sõjaväest paremal. Allpool laius lagendik, ööaurudesse kadudes; nende all mööduvad sõdurite read kujundasid hämaruses nagu voogamisi. Aegajalt läksid nad üle kuuvalgete kärgaste; siis värises täht odade tipul, kiivrid kiiskasid silmapilgu, kõik kadus, ja asemele kerkis teisi, ühtsoodu. Kaugel ammusid ärganud veisekarjad ja maa peale näis midagi lõpmata mahedat langevat.
Pea kuklas, silmad pooleni kinni, hingas Spendius suurte sõõmudega tuule jahedust; ta laotas käed laiali, sõrmi liigutades, et seda keha üle voolavat kallistust paremini tunda. Teda vaimustasid taas ilmunud kättemaksulootused. Ta litsus käe vastu suud, et nuuksumisi tagasi hoida, ja joobumusest pooleldi nõrkenult laskis ta suurte ühtlaste sammudega astuva dromedari lõa langeda. Matho oli jällegi kurbusse vajunud; tema jalad rippusid maani ja vastu ta koturne peksev rohi tekitas alalist vilinat.
Kuid maantee jätkus alalõpmata. Lagendiku lõpul jõuti alati ümmargusele kiltmaale; siis laskuti jälle orgu, ja mäed, mis näisid vaatepiiri ummistavat, nihkusid ja libisesid paigalt, sedamööda kuidas neile ligineti. Aeg-ajalt ilmus tamariskide rohelusest jõeke, et siis jällegi kinkude käänu taha kaduda. Mõnikord kerkis esile määratu kalju, mis sarnanes laeva tääviga või mõne kadunud hiiglakuju alusega.
Korrapäraste vahemaade tagant nähti väikesi neljakandilisi templeid, mida Sikkasse minevad palverändajad jaamadena kasutasid. Need olid suletud nagu hauakabelid. Et neid avama sundida, tagusid liibüalased kõvasti vastu ust. Keegi seestpoolt ei vastanud.
Siis harvenesid istandused. Järsku jõuti liivajoomedele, mida ohakased tupsud okastasid. Kivide vahel sõi lambakarju; neid karjatas keegi sinisesse villakusse mähitud naine. Ta pistis kisades põgenema, niipea kui kaljude vahel sõdurite piike märkas.
Nad sammusid mingisuguses suures koridoris, mida kaks punakate kõrgendikkude ahelikku palistasid, kui äkki südantpööritav lehk neile sõõrmeisse tungis, ja ühe jaanileivapuu ladvas arvasid nad midagi harukordset nägevat: üle lehtede kerkis lõukoera pea.
Nad jooksid sinna. See oli nelja jäset pidi risti külge kurjategijana seotud lõvi. Ta tohutu suur koon oli rinnale langenud ja mõlemad eesmised käpad, pooleldi laka lopsakuse alla peitudes, olid nagu linnu tiivad laiali sirutatud. Ta ribid tungisid pinguletõmbunud naha alt ükshaaval esile; ta tagumised jalad, mis teineteise külge olid naelutatud, kerkisid vähekese; läbi karvade jooksvat musta verd oli purikatena kogunenud saba otsa, mis piki risti sirgelt alla rippus. Sõdurid lõid tema ümber lusti; nad nimetasid teda konsuliks ja Rooma kodanikuks ja loopisid talle silmadesse kive, et kihulasi lendu peletada.
Sada sammu eemal nägid nad neid veelgi kaks, siis ilmus korraga pikk rodu lõukoeri kandvaid riste. Ühed lõukoerad olid juba nii hulga aja eest surnud, et puu külge polnud jäänud muud kui luukere jäänused; teised olid pooleni näritud ja väänasid kaelu, hirmsaid lõustu tehes; mõned olid arutu suured; ristipuu kooldus nende all ja nad kõikusid tuules, kuna neil pea kohal kaarnate parved keerlesid, kes korrakski ei peatunud. Nõndaviisi tasusid enda eest kätte Kartaago talupojad, kui mõne metselaja olid kinni võtnud; selle eeskujuga lootsid nad teisi kohutada. Barbaritel kadus naer ja nad sattusid suurde imestusse. «On see aga rahvas,» mõtlesid nad, «kes lõbutseb lõukoeri risti puues!»
Muide olid nad, eriti Põhjamaa mehed, ebamääraselt rahutud, elevil, juba haiged. Nad kiskusid oma käsi aaloede okastel lõhki; suured sääsed sumisesid neil kõrvus ja sõjaväes tekkis kõhutõbi. Tunti tuska, et Sikkat polnud veel näha. Kardeti eksida ja jõuda kõrbesse, liiva ja koleduste riiki. Mitmed ei tahtnud isegi edasi minna. Teised asusid jällegi Kartaago teele.
Viimaks, seitsmendal päeval, kui kaua aega ühe mäe alust oli järgitud, pöörduti järsku paremale; siis ilmus nähtavale rida valgeid kaljudel asetsevaid linnamüüre, mis nendega segunesid. Äkki tõusis esile kogu linn. Müüridel sagis õhtueha punetuses siniseid, kollaseid ja valgeid hilpe. Need olid Taniti naispreestrid, kes olid kokku jooksnud mehi vastu võtma. Nad seisid rivis piki valli, tamburiine lüües, kandleid helistades, kõristeid raputades, ja nende selja taga Numiidia mägedes loojuva päikese kiired tungisid harfide keelte vahelt läbi, millede üle sirutusid nende paljad käsivarred. Aeg-ajalt mänguriistad vaikisid, ja siis kajas kriiskav hüüe, ennatu, metsik, kestev, mingisugune haukumine, mida nad keelega tegid, seda suu mõlemat nurka vastu lüües. Teised püsisid käsipõsakil, liikumatult kui sfinksid sihtisid nad oma suurte mustade silmadega ülesmäge mineva sõjaväe poole.
Kuigi Sikka oli püha linn, ei võinud temasse säärast hulka mahtuda; tempel ühes kõrvalhoonetega juba üksi võttis sellest poole enda alla. Nõnda siis asusid barbarid tasandikule, nii kuidas süda soovis – need, kellel oli kindel sõjaline kord, kindlatesse rühmadesse, teised aga rahvuste kaupa või tuju järgi.
Kreeklased reastasid oma nahktelgid rööbiti ridadesse; ibeerid asetasid oma lõuendist telkmajad ringina; gallialased tegid endale laudadest koomitsad, liibüalased kuivatatud savist hurtsikud, neegrid kaevasid küüsitsi liiva sisse koopad magamiseks. Mitmed, teadmata kuhu heita, eksisid moonavirnade vahel ja lamasid öösel maa peal oma katkistes mantlites.
Nende ümber avardus mägedega palistatud lagendik. Siin ja seal kummardus palmipuu üle liivase künka, kuused ja tammed laigutasid kuristike külgi. Vahetevahel rippus taeva küljes kõuevihm nagu pikk särp, kuna väljad jäid igal pool sina ja selgusega kaetuks; siis keerutas leige tuul tolmupilvi üles. Oja voolas mitmes joas Sikka kõrgustikelt alla, kus kõrgus Kartaago Venuse, maa kaitsejumalanna tempel oma kuldse katusega ärtssammastel. Jumalanna näis seda oma hingega täitvat. Nende maapinnatõmbluste, õhusoojuse muudatuste ja valgusemänguga ilmutas ta oma võimu erakordsust koos oma igavese naeratuse kaunidusega. Mägede harjad olid kuusirbi-kujulised; teised sarnanesid imetava naise paisunud rindadega, ja barbarid tundsid lisaks väsimusele mingit roidumust, mis oli täis mõnusat iharustunnet.
Dromedari raha eest oli Spendius endale orja ostnud. Terve pika päeva magas ta siruli Matho telgi ees. Sageli ärkas ta, unes arvates piitsarihmu vilistavat; seejärel kobas ta naeratades kätega üle jala-armide, kohal, kus rauad olid kaua hõõrunud; siis uinus ta jälle.
Matho oli tema seltsiga nõus, ja kui ta välja läks, saatis teda Spendius, pikk mõõk puusal nagu liktoril. Või jälle nõjatus Matho käega hooletult tema õlale, sest Spendius oli lühike.
Ühel õhtul, kui nad koos läbi laagri vahekäikude astusid, silmasid nad valgetes rüüdes mehi; nende seas oli Narr’Havas, numiidlaste vürst. Matho võpatas.
«Anna oma mõõk!» kisendas ta. «Ma tahan ta tappa!»
«Mitte veel!» lausus Spendius teda peatades. Juba lähenes Narr’Havas neile.
Ta suudles liidu märgiks oma mõlemat pöialt, ajades oma tookordse vihahoo pidujoobumuse süüks; siis kõneles ta pikalt Kartaago vastu, kuid ei öelnud mitte, milleks ta barbarite juurde tuli.
Kas selleks, et ära anda neid, või ehk Vabariiki? küsis Spendius endamisi; ja kuna ta kavatses kõigist segadustest kasu püüda, olid talle meele pärast tulevased autud pettused, milles ta Narr’Havast kahtlustas.
Numiidlaste pealik jäi palgasõdurite hulka. Ta näis tahtvat Mathot endale lähendada. Ta saatis talle rasvaseid kitsi, kullaliiva ja jaanalinnusulgi. Neist lahkustest imestunud liibüalane kõhkles, kas sellele vastata või selle üle vihastada. Spendius rahustas teda ja Matho lubas, et ori teda juhib, ise ikka kahevahel ja ülesaamatus tardumuses olles, nagu need, kes toona on maitsenud mingit jooki, millest peavad surema.
Ühel hommikul, kui nad kolmekesi lõvijahile läksid, peitis Narr’Havas põueoda oma kuube. Spendius sammus ühtsoodu tema järel, ja nad tulid tagasi, ilma et oda üldse välja oleks võetud.
Teinekord vedas Narr’Havas neid üpris kaugele, oma kuningriigi piiridele.
