väljadele luusima. Ta sirutas end liivale ja jäi sinna liikumatult õhtuni.
Ükshaaval küsitles ta kõiki sõjaväe tulevikumõistatajaid, neid, kes madude roomamist täheldavad, kes tähtedest loevad, kes surnu tuha peale puhuvad. Ta neelas alla galbanumi*, seselit* ja küümadu mürki, mis südant jäätab; kuuvalgel metsikuid lugusid laulvad neegrinaised torkisid tal kuldpistikutega otsaesise nahka; ta koormas end kaelakeede ja amulettidega; kordamööda kutsus ta appi Baal-Hamonit, Moolokit, seitset kabiiri*, Tanitit ja kreeklaste Venust. Ta kriipis ühe nime vaskplaadile ja mattis selle oma telgi lävel liiva sisse. Spendius kuulis teda soiguvat ja üksinda kõnelevat.
Ühel ööl astus ta sisse.
Matho lamas parajasti alasti kui kooljas kõhuli lõukoera nahal, mõlema peoga nägu kattes; ripplamp valgustas ta relvi, mis pea kohal telgi peele külge olid kinnitatud.
«Sa kannatad?» ütles ori talle. «Mis on sul tarvis? Kosta mulle!» Ja ta raputas teda õlast, teda mitmel korral kutsudes: «Isand! isand!..»
Viimaks tõstis Matho tema poole oma suured hämused silmad.
«Kuule!» sõnas ta madala häälega, sõrme huultel hoides. «See on jumalate viha! Hamilkari tütar jälitab mind! Mul on hirm, Spendius!» Ta surus end vastu ta rinda nagu kollist kohutatud laps. «Kõnele minuga! olen haige! tahan paraneda! olen kõik katsunud! Kuid sina, sa tunned võib-olla veelgi vägevamaid jumalaid või mõnd tõhusat appihüüdu?»
«Misjaoks?» päris Spendius.
Ta vastas, mõlema rusikaga pead tagudes:
«Et mind Salambost vabastada!»
Siis kõneles ta, rääkides endamisi, pikkade vaheaegadega:
«Olen kahtlemata ohvriks langenud mingile lunastusohvrile, mida see neitsi jumalatele on tõotanud… Ta peab mind ahelas kinni, mida ei märgata. Kui ma kõnnin, siis liigub tema edasi; kui seisatan, siis puhkab tema! Ta silmad kõrvetavad mind, ma kuulen ta häält. Ta ümbritseb mind, tungib minusse. Mulle näib, ta on minu hingeks muutunud!
Ja ometi on meie mõlema vahel nagu otsata ookeani nähtamatud lained! Ta on kauge ja täiesti ligipääsmatu! Iluduse hiilgus soetab ta ümber valgusepilve; ja ma usun vahetevahel, et iialgi pole teda näinud… et teda ei olegi… ja et kõik see on unenägu!»
Nõnda nuttis Matho pimeduses; barbarid magasid. Neid vaatlev Spendius meenutas noori mehi, kes, kuldkannud käes, toona tema kallal mangusid, kui ta oma kurtisaanide karja mööda linnu kõnnitas; kaastunne liigutas teda, ja ta ütles:
«Ole tugev, mu isand! Palu oma tahtejõult abi ja ära enam jumalaile palveta, sest nemad ei pöördu inimeste hüüdude peale! Seal sa nüüd nutad nagu argpüks! Kas pole sulle alandav, et naine sind nõnda kannatama paneb?»
«Olen ma laps?» sõnas Matho. «Usud sa, et helduksin veel nende näo ja laulude tõttu? Neid oli meil Drepanumis tallide pühkimiseks. Ma olen neid omanud rünnakute ajal, kokkuvarisevate lagede all ja kui katapult veel vabises!.. Kuid seesinane seal, Spendius, seesinane!..»
Ori katkestas teda:
«Kui ta poleks mitte Hamilkari tütar…»
«Ei!» kisendas Matho. «Ta ei sarnane milleski teiste inimtütardega! Oled sa näinud tema suuri silmi pikkade ripsmete all, mis on nagu päikesed võiduväravate all? Tuleta meelde: kui ta ilmus, kahvatusid kõik tunglad. Kaelakee teemantide vahel sädeles tema paljas rind; tema taga tundus nagu templi lõhna ja tema olemusest hoovas midagi, mis oli viinast joovastavam ja surmast kohutavam. Ta kõndis sellal, ja siis ta seisatas.»
Ta peatus, suu ammuli, pea norus, silmad tardunud.
«Kuid ma tahan teda! mul on teda tarvis! ma suren tema tõttu! Mõeldes teda käte vahel kallistavat, olen meeletust rõõmust haaratud, ja ometi vihkan ma teda, Spendius! tahaksin teda peksta! Mis teha? Tahaksin end müüa, et tema orjaks saada. Sina oled seda olnud, sina! Sa võisid teda näha; kõnele mulle temast! Iga öö, eks ole ju nõnda, tõuseb ta lossi rõdule? Aa! Kivid peaksid tema sandaalide all värisema ja tähed kummarduma, et teda näha!»
Ta langes hullunult maha, korisedes nagu haavatud sõnn.
Siis laulis Matho: «Mees jälgis metsas emast koletist, kelle saba närtsinud lehtedel nagu hõbedane oja lainetas.» Ja oma häält venitades jäljendas ta Salambo häält, kuna ta õieli käed jäljendasid nagu kaht kerget kätt kandlekeeltel.
Kõigi Spendiuse lohutuste peale kordas ta neidsamu sõnu; ööd möödusid neil niiviisi ägades ja manitsedes.
Matho tahtis ennast viinaga uimastada. Pärast joobumust oli ta veelgi kurvem. Ta püüdis ennast täringutega lahutada, ja ta kaotas ükshaaval oma kaelakee kullast naastud. Ta laskis ennast jumalanna ümmardajate juurde juhatada; kuid ta laskus künkalt nuuksudes alla nagu need, kes matustelt tagasi tulevad.
Spendius seevastu muutus julgemaks ja rõõmsamaks. Teda nähti lehtlakõrtsides sõdurite seas jutlevat. Ta paikas vanu soomusrüüsid. Ta žongleeris pistolitega. Ta käis haigetele nurmedelt rohtusid korjamas. Ta veiderdas, oli nutikas, ülileidlik ja ülisõnakas; barbarid harjusid tema teenustega; ta sundis end armastama.
Vahepeal ootasid nad Kartaagost saadikut, kes hobueeslitel neile kullaga täidetud korve tooks. Ja uuesti samu arvutusi alustades joonistasid nad sõrmedega liivale numbreid. Igaüks korraldas juba ette oma elu; neil oleks sohinaisi, orje, maid; teised tahtsid oma varandust maha matta või seda laevadesse paigutamisega kaalule panna. Kuid selles tegevusetuses ärritus nende loomus; ratsanikkude ja jalameeste, barbarite ja kreeklaste vahel oli alalisi riidusid, ja naiste kriiskavad hääled tegid alatasa nende kõrvad kurdiks.
Iga päev tuli karjade kaupa mehi juurde, peaaegu alasti, pea kaetud rohuga kaitseks päikese eest; need olid rikaste kartaagolaste võlgnikud, kes olid sunnitud võlausaldajate maid harima ja olid pakku pääsenud. Vooris kokku liibüalasi, maksudega laostatud talupoegi, paostatuid, kurjategijaid. Ja kaubitsejate trobikond, kõik viina ja õli müüjad, vihased, et neile pole makstud, veeretasid vastutuse Vabariigi õlgadele; Spendius jutlustas puunlaste vastu. Varsti kahanesid toiduained. Kõneldi koos Kartaago peale minemisest ja roomlaste kutsumisest.
Ühel õhtul kuuldi õhtusööma ajal raskeid ja kärisevaid helisid lähenevat ja kaugelt ilmus lainjale vaatepiirile midagi punast.
See oli suur purpurist kandesäng, mille nurgad jaanalinnusulgedest topsudega olid ehitud. Kristallketid ühes pärlvanikutega pekslesid vastu selle kinnist telki. Sängile järgnesid kaamelid, nende rinna külge riputatud suured kellad helisesid, ja nende ümber oli näha ratsanikke, õlgadest kandadeni kuldsete soomusriietega kaetud.
Nad peatusid kolmesaja sammu kaugusel laagrist, et ratsude laudjail kantavast tupest välja võtta ümmargust kilpi, laia mõõka ja Boiootia* moodi kiivrit. Mõned neist jäid kaamelite juurde; teised liikusid edasi. Viimaks ilmusid Vabariigi tähiskujud, see on sinisest puust nuiad, mille otsas oli hobusepea või männikäbi. Barbarid tõusid kõik käsi plaksutades püsti; naised tormasid Leegioni kaardiväelaste poole ja suudlesid nende jalgu.
Kandesäng lähenes kaheteistkümne neegri õlgadel, kes väikeste kiirete sammudega taktis astusid. Nad läksid paremale ja pahemale, kuidas juhtus, takistatud telkide köitest, ümbereksivaist loomadest ja kolmjalgadest, kus mooris liha. Sõrmustega ülekuhjatud rasvarullides käsi avas vahel eesriided; kähisev hääl röökis sõimusõnu; siis peatusid kandjad, mispeale nad valisid teise raja läbi laagri.
Ent purpurist eesriided kerkisid ja laial padjal ilmus nähtavale täiesti osavõtmatu
