kiidab tegu sind.Koidikule
Noor’ koidu päewa paiste eel
Uus lilleõhk eeskewadel,
Kus lootus lugud lauluks loob:
Seal suwi tõeste wilja toob.
Erk Eesti waim on sinu sees,
Sull põlew arm ka südames,
Kes Simsoni wõib siduda,
Ehk temal wõrku kududa:
Nii kaua kui ei armu palk
Tal langen’d wõimu hiukse salk?
Jah waba tiiwul tahan sind
Ma kiita, kaunis künni lind!
Kui teised luusil Taara mäel
Ehk rändamas on eksi teel:
Siis istub „ööpik“ lepikus,
Kus kuld ja hõbe temal suus.
Säraw
Kuis käib sul kuldne päike,
Mo armas isamaa?
Kes muiste õnne läike
Sull’ süttas särama?
Ta tõuseb Taara koeas
Kül end’se iluga,
Ja näeb et sinu maeas
Õnn läinud puhkama.
Oh, et üks taewa wägi
Sind wõtaks ärat’da:
Kül siis so õnne mägi
Lä’äks uuest särama.
Epule
Jää Jumalaga, Epu, siis –
Mo kõige kallim paradiis!
Mo kuldne läikiw lusti-linn
Kus hilja alles mängisin.
Oh paistku päew sull’ palawast
Sealt armu taewast läikijast!
Mul warjab ööilm waarikuid,
Sest ohkan taga ilu suid.
Mul igatsuse rõemu a’ad
Ju õhtu taewas hingawad!
Mis weerul punab üle maa,
Sa, päike, neid ei paistma saa! –
Laulu kuningas
Näki neitsi, noorukene!
Liuge Lääne laenetesta
Muist’ se kihla kiwi peale
Siidi hiuksid silitama
Koidu kulla karwaliseks.
Õhtu eha iluduseks!
Laula minu meele maalid
Õilmetesse õitsemaie!
Siis ma liblik, lusti lindu,
Tallan tuulta salamahti –
Kui ma laulu kuningale,
Sõna eie seadijale
Lähän kulda kukumaie.
Hõbe läiket hõiskamaie.
Meie kallis Kalew’ poega,
Taewa tõusnud taimekene,
Enne õnnetuma õhtu.
Kui ta läinud lahingissa
Raudalasi rookimaie:
Matnud kuningliku kulla.
Rika Eesti riigi wara
Põrmu põue peitewale,
Kust ei waras käpamaie,
Ega rööwel riisumaie
Warandust wõin’d wähendama.
“Õitseb ükskord õnne aega,
Paestab parem päewukene:
Wõtame siis wara wangist,
Kulla koormad künka alta.“
Niida sahkand sõbradele
Kallis Kalewide poega,
Kui n’ ad wara warju alla,
Kulda kukutanud kalmu,
Hauda haljast hõbedada,
Kuida Kalew’ poea laulus
Pikemalta paiatakse.
Pärast matmist pitseriga
Sõlminud ta sala sõnu,
Kõwemaid weel kinnituseks.
Kes neid ajus arwamaie,
Mõtes juhtub mõistemaie:
Pidi wara peremeheks
Õnne tunnil tõusemaie.
Nälja põlwe närtsimisel,
Orja ööde ohkamisel
Püüdsid mitu Eesti poega
Kallist hauda kaewaneda,
Wana wara wõteneda,
Kui neil eha helendusel
Ööde õlmas õilme karwa
Muru eide tütre maalid
Imeliku ilmutanud
Muiste aeg’sist mälestustest:
Mis seal mustas mulla rüpes,
Põrmu põues peitewala
Wõida olla warandusi,
Parem põlwe pärandusi.
Aga et ei sala sõnu
Sündin’d meestel mõtedessa,
Agarail ei arudessa:
Jäiwad waranduse warmed,
Haua kohad arwamata
Tulew põlwe tunnistuseks
Meie põlwe päewadeni.
Taara nõude nikutajad,
Targa tööde toimetajad,
Walitesid wanad targad
Hiljem ilma aegadella
Waba põlwe Eesti-walda.
Orja aeg’sid astmeid mööda
Mindi muistest otsimaie,
Kas ei Kalewide koolmest
Warjul pantud warandusest
Riismeid wõinud riisuneda.
Mõned ärksad mehe poead
Sõitsid suisa sala teeda
Õnne wara otsimaie:
Et kui armust neile antud
Wana wara wälja wõta
Teda päewa paistel tuua’.
Esimest neist õnne lapsist,
Kes taht’ wara kergitada;
Wõtnud Taara üless taewa
Puhke põlwe pidamaie,
Sest et mees siin küllalt tööda
Eesti tuluks toimetanud. –
Teised tema teede radal
Kõndin’d
