õnne wõinud tuua.Üks neist õpind linnu keelta,
Tükikese Taara tarkust;
Nende abil astund argselt
Jaani ööl ta sala teele.
Tuli teinud ete tähte,
Walgus hauda awaldanud:
Kusa puhksid pärandused,
Wana laulu warandused.
Siisap märkan’d mehikene,
Wõtnud kolmi were wenda
Wiinud Wiru witsikusse
Tapnud Taara meelituseks.
Selle peale sala sõnu
Rääkin’d suula sõmerasse,
Kindlamaida kalmudessa.
Kesse ime ilmumista,
Armsamata awaldusta,
Wõimsamata wolidusta
Wõinud ilmas enne näha,
Kui seal haua kaewajale
Selle puhul silma juhtus?
Kui ta kalmust pisut mulda
Pealt sai ära pillutanud:
Paistis kallis wana wara,
Sigis silma nähtawale.
Muru eit oli mulla põues,
Alla ilmas aega wiites,
Pika põlwe päewadella:
Kulda lauluks korutanud,
Hõbet sõnaks sulatanud.
Kalewide kalli krooni,
Kuning-riigil korgemalla,
Mis weel jäänud muutemata,
Haljas auus audumata, –
Andis haua leidijale
Pähä pärja asemele.
Muru eite, üteldessa:
“Tunistuseks tulewile,
“Kinnituseks kõikidele:
“Et sa sõna-wara wanem,
“Kuulus laulude kuningas,
“Oled oma seisusele
“Taewa wäedest walitetud.
“Selle põlwe Eesti poead
“Sa so auu ei silmamaie,
“Waimu rikust waatamaie:
“Sest et nende waate silmad
“Pikast ööst on pimestatud,
“Raiskus ilmast räpastanud.
“Aga tulew’ aegadella,
“Pärast põlwe päewadella
“Saad sa ilmas hiilgamaie,
“Eesti piirel paistemaie
“Herrandlikul ilundusel,
“N’agu kuuke kumendama!
“Kül siis pist’wad Eesti poead
„Parwel laulu pardikusse,
“Waimu suure waarikusse,
“Kus so lilled kaswamaies,
“Õitsel haisu õhkumaks.“
Paneme tähele
Kus elu ja waimo laulu sees ‘pole,
Seal lauliku püüdmine luuletus wale.
Isa maa laulikud, paneme tähel:
Wahe suur, laulu ja Eesti laulu wahel.
Algmises linnud kül laulma kõik pandud:
Ööpiku, räästale ise wiis antud.
Suured me’e laulud, suur nende seadus,
Wõõras ja pisuke Eestlaste teadus. –
Musta kuube
Mo musta kuube kanda
Ma tahan auuga
Ja kät see peale anda
Sull’ armas isa maa!
Mo isa isad käisid
Kõik musta kuue sees,
Sest jäägu uued wiisid:
Ma olen Eestimees.
Ja tahan mustas kuues
End ika ehtida,
Mis mulle ema luues
On jätnud pärida.
Igatsus
Kes mul annaks kotka kiiru,
Tuule tiiwad lendada?
Siis ma rutaks õnne wiiru
Taara kota otsima.
Kaugel jätaks selja taha
Õela oru aurama,
Kaugel jääks mult kurjus, paha –
Oh kui õnnis oleks ma.
Oh et wõiksin laewa leida,
Näha kaugel purjekest:
Mis mind lennul wõtaks wiia
Rahu randa tormidest.
Sealt ju põhja tuuled, külmad,
Elu mere mürinad.
Paljad puud ja talwe ilmad
Oru põhjas kuhawad.
Sealt ju lusti laulu healed,
Rõemu kandlid kõlawad,
Ingli kallid kiidu keeled
Igaweste heljuwad.
Oh mo süda, kauaks sõta
Weel siin tahad wiibida?
Jookse, lenna, jõua, tõta
Sinna, kus se rahu maa.
Eesti rahwas
Eesti rahwas! ära sa
Kõigu iga tuulega!
Kus sa astud, waata ete
Oma selge silmaga;
Pööra ika kohe tõte
Teede aaru rändama.
Eesti rahwas! ära sa
Paapstil põlwi painuta!
Õpetusest – õigust wastu –
Talla julgest üle sa.
Lamba riidis kandwad paastu
Palju wale nimega.
Eesti rahwas! pese sa
Silmad puhtaks seebiga.
Tõsta kõrgel’ puhtad käed,
Waimu waate wärawa, –
Kül’ siis kõrge mäe pealt näed,
Hirmsad teed, kust tulid sa! –
Ära, armas isamaa!
Wõera naerul punasta. –
Kaua öö sind kinni katis,
Hirmsa pimedusega
Eha
