lihtsalt asjaolu, et ta oli isa. Tal oli suur punakaks tuuldunud nägu, mustad jõhvtugevad juuksed ja vahakad vurrud. Kuid eriti suured ja tugevad olid ta käed. Nendega võttis ta iga söömaaja alguses leivapätsi ja lõikas pika noaga igaühele sirged ning ühepaksused viilukad. See sündis nii täpselt ja mõõdetult, nagu võis nõuda ainult meistermehe kätelt. Kuid Illimar taipas ses toimingus ka midagi pidulikku ja pühalikku. Sest leivalõikamise hetkel istusid kõik vaikselt ja liikumatult. Hiljem võis juba igaüks ise oma tarvidust mööda lisa lõigata. Ainult leivapätsi ei tohtinud iial seliti panna, ja kui paluke maha kukkus, siis pidi sellele üles tõstes suud andma. Sest isa mäletas oma noorusest aegu, mil oli leiba veel väga vähe olnud. Ja seda nimetati veel nüüdki „jumalaanniks”, olgugi et isa seda teenis ning ema küpsetas.
Ema ja tädi olid võrdlemisi ühesugused, ainult ema juuksed olid heledamad ja ta ise natuke tüsedam. Isa oli küll perekonnapea ja teda kardeti, kuid tõeliselt tegi ta perekonnaelu pisiasjadega vähe tegemist. Ta isegi ei tõrelnud palju lastega, veel vähem oleks nende peale kätt tõstnud. Kui juhtus, vaatas vaid kurjalt – ja sellestki jatkus juba. Ema aga oli ema. Temalt tuli vallatuse puhul kergesti laksak põsele, kuid temaga ka jonniti, tema ebameeldivaist käskudest hiiliti mööda – ja teda armastati. Lauaski oli tema see, kes pidi kõigi eest hoolitsema, ja Illimar sõi pooleteramehena ikka veel tema taldrikult. See oli nagu iseenesestki mõistetav.
Tädi Liisa oli alati perekonnas olnud, nii kaugele kui Illimar mäletas. Ta oli küll juba mitmesuguseid tädisid näinud, aga tädi Liisa oli õigupoolest alles päris noor tüdruk. Ta oli kitsukene, tasase iseloomuga, käbedate töökatega, kuid omad noore tüdruku kombed ja huvid ei puudunud temalgi. Ikka vahel sekka käis temagi mõte ilusama hilbu ja lustlikuma silmapilgu poole. Ning heas tujus olles ajas isa temaga kiusujutte poistest. Illimarile jäid need jutud küll tumedaks, kuid nende laad oli talle nii tädi vastuvaidluse ja punastamise kui teiste naeru põhjal selge. Ja temagi naeris omaette kaasa.
„Naised on ikka naised!” arvas vend Karla neil puhkudel halvakspanevalt. See oli muidugi mujalt kuuldud lause, sest ta endagi mehisus polnud veel kesteab kui pikk. Ta oli küll suure kasvuga poiss, kõhetu, tedretäheline, püsti harjasjuustega, suurte kõrvadega. Ja ta oli rahutu, plaanitseja, valmis igasuguseiks seiklusiks. Nendega ei läinud tal igakord kaugeltki hästi ja vahel tuli väga alandavaid arvepidamisi. Aga ta oli siiski vanem ega hoolinud Illimari seltsist palju, kui seda ta ettevõtmistel just hädapärast vaja polnud. Muidu aga võis ta Illimari hullutada igasuguste juttudega, millel polnud mingit põhja, mida aga Illimar alles hiljem taipas.
Nii istus perekond lauas, nagu oli ikka istunud. Neile oli ühine päevitunud näonahk, ühel rohkem, teisel vähem tedretähti, kõigil aga kõrged põsenukid. Illimar polnud veel mõttele tulnud, kas nad olid just ilusad või mitte, aga millegi poolest erinesid nad teistest temagi meelest. Nad olid nimelt kõik m e i e.
Lõuna oli algupoolel ikka igav, nagu mingi tüütu kohusetäitmine. Vaikiti ja söödi. Kuid sedamööda, kuidas täisealiste tööväsimus ja söögiisu vähenes, muutus asi lõbusamaks. Siis hakati nimelt rääkima, juttu ajama. Illimar ei saanud selle juures küll mingit osa etendada ja Karlagi jutuhoole pandi harilikult pärss kohe peale. Kuid nad kuulsid, mis vanemad rääkisid, ja said mitmesuguseid asju teada. See oli nagu aruandmine sellest, mis oli igaühega täna huvitavat juhtunud või mis teiste käest kuuldud, ja siis ühine arupidamine, kas sellest head või halba arvata. Ning vahel kaldus jutt sootuks kaugele sellest, millest ta algas.
Harilikult alustas kõnelemise isa. Ta sõi siis juba loiumalt, peatustega, ja ta näost oli juba näha, et ta midagi ütelda mõtles. Kui see oli lõbus, siis muheles ta omaette, kui aga halb, siis läksid ta näojooned valjuks. Täna aga paistis, et ta jutt polnud ei seda ega teist, vaid sealt vahepealt.
„Kuidas vahel ka vanadki asjad päevavalgele tulevad,” algas ta, ja kõik vaatasid küsivalt tema otsa. „Olime täna viinakeldris,” jatkas siis isa, „on seal ümbermõõtmisi ja ümberkorraldamisi. Seal päras, kõige koli taga oli üks vana vaat, mida pole enam mitukümmend aastat tarvitatud. Tõmbasime ta välja, aga oli nii kõdunud ja kuivanud, et kohe lauahunnikuks kokku vajus. Ja mis te mõtlete: iga laud seestpoolt otsekui karuäke, ikka paar tolli vahet ja jälle peenike pulk sisse taotud. Pealt pole midagi näha, aga seest nagu siil.”
„Kes siis seda on teinud?” imestas ema.
„Kesse? Eks ikka teomehed, endised viinavedajad. Sai neid ju ka omal ajal nähtud, kui noormees olin ja vooriga Riias ning Tallinnas käisin. Öösine aeg, valgust nii palju kui lumi annab, voor aga pikk, mitukümmend rege. Kes neid seal valvata sai! Konutasid aga vaatidel kasukate all röötsakil, ajasid joru. Aga enestel pisukesed oherdid kaasas, muudkui puurivad aukusid läbi tammelaudade, siis õlekõrs sisse ja kaanivad selget piiritust, nii palju kui süda kutsub. Siis jälle tapp ette – olid selleks valmisvoolitud pulgadki kaasas – ja pealt pigiga mustaks ning siledaks. Seespool ulatusid pulgad küll pikalt välja, aga kes seda nägi. Nähti ainult, et mehed on vahel liiga lõbusad, aga mine võta kinni, millest. Naersid: hakkavat niisama pähe, kui pea liiga vaadi lähedal hoiad! Ja nii igal ööl ja igal peatuskohal, ning teed olid tol ajal pikad. Sellestki vaadist oli näha, palju teda neil reisidel tikatud. Ei jõudnud ära lugedagi!”
„Ega sinul sellepärast midagi halba tule?” hoolitses kohe ema.
„Mis minul sellest! Juba väga vana asi, ammu enne mind juhtunud. Ei olnud mina varem vooride valvaja ega ole nüüd. Ja mis need vooridki enam endistega võrreldes – ainult mõnikümmend versta oma linna. Nüüd raudteed ja kõik muugi seda mööda. Aga teisiti oli lugu ennevanast. Tea, kus nüüd tookordsed viinavedajad isegi on? Eks ikka ammugi juba mulla all, puhkavad oma peatäisi!”
Näis, nagu oleks isale päris lõbu teinud, et mõisat kord tüssati. See aga ei puutunud temasse. Peaasi, et praegu tema hoolde usaldatud asjad korras oleksid!
Ja siis jutustas isa tänasest Hull-Juhani napsilkäimisest. Seesuguseid lugusid oli küll varemgi kuuldud, aga omajagu lõbu pakkus seegi. Ainult ema jäi pikapeale tõsisemaks ja, kui isa oli lõpetanud, lausus ta vaikselt:
„Sõtse käis hommikupoolel siin.”
Isa kortsutas kulme ja küsis, olgugi et näis vastust isegi teadvat:
„Missugune sõtse?”
„See – see hull, kes siis muu,” vastas ema.
Kõik jäid vait, nagu oleks midagi rasket nende üle langenud. Jah, see oli kurb lugu! Isal oli nimelt õde, kes elas ajuti päris mõistlikult, kuid sattus siis äkki märatsemishoogu. Siis ilmus ta metsatagusest külast nähtavale, jooksis läbi kõik tuttavad ja sugulased ning tegi, mis aga mõttesse tuli. Ta oli siis kohutav ja tal oli mitme mehe jõud. Illimar oli seni küll ainult kord näinud ta hullumeelseid silmi ja süsimusti pulstunud juukseid. Aga temagi teadis, mis tähendas hull-sõtse külaskäik. Selle eest oleks kesteab kuhu põgenenud. Ja täna oligi ta juba siin käinud, just siis, kui ta oli linnumaja või viinakeldri juures.
„Noh – ja kuidas?” küsis isa pikkamisi.
„Midagi,” vastas ema. „Näis päris selge olevat. Kartsin küll, et tea, mis teeb, aga midagi. Istus paar silmapilku, puhkas jalgu ja ajas mõne sõna juttu. Ainult ära minnes ähvardas äkki, et maksab kõigile oma vaenlasile kätte – kui jälle haigeks jääb.”
„Imelik, et ta seda ise teab,” arvas tädi.
Kuid keegi ei vastanud talle. Ega tulnud ka muust jutuajamisest enam midagi. Isa tõusis lauast ja ühes temaga teisedki.
Pärast lõunat heitis isa ikka puhkama. Tal oli küll ainult pool tundi aega, kuid talle jatkus sellestki päris korralikuks magamiseks. Ta läks tagatuppa, võttis kuue seljast ja heitis sängi. See oli nagu märguandeks
