inglipiltide all, ainult rätik ta suu kohal liikus pisut. Illimar vaatas ümber: Karlagi oli juba läinud. Ta oli veel silmapilgu eest siin olnud, aga siis kadunud nagu vits vette. Ja Illimar leidis enese äkki täitsa üksi olevat.
Ta istus hetkeks akna juurde. Väljas paistis ikka päike ja tuba oli endiselt valge. Ainult maja vari õues oli pisut pikemaks veninud. Oli hääletu ja igav. Illimar kuulatas lamajate hingamist, – kas nad magavad juba? Emast ja tädist ei saanud ses suhtes kunagi täit selgust, kuid isagi hingas nii, nagu oleks alles ärkvel olnud. Küllap ta mõtleb veel, kas veidrale vaadile või hull-sõtsele. Mälestus neist polnud Illimariski kustunud. Imelik küll, ta oli nii kodus kui viinakeldris olnud, kuid need asjad olid temast siiski mööda läinud. Maailmas sünnib palju asju, mõtles ta, aga üks inimene näeb ainult üht ja teine teist. Ning kui sa neid just ootama hakkad, siis ei sünni tõeliselt midagi. Jääd ainult uniseks. Illimar haigutaski juba korra nii, et oleks võinud oma rusika suhu pista.
Äkki aga kuulis ta, kuis isa norskama hakkas. See algas mõne katkendliku tõmbega, paisus vilistamiseks ja vuhistamiseks ning prantsatas siis suure raginaga alla nagu puuriit, kui halud hakkavad omapead veerema. Ja siis otsast peale ikka jälle seesama lugu, ainult mõne vähema keerutuse ja kudrutuse, vuhina ning prantsatuse teises järjekorras esitamisega.
Nüüd magati siin täie tõega. Ja Illimar hiilis toast välja.
7
Otse Illimari vanemate korteri ukse kõrval oli eeskojas pumpkaev. Pump nagu pump ikka, tõmmuks tõmbunud veetoruga ja haljaks hõõrutud raudvaltaga, mille alumine ots keeras rõngasse nagu koera händ ja lõppes veel suure pommiga. Ainus iseäraldus, et see pump asetses majas, katuse all, mida Illimar polnud mujal näinud.
Kuid ega seda eeskodagi võinud hariliku majaruumiga võrrelda. Ta ulatus läbi kogu vana õllekoja keskosa, välisseinast välisseinani. Tal polnud lage peal, vaid kõrgel üleval paistis kohe katus, selle põikpalgid, röövikud, õletuustid ja nende peal kivid. Siit-sealt vilkus isegi päevavalgust sisse, ja talvisel ajal ei võinud siin erilisest soojusest kõnelda. Oli peagu nagu õu, olgugi et seinad ümber ja telliskivipõrand all. Kaevu ümber tekkis ikka jäämägi, välisukse lähedale lumehunnikud ja rentslitel võis liugu lasta. Mõlemad maja soojad otsad olid omaette, otsekui iseseisvad ehitised, mida ühendasid vaid välisseinad ja katus. Nende otsade lahtised pööningud oma koli-saladustega vahtisid vastamisi ja olid veelgi hämaramad kui eeskoja enese katusealune.
Samuti elasid ka Illimari vanemad ja Hirmud vastamisi. Kuid selleks, et ühe juurest teise juurde jõuda, pidi minema põiki läbi kogu eeskoja. Nii olid nad küll naabrid, kuid ometi mitte väga lähedased. Ja nad kohtusid enamasti ikka ainult eeskoja välisuksel.
Ometi, sel hetkel, mil Illimar oma toast väljus, seisis vana Hirm parajasti pumba juures ja asus täislöödud veeämbrit konksu otsast maha võtma. Ta oli vestiväel ja kõigiti juba koduses olekus. Sest tema pärisametiks oli ööd vahtida; selle eest tegi ta muud tööd ainult pool päeva. Ja nüüd oli tal just kogu õhtupoolik vaba.
„Noh, Illi-poju,” ütles ta kohe, „kas tuled jälle minu poole heeringa hända sööma? See mul praegu laua peal. Ja napsi saame kah!”
Eriti see „kah!” oli öeldud täismehe rõhuga, nagu endiste ühislõbude meeldetuletuseks. Ja nii oli Illimar asetatud kohe suure kiusatuse ette. Sest Hirmu Juhan oli ta suurimaid sõpru, ega võinud midagi võrrelda nende koosviibimistega, mis oli neil omavahel olnud. Ja seda isegi sellest hoolimata, et Juhanil oli tige koer Sami ning mitte vähem tige naine Ane. Juba paljas jutt Juhaniga maksis midagi, sest seal tulid läbivõtmisele kõik maailma asjad, ja nende arvamused klappisid enamasti hästi. Sihukest juttu ei saanud Illimar kodus kellegagi ajada. Ja teiseks oli see heeringa sabagi väga veetlev asi. Ei võinud ju küll öelda, et Hirmu Juhani majapidamine oleks olnud kesteab kui peen või ta söömalaud erakordselt rikas. Aga Illimaril oli eriline kirg heeringa saba vastu ja just sellisena, nagu see tuli Hirmu Juhani lauale. Küsimuses olid nimelt need viimsed sabalülid ühes oimudega, – marusoolased, pisut tulitanud, nagu roostes, – otse laualt sõrmedega võtta ja suhu pista. Sedagi mõnu ei saanud kodus või ei maitsenud see seal kunagi nõnda. Ja nii oli igapidi põhjust ühes Juhaniga minna.
Oli ainult üks häda: need pidud, olgu pikad või lühikesed, lõppesid alati tüli ja nutuga. Sest Hirmu Juhanil oli imehalb komme: kui juba kõik söömised söödud ja rääkimised räägitud, siis peatus ta nagu järelemõtlemiseks, toetus istme seljatoele, vaatas hetkeks Illimari otsa ja ohkas raskelt: „Nii jah, Illi-pojukene, siin me nüüd oleme, täna sööme ja joome, homme sureme ära!” Ja siis ei vajatudki rohkem, et Illimar kohe üles hüppas ja nutma pistis: „Ei taha, ei taha! Ei taha enam su heeringa hända ega taha ka surra!” Sest surm, kuigi Illimar sellest vähe teadis, oli ometi midagi säärast, millest halvemat ei võinud enam kujutellagi. Ja nii läkski ta oma vana sõbra juurest alati suure nutuga ega võinud kuidagi kindel olla, et see järgmisel korral just niisama ei kordu.
„Noh, kas tuled?” küsis Juhan, veeämbrit käe otsa võttes.
Muidugi, Illimar läks jällegi, hoolimata kõigest. Ja nii astusid nad kõrvu läbi eeskoja, mööda kõigist neist kolmjalgadest, mõhkedest, uhmreist ning muust kolist, mis siin seinaäärtel peeti.
Hirmudel oli üksainuke tuba ja seegi väike. Sel oli telliskivipõrand, määrdunud seinad ja lubjast lapiline poola lagi. Ukse lähedal oli punane ahi, tagaseinas säng õlgedega, selle kõrval kirstulogu ja varnas vana Hirmu tuhandest kandist lapitud öövahi-kasukas. See ajas enese alt turri nagu rukkihakk ja kobises üksigi olles. Ühe otsaga vastu seina oli akna all laud, söömiseks ja igaks muuks sedalaadi tegevuseks. Teab, vahest oli ta kord ka värvitud olnud, aga seda ei mäletatud enam, peale jalgade. Nüüd valgustas teda päike kõige oma heldusega. Ja see valgus tuli just neist vikerkaarevärvi ruutudest maja tagant ning oli ometi peagu niisama klaar kui iga muugi valgus. Hirmude korteri iseäralduseks oligi see, et siia just õhtupooliku päike paistis. Ja see oli päris hästi korraldatud, sest vana Hirm magas enamasti hommikupoolel ega vajanud siis tõeliselt mingit valgust.
Illimaril oli siia tulles ikka pisut halb tundmus. Olgugi vana Juhan ise ta sõber, kuid siin ootasid ees ka Sami ja Ane. Nüüdki vaatas ta sisse astudes kohe ukse taha nurka. Jah, seal lamaski Sami, tagapool kõveraks tõmmatud ja pea käppadele asetatud. Ta tundis seisukorda ega tõstnud vana Hirmu juuresolekul mingit lärmi. Ta ei kergitanud nende tulekul isegi mitte pead, lükkas ainult silmalaud kõrgele üles, nii et otsaesine kortsu läks ja ta punakad silmad täitsa nähtavale tulid. Siis laskis ta laud alla ja tegi näo, nagu oleks talle ükskõik. Kuid ta hingas ometi sügavamalt, liigutas musti sõõrmeid ja haudus kurje mõtteid.
Ane aga istus sängi äärel ja laskis parajasti oma kümne küünega läbi hallide juuksekahlude. Ta oli üldiselt vana ja vihane, välimuselt ikka rohkem Juhani ema kui ta naine. Ta käis kohma-kohma, rätikukolmnurk kaugele üle silmade tõmmatud, ja ta sõnad, kui neid tarvis tuli, otse hammustasid. Eriti asjata oli teda veel ähvardada või hirmutada. „Ärgita no ärgita,” ütles ta siis, „kedä me no pelgäh, me no esi Hirmu oleki!” Seesugust keelt kõneles ta sellepärast, et oli pärit kuskilt Läti- või mõne teise maa piirilt. Ja Hirm oli tõesti nende nimi, selle vastu ei saanud vaielda.
Kuid vanast Hirmust enesest jatkus ometi nii oma naise ja koera taltsutamiseks kui ka südamliku sõpruse pidamiseks.
„Noh, Illi-poju, istu nüüd siia,” ütles ta. „Näe, heering vahibki sulle vastu. Ega ta veel tea, et me ta ära sööme. Ja seda hoiamegi esialgu saladuses. Tea, mis veel muidu teeb!”
Sellest piisas mängu alguseks. Illimar kobis laua äärde lugadest põhjaga toolile. Ta lõug ulatus ikkagi üle laua veere, ja ta nägi ka heeringat. See lamas põiki laual, paljana nagu oli sündinud,
