aimamata imesidSääl palmid kohawad.
Mägede põues —
Sääl Looja tarkust, heldust, auu
Sa tunned, aru saad,
Sääl elu tühjust, wiletsust
Sa hoopis unustad.
Mägede põues —
Oh jõuaks sinna järwele
Mu kõikuw elulaew,
Sääl saaksin terweks korraga,
Sääl unuks oht ja waew.
Mägede põues —
Ei jõua – laiad laaned ees
Ja mäed pilwini —
Ei rada sinna, ega teed
Wist leia ialgi —
Mägede põues —
SA OLE SUUREM KUI SU SAATUS
Sa ole suurem kui su saatus
Ja kõrgem kõigist ohtudest,
Su tiiwu, mis sind kõrgel kandwad,
Sa ära heida enesest.
Kui tuul ja tormid kohisewad,
Kui ainult oht sul osaks on,
Kui kadun'd nagu unenägu
Ja kaugel sinust hüüd ja õnn ;
Kui merest sügawam su walu,
Maailmast suurem oht ja õud,
Kui piiramas sind surmawarjud
Ja nõrkemas ju sinu jõud;
Meelt siisgi sina ära heida,
Ja põrmus ära rooma sa:
Weel tõsta silmi päikse poole!
Weel usu, looda, armasta!
Siis langeb kate sinu silmilt,
Sa ennast pilwe-piirtel näed —
Mis tähendab siis oht ja saatus?
Sa leiad jälle eluteed!
Sa ole suurem kui su saatus
Ja kõrgem kõigist ohtudest,
Su tiiwu, mis sind kõrgel kandwad,
Sa ära heida enesest!
KUI ON SULLE HAIGET TEINUD
Kui on sulle haiget teinud
Inimesed otsata,
Anna andeks nende wõlad,
Ära wiha kanna sa!
Sest, kes teab, mis kiusatused
Nende meeli tumestan'd,
Ja wõib olla, sellepärast
Isegi küll kannatan'd. —
Ei tee ial õnnelikuks
Wiha, kättemaksmine —
Ainult armastus ja heldus
Kannawad sind kõrgele.
IMATRAL
Waat', Wouoksa sinab, hiilgab
Ja ruttab rahuta —
Imatra kose sülle
End heidab wäega:
Kuis wesi sääl küll woolab
Ja wahutab ja keeb
Ja mässab, kohab, möirab
Ja wastu kaldaid lööb! —
Sa kaldal metsas kuuled
Kui piksemürinat
Ja nagu lauluhääli
Ja kellahelinat —
Kas on see Soome rahwa waim,
Wõi mõni üleilmlik aim,
Mis uhke kose kaldal
On ööd ja päewad walwel?
Ta Põhjamaade ilust
Ja hiilgest kõneleb,
Sest kõrgest, karskest ilust,
Mis paremaks sind teeb;
Ta kõneleb kui kõue,
Kui kellahelinad,
Kui kauged, kaunid laulud,
Kui tiiwakohinad. —
Waik, mõttes kuulad, rändaja —
Ei ial kõike mõista sa.
Kuid rutemalt lööb süda
Ja silm lä'eb särama:
Sa aimad: truudus, wahwus
Sääl kõlab ühes ka. —
See heljub tähte hiilgel
Ja päikse paistusel
Ja walwab suwe ilul
Ning talwe tormidel —
Sääl heljub hella luule
Ja liigub muistne jutt
Ja kohab jõud ning julgus
Ja tungib aja rutt. —
Kas on see Soome rahwa waim,
Wõi mõni üleilmlik aim,
Mis uhke kose kaldal
On ööd ja päewad walwel?
Kaljulise metsa põues
Ime-lilled õitsewad,
Ämariku-Koidu pühil
Nagu tähed paistawad.
Ei neid leia, ei neid näe
Mitte iga surelik:
Kaljulise metsa põues,
Sääl on Wäinämoise riik.
MEIE
Meie ei taha olla, ei ole
Waikiw, ununew lehekülg
Aegade-raamatus:
Meie otsaette on kirjutud
Elusõna!
Meie silmades särawad sädemed,
Meie põues laenetab jõud ja julgus —
Hoowab elu!
Meie ulatame käed pilwede poole!
Meie sammume suure sihi poole:
Meie tahame elada ja kirjutada
Aegaderaamatusse…
KES KAHTLEB SIIS WEEL?
Kui lindudel on laulud suus
Ja puhkel pungad kõik on puus,
Kui aimdus ja lootus ehib maad,
Kui südamed wõimsalt tuksuwad ;
Kes kahtleb siis weel ja norutab pääd
Ja paneb tuimalt rüppe käed?!
EESTI KODU
Mul oli wäike wennakene,
Kalewite kaimukene —
Jalga seitse wast oligi pikk!
Katsus wäike wennakene,
Süle suurust kiwikesta —
Tõstis
