Lained. Anna Haava

      Kägu kukub kuusemetsas:

      Kukku! kukku!

      Teine hõiskab kasemetsas:

      Kukku! kukku!

      Kuhu sa püüad, poisikene?

      Kukku! kukku!

      Kuhu sa ruttad, raudakäppa?

      Kukku! kukku!

      Ära sõida soosid mööda!

      Kukku! kukku!

      Ära rända raba mööda!

      Kukku! kukku!

      Mine läbi lehtpuumetsa!

      Kukku! kukku!

      Astu sinna hiiglametsa!

      Kukku! kukku!

      Kuula metsa kohisemas!

      Kukku! kukku!

      Mõista tuult, mis mühisemas.

      Kukku! kukku!

      Tule koju, kaimukene,

      Rända koju, raudakäppa

      Põrgumüürisid lõhkumast,

      Sarwiktaati sagamast. —

      Kaitse enne oma kodu,

      Warja oma kallim wara,

      Siis mine põrgut pahandama,

      Sarwiktaati tuuseldama,

      Sest kui kõnnid sa koduta —

      Rändad rõõmuta, rahuta,

      Siis ei jätku sinul jõuudu…

      Kas on põllud laenetamas,

      Aasad, niidud haljendamas,

      Kas on sambad wärawas,

      Taba tare ukse ees?

      Kosi seda kuldaneidu,

      Auustades armast neidu —

      Kosi ta südant südamest!

      Tõusku tammed õue alla,

      Kased sirged kaasikusse

      Tulewiku päranduseks.

      Mis sääl kumab koidu-kullas,

      Paistab kaugel hiieilus?

      See on kaunis Eesti kodu. —

      Mehed kui tammed sääl tugewad,

      Sõnas ja teos wägewad;

      Naesed nii uhked ja nägusad,

      Südamest hellad ja wiisakad —

      Sääl see waikne, püha tuli

      Hiilgab, leegib Eesti koldel…

      Sääl need kanged kaswawad,

      Hellakesed õitsewad,

      Päiksepaistel, kaste wilul.

      Sääl seda jõudu jätkatakse,

      Saatuseks ta sõlmitakse,

      Tulewikuks taotakse

      Kaunis, armsas Eesti kodus…

      Mis säält tuleb teesid mööda,

      Ruttab iga rada mööda,

      Laguneb ju laiemale

      Nurmedele, niitudele,

      Mägedele, orgudesse,

      Metsadesse, nõmmedele?..

      Tungib – tõuseb – paistab juba?!

      Künnab soosid külwimaaksa,

      Rabasid ju rohumaaksa,

      Tungib! tõuseb kõrgemale!

      Paistab juba kaugemale!

      See on Eesti töö ja tegu.

      Sortsilased sajatawad,

      Pahal meelel pajatawad:

      „Ei ole soosgi enam seisu,

      Rabadesgi enam rahu. – ”

      Nende rajad on rikutud,

      Piiridele piirid pantud,

      Nende riik on hädaohus:

      Sääl ta paistab hiie ilus,

      Särab juba päikse kullas —

      Eesti kodu, jõud ja kindlus!

      Sääl seda jõudu jätkatakse,

      Saatust suureks sõlmitakse.

      Tulewikuks taotakse…

      Põrgumüürid wärisewad…

      Mõõk ühes, piibel teises käes

      Ja ahnus südames —

      Nii ristirahwas usutööd

      Teeb paganate seas.

      Ees astub armuõpetus

      Ja kannul kaubakawalus,

      Ja soldatid ja surujad,

      Kõik rändawad ja rühiwad:

      „Arm, rahu olgu teiega!

      Kuid andke meile linnad, maa

      Ja õigused ja kasud kõik,

      Siis taewas teil on parem paik.

      Wõi weel ei taha? Tundke siis,

      Et wägiwald on meie wiis!”

      Ja wereojad woolawad

      Ning rahwahulgad hoigawad.

      Kõik muutub eluwoogudel,

      Ei ajalugu lõpe weel —

      Ei wõlgu jäeta tehtud süüd,

      Kas olnud ammu see, ehk nüüd.

      Pilw tõuseb, kõue läheneb,

      Europa kõigub, wäriseb —