tean küll, et mul on halb maitse,” katkestab Viola.
“Muus suhtes ju ei ole.”
“Aga ma pole kunagi millegagi korralikult hakkama saanud.”
“Sa peaksid ainult natuke oma hindeid parandama.”
Viola kehitab õlgu:
“Ma tegin tegelikult ülikooli sisseastumiseksami ära.”
Nad liuglevad pehmelt üle läbipaistva vee, kajakad kõrgel õhus paadile järele lendamas.
“Ja kuidas läks?” pärib Penelope viimaks.
“Minu meelest oli lihtne,” vastab Viola klaasi servalt soola limpsides.
“Nii et hästi läks,” naeratab Penelope.
Viola noogutab ja paneb klaasi käest.
“Kui hästi?” küsib Penelope õele külge müksates.
“Maksimumpunktid,” sõnab Viola langetatud laugudega.
Penelope karjatab rõõmust ja kallistab õde kõvasti.
“Saad sa aru, mida see tähendab?” hüüab ta erutatult. “Sa võid omandada mis tahes hariduse, minna ükskõik mis ülikooli, ainult võta ja vali, kaubanduskõrgkool, arstiteaduskond, ajakirjandus!”
Õde naerab, puna palgel, ja Penelope kallistab teda jälle, nii et kauboikaabu kukub peast. Ta paitab Viola pead, korrastab ta juukseid nagu siis, kui nad väikesed olid, võtab oma juustest rahutuviga klambri ja kinnitab selle õe juustesse, seejärel silmitseb teda ning naeratab rahulolevalt.
3. Kaater jääb Jungfrufjärdenile triivima
Kleepjalt pahiseva heli saatel lõhestab paadivöör siledat veepinda. Käik on väga kiire. Suur järellainetus laksub vastu kallast. Nad pööravad risti üle murdlainete, paat hüpleb pladinal, vett pritsib nende ümber. Penelope võtab mootorite möirates suuna väina keskele. Vöör kerkib üles ja valge vahutav vesi pahiseb ahtri taga kahte lehte.
“Madlike, sa oled arust ära” hõikab Viola klambrit juustest välja kiskudes, täpselt nagu kunagi lapsena, kui soeng valmis sai.
Björn ärkab, kui nad Gåsö saare juures peatuvad. Nad ostavad jäätist ja võtavad tassi kohvi. Viola tahab väikese raja juures minigolfi mängida ja kui nad edasi sõidavad, on juba hiline pärastlõuna.
Vasakparda taga laiub kogu laht justkui üüratusuur kivipõrand.
Neil on plaanis randuda Kastskäri, pika, kitsa keskkohaga asustamata saare juures. Lõuna pool on rohetavate kallastega laht, kus ankrusse jääda ja ujumas käia, grillida ja ööbida.
“Ma lähen alla ja heidan veidikeseks pikali,” ütleb Viola haigutades.
“Mine aga,” naeratab Penelope.
Viola läheb trepist alla ja Penelope vaatab otse enda ette. Ta vähendab kiirust ning jälgib kajaloodi, mis hoiatab karide eest, sellal kui paat Kastskäri poole liugleb. Läheb kiiresti madalamaks, neljakümnelt meetrilt viiele meetrile.
Björn tuleb roolikajutisse ja suudleb Penelopet kaelale.
“Kas hakkan süüa tegema?” küsib ta.
“Viola peaks tunnikeseks silma looja laskma.”
“Nüüd sa räägid täpselt nagu su ema,” sõnab mees hellalt. “Kas ta on juba jõudnud helistada?”
“Jah.”
“Et küsida, kas Viola tohtis kaasa tulla?”
“Jah.”
“Kas läksite riidu?”
Penelope raputab pead.
“Mis siis on?” küsib mees. “Kas sa oled kurb?”
“Ei, ainult et ema ütles…”
“Mida?”
Penelope kuivatab naeratades pisarad põskedelt.
“Et ma ei tohi jaanipäevaks tema juurde minna.”
Björn embab teda.
“Ära tee välja.”
“Ei teegi,” vastab Penelope.
Väga pikkamööda manööverdab ta paadi sügavale lahesoppi. Mootorid podisevad tasa. Paat on nüüd maale nii lähedal, et võib tunda saare taimestiku sooja lõhna.
Nad viskavad ankru sisse, lasevad köit järele ja sõidavad kaldakividesse. Björn hüppab, köieots käes, üles kaldajärsakule ja seob selle puutüve külge.
Maapind on kaetud samblaga. Björn seisatab ja vaatab Penelope poole. Ankrupeli koliseb ja puulatvades sahistavad mõned linnud.
Penelope tõmbab jalga jooksudressid ja valged tossud ning võtab maale hüpates Björnil käest kinni. Mees haarab ta oma embusse.
“Lähme vaatame saart?”
“Kas polnud nii, et sa pidid mind milleski veenma?” küsib Penelope viivitusega.
“Igameheõiguse eelised,” vastab mees.
Penelope noogutab naeratades ning Björn pühib juuksesalgud ta silme eest ning tõmbab sõrmega üle ta kõrgete põsesarnade ja paksude mustade kulmude.
“Kuidas sa saad nii ilus olla?”
Ta suudleb naist kergelt huultele ja hakkab siis madala metsatuka poole sammuma.
Keset saart on väike mäekallak, kus kasvab tihedate puhmastena kõrge aasahein. Liblikad ja mesilased lendavad lillelt lillele. Päikese käes on palav, põhja pool puude vahel sillerdab vesi. Nad seisavad tasa, kõheldes, silmitsevad teineteist naeratades ja muutuvad siis tõsiseks.
“Mõtle, kui keegi tuleb,” lausub Penelope.
“Siin saarel pole kedagi peale meie.”
“Oled kindel?”
“Kui palju saari on Stockholmi skääristikus? Kolmkümmend tuhat? Kindlasti rohkemgi,” ütleb Björn.
Penelope võtab seljast bikiinirinnahoidja, pusib tossud jalast, tõmbab koos dressipükstega bikiinipüksidki alla ja seisab korraga rohu sees ihualasti. Tema esmane häbitunne asendub peaaegu kohe puhtakujulise rõõmuga, adudes, et meretuule kokkupuude ihuga on tegelikult väga erutav ja maapind kiirgab veel päevasoojust.
Björn silmitseb teda, pomisedes, et pole küll seksistliku suhtumisega, kuid peab veel natuke vaatama. Penelope on pikk, käsivarred lihaselised, ent siiski pehmed ja täidlased. Oma peenikese piha ja jõuliste reitega näeb ta välja nagu sportlik antiikjumalanna.
T-särki seljast ja lillelisi põlvini ulatuvaid rannapükse jalast võttes tunneb Björn, kuidas ta käed värisevad. Ta on Penelopest noorem, tema keha on poisilik, peaaegu karvutu, turi juba päikesest põlenud.
“Nüüd
