vaguralt.
“Võikud on igatahes valmis,” lausub Petter.
Carlos sunnib näoilme tõsiseks ja küsib:
“Oled sa kuulnud, et nad tegelevad värbamisega?”
Petteri palged värvuvad punaseks ja ta langetab pilgu, kuid kogub end siis ja vaatab taas üles.
“Ma tahtsin… Kas sulle meenub keegi, kes sobiks paremini riiklikusse mõrvakomisjoni?” küsib ta.
Riiklik mõrvakomisjon koosneb kuuest eksperdist, kes löövad kaasa mõrvajuurdlustes üle kogu Rootsi. Komisjon töötab väga süstemaatiliselt, lähtudes tugimeetodist, mida tuntakse lühendi RKPJ all – raske kuritegevuse vastane politseijuurdlus.
Riikliku mõrvakomisjoni liikmete töökoormus on üüratu. Nad on nii hõivatud, et neil pole peaaegu kunagi mahti politseimajja kokku tulla.
Kui Petter Näslund on kabinetist lahkunud, istub Carlos toolile ja silmitseb akvaariumis paradiisikalu. Samal silmapilgul, kui ta sirutab käe kalatoidupurgi järele, heliseb telefon.
“Jah,” vastab ta.
“Nad tulevad üles,” ütleb Magnus vastuvõtulauast.
“Tänan.”
Carlos teeb viimase katse Joona Linnat tabada, tõuseb siis toolilt, heidab pilgu peeglisse ja väljub kabinetist. Samal hetkel, kui ta koridori jõuab, kostab kõlin ja liftiuksed sõidavad hääletult lahti. Riikliku mõrvakomisjoni liikmeid silmates vilksatab talle välkkiirelt pähe mälupilt Rolling Stonesi kontserdilt, kus ta koos paari kolleegiga mõne aasta eest käis. Lavale tulnud bändiliikmed meenutasid lõõgastunud ärimehi, sarnaselt riikliku mõrvakomisjoni liikmetega kandsid nemadki kõik tumedat ülikonda ja lipsu.
Kõige ees kõnnib Nathan Pollock, hallid juuksed hobusesabas, seejärel tuleb Erik Eriksson, ees teemantidega kaunistatud prillid, mille tõttu teda grupis omavahel Eltoniks hüütakse. Tema järel longivad kõrvuti Niklas Dent ja P. G. Bondesson, ning kõige taga kõnnib küürus seljaga kriminalist Tommy Kofoed, põrnitsedes pahuralt põrandale.
Carlos juhatab nad koosolekusaali. Operatiivülem Benny Rubin istub neid oodates juba ümmarguse laua taga, ees tass musta kohviga. Tommy Kofoed võtab puuviljakorvist õuna ja hakkab seda häälekate ampsudega sööma. Nathan Pollock vaatab naeratades tema poole ja vangutab pead, kui too küsivalt keset hammustamist peatub.
“Tere tulemast,” alustab Carlos. “Väga hea, et kõigil oli aega ja võimalust tulla, kuna meil on päevakorras mõnedki tähtsad arutluspunktid.”
“Kas Joona Linna ei peaks ka osalema?” küsib Tommy Kofoed.
“Peaks küll,” vastab Carlos viivitades.
“Ta teeb nagu tahab,” selgitab Pollock summutatud häälel.
“Joona lahendas ju mullu need Tumba mõrvad,” mainib Tommy Kofoed. “Ma mõtlen kogu aja selle peale, et ta oli ikka maru kindel… ta teadis, mis järjekorras need mõrvad toime pandi.”
“Vastu igasugust kuradi loogikat,” naerab Elton.
“Mina tean kriminalistikast enam-vähem kõike,” jätkab Tommy Kofoed. “Aga Joona lihtsalt läks ja vaatas neid verejälgi, ma ei taipa…”
“Tema nägi tervikut,” lausub Nathan Pollock. “Vägivalla ulatust, mõrvari pingutust, stressitaset ja seda, kui väsinud paistsid sammud ridamajas, võrreldes riietusruumi jäetud jälgedega.”
“Ma ei suuda seda ikka veel uskuda,” pomiseb Tommy Kofoed.
Carlos köhatab ja langetab pilgu mitteformaalsetele päevakorrapunktidele.
“Merepolitsei võttis täna hommikul ühendust,” lausub ta. “Mingi kalamehevana leidis vist naise surnukeha.”
“Võrgust või?”
“Ei, ta nägi suurt sportkaatrit hoovusega Dalaröst mööda triivimas, sõudis selle juurde, läks pardale ja leidis vöörikajutist naise.”
“Aga vaevalt midagi komisjoni jaoks,” naeratab Petter Näslund.
“Oli ta mõrvatud?” küsib Nathan Pollock.
“Ilmselt enesetapp,” vastab Petter kiiresti.
“Sellega pole kiiret,” märgib Carlos ja võtab tüki keeksi. “Aga ma tahtsin siiski ära mainida.”
“Veel midagi?” küsib Tommy Kofoed mornilt.
“Meil on järelepärimine Lääne-Götlandi politseilt,” ütleb Carlos. “Laual on selle koopia.”
“Mina seda võtta ei saa,” lausub Pollock.
“Teil kõigil on tööd kuhjaga, ma tean,” kinnitab Carlos laualt tasakesi puru pühkides. “Võib-olla peaksime alustama teisest otsast ja rääkima… riiklikku mõrvakomisjoni lisatööjõu värbamisest.”
Benny Rubin vaatab vahedal pilgul ringi ja selgitab siis, et juhtkond on suurest töökoormusest teadlik ning on seetõttu esimese meetmena eraldanud vahendeid riiklikku mõrvakomisjoni ühe lisatöökoha loomiseks.
“Avaldage arvamust,” ütleb Carlos.
“Kas poleks hea, kui Joona selle punkti arutamise juures viibiks?” küsib Tommy Kofoed, kummardub üle laua ja asub kilesse pakitud võileibade kuhjast sobivat valima.
“Pole üldse kindel, kas ta tulebki,” märgib Carlos.
“Me võime enne pisut kohvitada,” ütleb Erik Eriksson oma sätendavaid prille kohendades.
Tommy Kofoed harutab lõhesaia ümber oleva kile lahti, nopib ära saia kaunistava tillioksa, pressib kalale pisut sidrunimahla ja rullib siis salvräti seest välja noa ja kahvli.
Järsku avaneb suurde koosolekusaali viiv uks ja sisse astub Joona Linna, blondid juuksed viimseni turris.
“Syö tilli, pojat,” ütleb ta naeratades soome keeli.
“Täpselt,” naerab Nathan Pollock. “Poisid, sööge tilli!”
Nathan ja Joona vaatavad teineteisele lõbusalt otsa. Tommy Kofoed punastab ja raputab naeratades pead.
“Tilli,” kordab Nathan Pollock ja hakkab valjusti naerma, kui Joona Tommy Kofoedi juurde astub ja talle tillioksa uuesti võileiva peale tõstab.
“Äkki võiks koosolekut jätkata?” sõnab Petter.
Joona surub Nathan Pollockiga kätt, läheb siis vaba tooli juurde, riputab oma tumeda pintsaku seljatoele ja istub.
“Palun vabandust,” lausub ta poolihääli.
“Sa oled soojalt teretulnud,” kostab Carlos.
“Tänan.”
“Hakkasime just uuest loodavast töökohast rääkima,” selgitab Carlos.
“Hüva, hea meelega, ja ma ei kõnele praegu ainult enda eest,” alustab Nathan Pollock. “Vaid… me kõik oleme ühte meelt,
