küll, aga ma arvan, et sa eksid.”
Joona kehitab õlgu ja pomiseb:
“Muusika ja need sõlmed kokku…”
“Ehk vaataks kõigepealt portfelli?” küsib Pollock otsustavalt.
“Ma pean enne mõned jäljed võtma,” vastab Kofoed.
Nad silmitsevad vaikides Tommy Kofoedi, kes oma jumpsaka kehaga küürakil edasi roomab, rullides põrandale musta plastkilet, mille all on õhuke želatiinikiht. Seejärel vajutab ta kile kummirulliga ettevaatlikult põranda külge kinni.
“Kas saaksid välja võtta paar biokarpi ja ühe suure pakendi?” küsib ta materjalikoti poole osutades.
“Lainepapist?” küsib Pollock.
“Jah, aitäh,” kostab Kofoed ja püüab kinni biokarbi, mille Pollock kõrge kaarega tema poole viskab.
Ta fikseerib kõigepealt põrandal asuvad bioloogilised jäljed ja viipab siis Nathan Pollockile, et see sisse astuks.
“Sa leiad kohvri välisküljelt jalajälgi,” ütleb Joona. “See on tagurpidi ümber kukkunud, kui laip diagonaalis õõtsus.”
Nathan Pollock läheb sõna lausumata nahkportfelli juurde ja põlvitab maha. Tema hõbedane hobusesaba langeb üle pintsakuõla, kui ta käe välja sirutab ja portfelli serviti seisma asetab. Mustal nahkpinnal on näha selged heledad kingajäljed.
“Mis ma ütlesin?” sõnab Joona.
“Kurat küll,” poetab Tommy Kofoed lugupidavalt ja naeratab Joonale terve oma väsinud näoga.
“Enesetapp,” pobiseb Pollock.
“Vähemalt puhttehnilises mõttes,” märgib Joona.
Nad vaatavad kõlkuva surnukeha poole.
“Mis meil siin lõpuks on?” küsib Kofoed ikka veel naeratades. “Inimene, kes otsustab sõjatehnika riigist välja vedamise küsimusi kõrgemal tasandil, on endalt elu võtnud.”
“Ei midagi meie osakonna jaoks,” ohkab Pollock.
Tommy Kofoed tõmbab kindad käest ja viipab käega rippuva mehe poole.
“Joona, mis värk õigupoolest nende sõlmede ja muusikaga oli?” küsib ta.
“See seal on kahekordne soodisõlm,” lausub Joona, osutades sõlmele lambikonksu küljes. “Mida ma seostasin Palmcrona pika mereväekarjääriga.”
“Ja muusika?”
Joona peatub ja vaatab uurivalt tema poole.
“Mida sa ise selle muusika kohta arvad?” küsib ta.
“Ma ei tea, see on mingi sonaat viiulile,” kostab Kofoed. “Üheksateistkümnenda sajandi algus või…”
Ta vakatab, sest uksekell heliseb. Neli meest vaatavad üksteisele otsa. Joona hakkab halli sammuma, teised tema kannul, kuid seisatavad salongis, et neid trepikojast näha poleks.
Joona läheb läbi sisehalli edasi esikusse, peatub ja kaalub, kas vaadata uksesilmast, kuid loobub siis. Linki alla vajutades tunneb ta, kuidas lukuaugust hoovab õhku. Raske uks paotub. Trepimademel on pime. Taimeriga süttiv lamp on jõudnud kustuda ja trepikoja pruunikaspunastest aknaruutudest immitsev valgus on nõrk. Korraga kuuleb ta aeglasi hingetõmbeid, keegi hingab päris lähedal. Peidus oleva inimese kare, peaaegu raske hingeldamine. Joona käsi liigub püstoli juurde, kui ta ettevaatlikult lahtise ukse taha vaatab. Käsipuu juurest praost immitsevas valgusviirus seisab pikk suurte kätega naine. Ta võib olla ehk kuuekümne viie aastane. Naine seisab täiesti liikumatult. Tema põsel paistab suur nahavärvi plaaster. Hallid juuksed on lõigatud lühikesse tütarlapselikku paažisoengusse. Ta vaatab Joonale otse silma ja tema näol ei kuma naeratusevirvendustki.
“Kas võtsite ta maha?” küsib ta.
7. Abivalmis inimesed
Joona oli arvanud, et jõuab kella üheks riikliku mõrvakomisjoni koosolekule.
Ta pidi vaid Disaga koos Djurgårdenisse Rosendali aeda sööma minema. Joona saabus liiga vara ning seisatas hetkeks päikesevalguses, silmitsedes väikese viinamäe kohal hõljuvat udu. Siis silmas ta Disat jalutades lähenemas, riidest kott üle õla. Naise kitsas tarkade joontega nägu oli kaetud varasuviste tedretähtedega ja tema juuksed, mis olid tavaliselt põimitud kahte lohakasse patsi, langesid ometi kord vabalt õlgadele. Ta oli end ilusaks teinud ja kandis lillemustrilist kleiti ja kiilkontsaga suvesandaale.
Nad embasid teineteist ettevaatlikult.
“Tere,” ütles Joona. “Kui ilus sa oled!”
“Sina ka,” lausus Disa.
Nad võtsid selveletist toitu ja istusid väliterrassile laua taha. Joona märkas, et naise küüned olid lakitud. Disa oli peaarheoloog ning käis tihti ringi lühikeseks lõigatud küünte ja mullaste küünealustega. Joona pilk rändas naise kätelt üle puuviljaaia.
Disa hakkas sööma ja rääkis, suu toitu täis:
“Kuninganna Kristina sai Kuramaa hertsogilt kingituseks leopardi. Ta hoidis seda siinsamas Djurgårdenis.”
“Seda ma ei teadnudki,” kostis Joona rahulikult.
“Ma lugesin lossiürikutest, et Maksukoda maksis nelikümmend hõbetaalrit ühe teenijanna matuseabiks, kelle leopard oli puruks rebinud.”
Disa naaldus tahapoole ja võttis klaasi kätte.
“Lõpeta see liigne lobisemine, Joona Linna,” lausus ta irooniliselt.
“Vabandust,” ütles Joona. “Ma…”
Ta vakatas, tundes äkki kogu jõudu kehast kaduvat.
“Millepärast?”
“Palun ole pai, räägi leopardist edasi.”
“Sa paistad kurb.”
“Ma mõtlen ema peale, eile sai täpselt aasta tema lahkumisest. Ma viisin hauale valge iirise.”
“Ma igatsen Ritvat kohutavalt,” sõnas Disa.
Ta pani kahvli käest ja istus veidi aega vagusi.
“Kas tead, mis ta ütles, kui me viimane kord kohtusime? Ta võttis mu käe,” jutustas Disa. “Ja siis ta ütles, et ma peaksin su ära võrgutama ja katsuma sedapsi jääda.”
“Seda ma täitsa usun,” naeris Joona.
Päike helkis klaasidel ja mängles Disa omapärastes tumedates silmades.
“Ma vastasin, et ma ei usu, et see võimalik on, ja siis ütles tema, et ma pean üle õla vaatamata minema kõndima, ja ärgu ma kunagi tagasi tulgu.”
Joona noogutas, teadmata, mida kosta.
“Siis sa jääksid täitsa üksi,” jätkas Disa. “Suur üksildane soomlane.”
Joona
