p>
Libahunt. Kauka Jumal
LIBAHUNT
TAMMARU PEREMEES
TAMMARU PERENAINE
MARGUS, nende poeg
MARI ja TIINA, nende kasutütred
VANAEMA
JAANUS, sulane
MÄRT, sulane
Külarahvas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed.
Aeg: XIX aastasaja alguses, orjapõlve ajal.
Esimese ja teise vaatuse vahel on kümme, neljanda ja viienda vahel viis aastat.
ESIMENE VAATUS
Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas 1 ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, 2 leivalabidas, ahjuluud ja muud koli, seinas soone peal kinni ja lahti lükatav uks, pulk sees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate 3 peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg 4 põleva peeruga 5 . Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine.
PERENAINE, 40aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, 6 linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, – istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8aastane valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, rindade alt kirju vööga mässitud, kaela all väike vaskprees, – kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, 14aastane valgetverd poiss, paklane hame 7 , kaela alt vaskpreesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad 8 paljad jalad, – kepleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks.
MANN (veerib): Mi-e me, i-e je, meie ri-i-si ris, ti-i ti, risti, u-si us, si-o so, usso …
PERENAINE (parandab): Usu!
MANN: Usu! Vi-i-si, vis …
MARGUS (parandab): Viis!
MANN: Jaa, sina oskad peast!
MARGUS: Oskan jah, sina pead ka. Katsu, kui Kukese Märt tuleb käsuga: Tammaru Mann kirikhärra ette lugema, ja sina ei oska!
MANN (mõeldes, siis ruttu): Mina ei lähe!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
MANN (südikalt): Ei lähe jah!
PERENAINE: Õpi, õpi, latseke, mis sa sõneled! – Margus, kohenda tuld!
MANN (veerib): Vi-i-i-si viis, pi-e-a pea, ti-ü-ka tük, ka-i ki, peatükki. (Loeb silpide järgi kokku) Me-ie ris-ti-us-su viis pea-tük-ki. (Jääb mõtlema ja vaatab üles.)
Näin,9 õe, näin, mis need viis peatükki on?
MARGUS: Küll sa oled rumal!
MANN (teravalt): Ega ma sinu käest küsinud, näin ütleb minule isegi. Näin, mis need viis peatükki on?
PERENAINE (jätab voki seisma ja vaatab mõeldes lapsele otsa): Viis peatükki on … viis peatükki. Need peavad peas olema, neid nõutakse. Muidu ei võeta peakooli ega armulauale.
MANN (mõtetes): Jaa, aga –
PERENAINE: Ah, latseke, mis sa nõnda palju küsid! (Sõtkub voki jälle vurama. Margus oli selle aja sees vokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.)
MANN (kilgates ja savikult maha karates): Oh, kui ilus! Näin, vaata, kui ilus!
PERENAINE (pahaselt): Oi sina vallatu, kas ei ole käest ära! No oota, kui isa koju tuleb!
VANAEMA (60–70aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette, astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama): Kellega sa tõreled?
PERENAINE: Margusega! Tulise söe pani vokiratta vahele!
VANAEMA: Ära tee, pojake: süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma voodi ääre peale.) Mis sa’s ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid!
PERENAINE: Ei ole enam pühapäev; tähed juba taevas. Mure ka, inimesed alles väljas! Leiavad nad selle tuisuga teed või ei leia ja eksivad metsa ära.
VANAEMA: Tea jah, kuhu nad nõnda hilja peale jäävad!
(Vaikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja vokiratta vurinat.)
MANN (on jälle savikule roninud ja raamatu võtnud, veerib): E-si es, si-i si, esi-, mi-e me, esi-me-, ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pea, ti-ü-ka tükk, pea-tükk … (Korraga õues huntide ulumine. Kõik kohkuvad.)
MANN (hirmul): Hunt, näin, hunt!
VANAEMA: Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi! Metsakutsa saab kurjaks!
MARGUS (on ukse pealislaua lahti lükanud; külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära kajab).
PERENAINE (kohmetult): Keela ja kaitse! Küll lähevad häbematuks, sest ajast kui Suli ära viisid. Õue tungivad sisse! Vaid mis nad ikka veel ära teevad!
VANAEMA: Kui ikka lauda-ustel toed taga on!
PERENAINE: Et Jaani-Jaanust juba ei tule!
MARGUS (julgustavalt): Esäl on püss ree pääl õlgede all.
PERENAINE (murelikult): Püss kodus! Ja kui olekski kaasas, kas selle tuisuga kivi tuld annab! Lumi teeb niiskeks kõik!
MANN (vähe aja pärast): Huu! Külm! – Et isa ka niisuguse ilmaga kirikusse läks!
MARGUS: No kui käsk anti!
PERENAINE: Nojah, kui käsk anti; igast talust mees ja naine vaatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! Mina ei julgenud, siis läksid sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta.
MANN: Näin, õe, näin, mis see nõid on?
PERENAINE: Kui suureks kasvad, küll siis kuuled.
MANN: Jaa – aga – mis see libahunt on? Mina ei tea ju.
PERENAINE: Mis sa nõnda palju pärid, mis sul teada vaja ei ole! Libahunt on kuri inimene, kes ennast vahel hundiks moondab. Kui ta tahab, on ta hunt, kui tahab, inimene.
MANN (ennast ema
kartsas – redel
uhmer –mingi aine peenekstampimise nõu
sagarad – puust uksehinged
pihid – tangid
peerg – pikk õhuke laast
körtsik – seelik
paklane hame – takune särk
keerdkaltsad – põlvpükstega kantavad linased v takused säärised; linased püksid
näin – ema; vanaema
