Tsuk-tsuk!
TIINA: Maiasmokk! Kõigest ühe iga päev pidid sa sööma, nüüd on ainult koored veel maas! Enam ma sulle ei too.
ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk!
TIINA: Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea, kas tal enam ongi! Ega mina tema tagavara-aita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühe-päeva-peremees, mis sa oled!
ORAV: Tsuk! Tsuk! Tsuk!
MARI (huikamine õige lähedal): Uu-uu!
TIINA: Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul veel mitte midagi! (Oravale.) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõrelda; tema on nii usin, nii usin ja vali! (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki veel, enam mul ei ole! Aga teine kord, siis pead mulle õla peale hüppama ja peo pealt võtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma varju pikkust.) Juba keskpäeva aeg! Nõnda see pühapäevane päevakene käest kaob!
MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast välja astudes): Oledki siin? Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?
TIINA: Miks siis ikka kohe – kellele? Mitte kellelegi, iseenesele! Mets ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib tema, – kes see mind?
MARI: Sina oled ehtimatagi ilus!
TIINA: Seda kuulen ma ka alles esimest korda, ja sinu suust.
MARI: Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. Kas hakkame koju minema või?
TIINA: Koju? Juba? Mul ei ole ju veel marju.
MARI: Mis sina siis tegid?
TIINA: Ah! Nii hea oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses, kask lõhnas, kuusk tilkus vaiku … Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. Kuidas ta vaene põgenes! Mina ikka kannul! Vahel ajas küll pea püsti ja susises vastu, aga pani muudkui jälle minema – inimese silmavaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina taga järel …
MARI: Noh? Said ära materdada?
TIINA: Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Ta ju põgenes!
MARI: Kurja ei tee? Alles mineval nädalal oli Tähik nõelatud …
TIINA: Kui ehk ise peale astus. See paranes ju ära jälle … (Ärevuses.) Ah!
(Metsast kostab sikusarve heli.)
MARI (ka ärevuses): Tule, lähme!
TIINA: Ei, ei, mina ei tule! (Vilistab lugu kaasa ja teeb kohal seistes rõõmsaid tantsuliigutusi.)
MARI (rahutult): Tule, tule! Lehmad tahavad lüpsta! Me peame minema.
TIINA: Ei, ei, mina nopin veel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe!
MARI (tusaselt): Marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.)
TIINA: Jaa, jaa – mine, mine ees, küll ma tulen kohe! (Kergel sammul metsa ära.)
MARI (ümber pöörates): See oli neil ehk koguni kokku räägitud? – Ei, see ei või ju olla. Margus ometi teab, mis ta teeb! Aga kui? … Kui siiski? … (Kaob põõsaste taha.)
(Tagapool metsas on Tiina ja Marguse heledaid hääli kuulda.)
TIINA: Ai! Ära hulla!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
TIINA: Ära puutu! Mina ei salli!
MARGUS: Hakka ootama, kunas sina sallid!
TIINA (ilmub tagurpidi põgenedes ja Margust ärritades): Ei saa kätte! Mitte ei saa! Ei saa!
MARGUS (laiali kätega püüdes):
Paneks nooli nottimaie,
võrgu kinni võttemaie …
TIINA (jätkates, ikka eest kõrvale lipsates):
Neid ei ole noolil notitav
ega võrgul kinnivõtetav!
(Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant ühte ja teist kätt välja pistes ja ärritades.)
Kutsa, säh – üks käsi, kutsa, säh – teine! Kutsa, säh – üks jalg, kutsa, säh – teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa! …
(Rõõmus naerulagin. Margus on väsinud, pöörab end ära.)
TIINA (kirglikult Margusele kaela lennates): Hahaha! Sina, rumal poiss, sina, tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks vaja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saavad, ja mitte käsi ümber kaela heita!
MARGUS: Sina! Sina vaata, kui ma tõmban su sülle ja viin, kuhu ise tahan, ja teen sinuga viis imet, mis aga meelde tuleb. Sina – sind oleks vaja pigistada, nõnda et karjud!
TIINA (nagu angerjas Marguse käte vahelt välja libisedes): Jaa, ja muidugi! Seda sa oskad! Selle peale oled sa mees!
MARGUS: Mina olen iga asja peale mees, mind aja või noore karuga süli; mina ei karda!
TIINA: Ja-jaa, võib olla, et sa ogarast peast noort karu küll palju ei karda, kui – ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja peale …
MARGUS: No ütle siis sina, missuguse muu asja peale mul julgust puudub? Nüüd sa pead ütlema! (Tahab Tiinat tabada.)
TIINA (ei lase ennast tabada): Sooh, või õige pean? Pea meeles, Margus, nii hea poiss kui sa ka oled, et mina mitte midagi ei „pea”, kui ma ei taha!
MARGUS: Ei, ei, nüüd sa pead! Mina ei jäta!
TIINA: Margus, Margus, vaata ette! Hädasse jääd, kui sa mulle „pea” peale paned.
MARGUS: Argpüksi nime mina enese peale ei jäta.
TIINA: Argpüksiks ma ei ütelnud.
MARGUS: Ükstakõik. Sina pead nüüd ütlema, milleks mul julgust ei ole.
TIINA (tõsisemalt): Küllap ma siis ikka pean.
MARGUS: Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu!
TIINA: Tõesti ikka? Ilma naljata või?
MARGUS: Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole!
TIINA (tõsiselt): Siis muidugi! (Otsib nagu jutu hakatust.) Margus!
MARGUS: Jah?
TIINA: Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis meie siis nüüd – teineteisele ka oleme?
MARGUS: Mis me teineteisele oleme?
TIINA: Seni olime lapsed, olime kasuõde-kasuvenda
