õpi! (Kui Mannil head tahtmist ei näi olevat.) Noh, mine, mine!
MANN (võtab raamatu, läheb savikule, aga ei õpi, vahib pärani silmadega tühjusesse).
VANAEMA (voodi äärel, omaette õhates, nagu ei oleks ta millegi üle selgusele saanud): Jaah!
MARGUS: Sa ütlesid midagi, vanaema?
VANAEMA (õhates): Ei midagi! Mõtlesin niisama, et … ilm on asju täis, millest meel-mõistus jagu ei saa. Vaatad ja vaatad küll, aga ei näe midagi! Vana usk, see tegi vahet hea ja halva vahel: sortse10 oli ja tarku inimesi, kes enam teadsid kui teised. Uus usk ei tee vahet midagi, kõik on – ühesugused nõiad! Aga ometi on seal nagu veesoonekesed mulla all varjul – head ja halba. Head ja halba, mida meel ei mõista!
(Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja vokivurin toas.)
(PEREMEES, 50aastane tugev mees, temal on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga 11 mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik 12 ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks lendab lahti, pimedast tungib külma auru sisse.)
PEREMEES (sulasega üle läve astudes): Tere õhtust! Meie ka siin.
PERENAINE (suure heameelega): Teie ka jah, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta.
MARGUS (kähku, riideid võttes): Mina lähen, võtan hobuse lahti.
PEREMEES: Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni!
MARGUS: Küll saab! (Õue ära.)
PERENAINE: Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära?
PEREMEES: Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi.
JAANUS: Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad!
PERENAINE: Meil tahtsid või tuppa tungida!
PEREMEES: Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas!
VANAEMA (tähtsalt): Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti!
PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt): Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga – eks teised ikka käisid!
JAANUS: Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha. Siis timukas lõi …
MANN (ema ümbert kinni hoides): Näin, mina pelgan!
PERENAINE: Jah, pelga, latseke, pelga pattu!
JAANUS: Seni kui ta neile kätte ära närvetas, pea rippuma jäi ja suu vait. Võtsid küll veel sambast maha – mis valmis, see valmis!
(Piinlik vaikus, Margus on tuppa tagasi tulnud.)
PERENAINE: Kust see niisugune siis õige pärit oli?
PEREMEES: Kes teda teab! Meie kiriku kirjas ta ei olla seisnud. Olla kihelkonna teisel piiril kuskil laanes poolest saadik koopas elanud. Inimesi käinud ikka kaugelt tema juures abi otsimas. Olla saanud ka. Üks vanamees jutustas ise, et kui uss tema ära nõelanud ja paistetus südameni jõudnud … Räägiti teisest ikka head ja kurja, mõlemat. Kes teab, kust ta siia oli tulnud ja saanud; õieti ei teadnud seda keegi.
JAANUS (vähe aia pärast): Tal oli laps ka. See oli ka sinna toodud pealt vaatama, kui ema pekstakse. Kes teab, kust nad ta kinni olid saanud. Katkenud ja narmetanud, nälginud ja kõvaks külmanud! Ju ta sestsaadik, kui ema kinni viidi, hulkumas oli. Kes nõia last ka tulihoone katuse alla laseb! … Kui timukas esimese hoobi lõi, pani laps karjudes metsa poole. Joosti küll ka järele – kust veel kätte saad! …
(Piinlik vaikus. Peremees tahaks piipu seadma hakata, aga jääb äkki kuulatama: läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda, kuidas huntide ulumine lähemale tuleb.)
PERENAINE (pead tõstes): Kuule, juba tulevad jälle!
(Keegi ei vasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine ukse taga. Kohkumine, kõik kargavad üles. Mann jookseb savikule püsti.)
PERENAINE: Issand jumal, sisse tikuvad nüüd!
VANAEMA (hakkab pomisedes lugema, siis tulevad sõnad selgemini kuuldavale):
Meid kaitse oma vere sees,
oh, issand jumal, abimees!
Oh, Peeter, püha sulane,
pane koerad kale’eie,
hurdad ümber rõnga’eie,
küüned kütkesse vajuta!
(Sellega ühel ajal.)
PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud; huntide kirglik ulumine kõlab tema kannul): Mis see siis on? (Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.)
MANN (jookseb harjudes tagakambrisse): Hunt! Hunt!
(Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on ka kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.)
JAANUS (kõigepealt toibudes): See on tema laps!
PERENAINE: Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
(Kõik kogunevad lapse ümber, see vaatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. Mann piilub aralt ukse vahelt ja vanaema kobab lähemale.)
PEREMEES (on püssi ära pannud ja lapse ette astunud): Kas sa huntide käes olid ja parajasti veel pääsesid? (Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi.)
PEREMEES (õrnalt): Kas sa ei mõistagi kõnelda?
(Laps nagu enne.)
PERENAINE: Mis su nimi ka on?
(Laps vaatab perenaise otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei vasta.)
VANAEMA (last nägema kummardades): Ta on ju heitunud ja hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea, kas sellega veel keegi inimese viisi sõna kõnelnud on või ei ole!
PEREMEES (lükkab last tasakesi ahjusuu poole): Mine sinna sooja! Sa oled ju kõvaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid!
(Laps, nagu enne, vaatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu.)
PERENAINE (kaastundlikult lapse üle kummardades): Kas sul kõhuke ka tühi on?
PEREMEES: Mis sa veel küsid! Kui sul midagi on – anna!
PERENAINE: Mul ju teie jaoks leem pajas soe.
PEREMEES: Ei meile ole vaja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla head
sorts – nõid
lakk – sirm
pihik – varrukateta jakike
