tundus vägagi reaalne.
Hõikasin Rickyt ja hetk hiljem sörkis ta juba maja nurga tagant välja. Temale jäi kohe silma see, mida mina polnud märganud: pikk kurjakuulutava välimusega pragu verandaukse sees. Sõber vilistas vaikselt. „Rõve auk. Sellise suudaks metssiga teha… või ilves. Sa ei kujuta ette, millised küünised neil on.”
Läheduses kukkus üks peni meeletult haukuma. Me mõlemad võpatasime ja vahetasime siis ärevil pilke. „Koer võis ka,” pakkusin. Haukumine vallandas kogu naabruskonnas ahelreaktsiooni ning peagi kuulsime koerte lärmi igalt poolt.
„Võis küll,” noogutas Ricky. „Mul on 22-kaliibriline pagasiruumis. Oota siin.” Ta läks püssi tooma.
Penide lõugamine vaibus ja asendus ööputukate pirinaga. Mul jooksid higinired mööda nägu alla. Nüüd oli juba päris pime, valitses täielik tuulevaikus ja miskipärast tundus õhk praegu veel kuumem kui päeval. Võtsin taskulambi kätte ja läksin puude poole. Olin kindel, et vanaisa on seal kusagil. Kuid kus? Mina ega Ricky polnud mingid jäljekütid. Ometi näis miski mulle teed juhatavat. Ärevus rinnus, hääletu sosin lämbes õhus… Ma ei suutnud enam hetkegi paigal püsida. Suundusin võssa nagu verekoer, kes läheb mööda nähtamatut lõhnarada.
Florida metsades on raske joosta. Kus ei kasva puu, seal laiutavad puusakõrgused okkalised kääbuspalmid ja liikumist takistavad vinaväändikud. Pingutasin, kuidas jaksasin, hüüdsin vanaisa nimepidi ning valgustasin oma ümbrust taskulambiga. Märkasin silmanurgast midagi heledat ja sööstsin kohale – kuid leidsin vaid mitme aasta eest kaotsi läinud, nüüdseks pleekinud ja loppis palli.
Pidin juba käega lööma ja Ricky juurde tagasi minema, kui märkasin enda lähedal värskelt läbi kääbuspalmide trambitud rada. Astusin rajale ja valgustasin lambiga ümbrust. Lehtedel läikis tumedaid pritsmeid. Mu suu kuivas. Tegin südame kõvaks ja sundisin end rada mööda edasi minema. Mida kaugemale jõudsin, seda enam kiskus kõht krampi, nagu teaks mu keha juba, mida leian, ja püüaks hoiatada. Siis läks rada laiemaks ning ma nägingi teda.
Vanaisa lamas näoli ronitaimede hunnikul, jalad harkis ja üks käsi keha all, nagu oleks ta väga kõrgelt kukkunud. Olin kindel, et taat on surnud. Ta alussärk oli verest läbi imbunud, püksid lõhki ja üks king kadunud. Ma lihtsalt seisin ja vahtisin, lambi valgusvihk ta kehal värelemas. Kui jälle hingata suutsin, hõikasin teda nimepidi. Taat ei liigutanud.
Laskusin põlvili ja surusin peopesa vastu ta selga. Riidesse imbunud veri oli veel soe. Tundsin nõrka katkendlikku hingamist.
Lükkasin käed taadi alla ja keerasin ta selili. Ta oli elus, kuid vaevu. Silmad olid klaasistunud, nägu lubivalge ja põsed sisse vajunud. Siis märkasin haavu taadi kõhul ja pidin äärepealt minestama. Need olid laiad, sügavad ja mulda täis. Lamamiskohas oli isegi maapind verest mudaseks ligunenud. Püüdsin pilku mujale pöörates haavu särgiräbalatega katta.
Kuulsin Rickyt aias mind hõikavat. „OLEN SIIN!” karjusin vastu ja võib-olla oleksin pidanud lisama „Ettevaatust, veri!” või midagi muud sarnast, kuid ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Olin võimeline mõtlema vaid sellest, et vanaisad peaksid surema voodis vaikses ruumis, kus vaid masinad surisevad, mitte kägaras maas haisvas mudas, sipelgad mööda keha ringi sibamas ja messingist kirjanuga värisevas käes pigistades.
Kirjanuga. See oli kõik, millega taat sai end kaitsta. Võtsin noa ta käest ära ning ta hakkas abitult õhku kobama. Võtsin taadi käe enda pihku. Mu näritud küüntega sõrmed hoidsid ta kahvatuid lillasoonilisi sõrmi.
„Ma pean su siit ära viima,” ütlesin üht kätt ta selja ja teist põlvede alla libistades. Hakkasin taati tõstma, kuid ta oigas ja tõmbus pingule, nii et loobusin. Ma ei suutnud vanaisale haiget teha. Ma ei saanud teda ka maha jätta, nii et pidin lihtsalt ootama. Pühkisin õrnalt mullapuru ta kätelt, näolt ja hõrenevatest valgetest juustest maha. Siis märkasingi, et huuled liiguvad.
Hääl oli vaevu kuuldav, isegi sosinast vaiksem. Kummardasin kõrva taadi huulte kohale. Ta pomises midagi kord selgemalt, kord segasemalt, vaheldumisi inglise ja poola keeles.
„Ma ei saa aru,” sosistasin. Kordasin vanaisa nime, kuni ta pilk näis mulle kinnituvat. Siis hingas ta sügavalt sisse ja ütles vaikselt, kuid selgelt: „Mine saarele, Jacob. Siin on ohtlik.”
Vana paranoia oli tagasi. Pigistasin taadi kätt ja kinnitasin, et meid ei ähvarda miski ja ka temaga saab kõik korda. Valetasin talle täna juba teist korda.
Uurisin, mis juhtus, mis loom teda ründas – aga ta ei kuulanudki mind. „Mine saarele,” kordas taat. „Seal on sul turvaline. Luba mulle.”
„Ma luban, et lähen.” Mida muud mul öelda oli?
„Arvasin, et suudan sind kaitsta,” ütles vanaisa. „Oleksin pidanud sulle juba ammu rääkima…” Eluvaim voolas temast mu silmade all välja.
„Mida rääkima?” küsisin pisaraid tagasi hoides.
„Pole aega,” sosistas ta, kergitas siis pingutusest vabisedes pead ja kähises mulle kõrva: „Otsi lind üles. Ta on silmuses. Teisel pool vanamehe hauda. Kolmas september aastal 1940.” Noogutasin küll, kuid vanaisa taipas, et ma ei saanud mõhkugi aru. Ta lisas viimast jõudu kokku võttes: „Emersoni kiri. Jacob, räägi neile, mis juhtus.”
Viimase jõu ära kulutanud, vajus ta surevana tagasi maha. Ütlesin, et armastan teda. Seejärel pöördus ta endassetõmbunud pilk minult ära, säravale tähistaevale.
Hetk hiljem hüppas Ricky võsast välja. Ta nägi mu käte vahel lebavat lõtva taati ja astus ehmunult sammukese tagasi. „Oh Jeerum! Issake! Oh jumal küll,” puterdas ta kätega nägu hõõrudes. Kui Ricky kukkus vatrama pulsi katsumisest ja politsei kutsumisest ja küsis, ega ma midagi kahtlast metsas märganud, tekkis mul äärmiselt imelik tunne. Lasksin vanaisast lahti ja tõusin püsti. Instinkt, mille olemasolust mul aimugi polnud, sundis viimasegi närvi pingule. Tõepoolest, ma tundsin, et keegi on siin metsas.
Kuuvalgust polnud ja padrikus ei liigutanud end peale meie keegi. Ometi oskasin täiesti õigel hetkel tõsta taskulambi ja valgusvihu täpselt õigesse kohta sihtida. Hetkeks nägin kitsukeses kiires nägu, mis pärines otse mu lapsepõlve õudusunedest. Vahtisin silmi, mis hulpisid tumedas vedelikus, ja kühmus keret, mille süsimust ihu kippus tükkideks lagunema. Suu oli pärani ja angerjapuntra moodi vingerdav keel väljas. Karjusin midagi ning elukas pöördus ja kadus. Ricky märkas võsas liikumist, tõstis oma 22-kaliibrilise ja tulistas terve valangu, küsides seejärel: „Mis see oli? Mis põrguvärk see oli?” Kuid tema ei näinud koletist ja mina olin kõnevõimetuna soolasambaks tardunud ega saanud seletada. Tühjeneva patareiga lambi valgus vilkus tühjas metsas. Siis ma ilmselt minestasin, sest kuulsin sõpra rääkivat: „Jacob, Jake, kuule, Tuuker, oled ikka elus veel või mis?” See oligi viimane, mida sealt mäletan.
TEINE PEATÜKK
Vanaisa surmale järgnenud kuudel käisin ma läbi beežiseinaliste ooteruumide ja nimetute kontorite põrgust. Mind uuriti ja küsitleti ning minust räägiti tagaselja. Noogutasin, kui mind kõnetati, ja olin tuhandete haletsevate pilkude ja kulmukortsutuste märklauaks. Vanemad kohtlesid mind nagu õrna perekonnareliikviat ega julgenud mu ees vaielda ega vihastada, kartes mind katki teha.
Nägin nii kohutavaid õudusunesid, et ärkasin karjudes üles ja pidin hambakaitset kandma, et mitte hambaid unes krigistamisega ära lõhkuda. Ma ei saanud silmi sulgeda, ilma et näeksin kohe metsas varitsenud kombitsasuulist koletist. Olin kindel, et see tappiski mu vanaisa ja tuleb peagi mind tapma. Mõnikord tuli mulle samasugune paanikahoog peale kui tol ööl ja ma olin kindel, et elukas passib läheduses.
