loojanguvalgus. Voodi asemel oli tohutu suur ja särav müügiautomaat. Selles polnud mitte kommid, vaid mitu rida üliteravaid sõjaväenuge ja soomust läbistavaid tulirelvi. Vanaisal oli seljas vana Inglise sõjaväemunder ning ta toppis ühedollarilisi rahatähti müügiautomaati. Kuid relv maksis palju ning meil hakkas aeg otsa saama. Viimaks hakkas läikiv 45-kaliibriline klaasi poole liikuma, kuid jäi luugi vahele kinni. Vanaisa vandus jidišis, virutas müügiautomaadile tubli võmmu ja laskus põlvili, et relva masina seest välja tirida. Ka tema käsi jäi müügiautomaadi sisse kinni. Siis nad tulidki. Pikad mustad keeled nilpsasid sissepääsu otsides aknaklaasi. Sihtisin neid õhupüssist ja vajutasin päästikule, kuid midagi ei juhtunud. Kõik selle aja karjus vanaisa Portman nagu segane: otsi lind üles, otsi silmus üles, Jacob, sa jumalast neetud loll yutzi, kuda sa ometi aru ei saa… Hetk hiljem purunes aknaklaas rabinal kildudeks, mis sadasid meile vihmana kaela. Igal pool meie ümber olid äkki mustad keeled. Siis ma tavaliselt ärkasingi higist läbimärjana, süda peksles meeletult ja kõhus keeras.
Unenägu oli alati üks ja sama ning olime sellest juba sada korda rääkinud, ometi sundis doktor Golan mind igal kohtumisel uuesti kirjeldama. See nägi välja, nagu teeks ta mu alateadvusele ristküsitlust, otsides mingit juhtlõnga, mis eelmisel üheksakümne üheksal küsitlusel märkamata on jäänud.
„Ja mida vanaisa su unenäos täpselt ütles?”
„Sedasama, mida alati,” vastasin. „Ta rääkis linnust ja silmusest ja hauast.”
„Tema viimsed sõnad?”
Noogutasin.
Doktor Golan pani sõrmeotsad kokku ning sättis need lõuga toetama, kujutades väga sügavalt mõttesse vajunud hulluarsti. „On sul mingeid uusi mõtteid tekkinud, mida see võiks tähendada?”
„Jah. See ei tähenda mitte sittagi.”
„Jäta nüüd, sa ei mõtle seda tõsiselt.”
Tahtsin jätta mulje, et need viimased sõnad ei lähe mulle vähimalgi määral korda, aga tegelikult läksid küll. Need painasid mind peaaegu sama tugevasti kui ööõudused. Tundsin, et võlgnen vanaisale vähemalt selle, et ta viimseid sõnu siin maailmas ei võetaks mõttetu sonimisena. Doktor Golan oli veendunud, et tähenduse mõistmine võib aidata mu hirmsaid unenägusid minema peletada. Nii ma siis üritasingi mõista.
Osa vanaisa Portmani jutust tundus isegi mõistlik. Ma pean silmas seda nõudmist saarele minna. Ta muretses selle pärast, et koletised võivad mind rünnata, ning arvas, et saar on ainus koht, mis nende eest päästab. Just nagu teda väiksena oli päästnud. Järgmised vanaisa sõnad olid: ma oleksin pidanud sulle rääkima. Mis see ka polnud, mulle seda kõnelda ta enam ei jõudnud. Nuputasin, kas vanaisa võis viimase aruka teona jätta mulle vihjete raja, mis viiks välja mõne inimese juurde, kes oskaks mulle rääkida, kellegi juurde, kes ta saladust teadis. Taipasin, et selleks oligi segane jutt silmusest, hauast ja kirjast mõeldud.
Mõnda aega arvasin, et silmus võib tähendada Circle Village’i mõnda tänavat. Sealkandis suurt muud polnudki kui silmusjalt paigutatud elamukvartalid. Emerson võis olla keegi, kellega vanaisa kirjavahetust pidas. Näiteks mõni vana sõjakaaslane või midagi. Emerson võis elada Circle Village’is, ühes silmusekujulises majadekobaras surnuaia kõrval ning mingi alleshoitud kiri pidi olema kirjutatud kolmandal septembril tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal. Seda kirja pidin ma lugema. Teadsin ise ka, et teooria on pöörane, kuid uskumatumadki asjad olid tõeks saanud. Kui ma internetist midagi ei leidnud, läksin Circle Village’i päevakeskusse, kuhu vanurid kogunesid mängudega meelt lahutama ja oma viimaseid operatsioone läbi arutama. Küsisin neilt, kas nad teavad, kus siin kalmistu asub, või kas keegi tunneb mister Emersoni. See, et teismeline nendega räägib, vapustas vanureid sedavõrd, et nad vahtisid mind, nagu oleksin kahepealine. Circle Village’is ei olnud kalmistut, seal ei elanud ühtegi Emersoni ja ühegi tänava või muu koha nimes polnud sõna „silmus”. Olin omadega täiesti ummikusse jooksnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
