oli kogu lennuaja nii olnud. Lennuki piiratud ruum ja Mallory sunnitud lähedus olid pannud ta keha vastuolulisel ja hämmastaval moel reageerima. Naine oli vahetanud kinnise kostüümi kerge kleidi vastu, mille serv lõppes pisut kõrgemal ja paljastas ahvatleva vihje paljale nahale. Sukkadeta näitas ta mehele päevitunud, siledat ihu, ja too leidis oma pilgu ikka ja jälle sellele tagasi pöörduvat.
Mees võttis omaks, et naise riietuse vasturääkivus erutavale lillelõhnale, mis oli täitnud kabiini tema punktuaalse saabumise hetkest, tekitas temas uudishimu. Ta ei olnud valmis nimetama huviks seda, mida ta Mallory vastu tundis.
Kuid ta ei olnud sellel õhtupoolikul varem oma kabinetis märganud seda naiselikku lõhna ja pidi imestama, et naine, kes riietus ja käitus ülikonservatiivselt, suutis siiski tahtmatult oma häälega õrritada ja lõhnaga mõjutada. Naine, kes võis ahvatleda palja naha süütu, juhusliku puudutusega.
“Kuidas plaan siis on, kui me kohale jõuame?” küsis Mallory.
Tänulikuna normaalse vestluse eest pöördus mees tema poole. “Lederman saadab auto meile lennujaama vastu. Oleme suvituskohas kella üheksa paiku. Ma oletan, et pakime asjad lahti ja teeme väikse uinaku. Pärast seda on meie võõrustaja asi, mis edasi juhtub.”
“Kui meil pisut õnne on, siis võime arutada tema plaane, kavandada strateegia ja olla paari päeva pärast kodus tagasi.”
Mehele ei jäänud märkamata lootusrikas noot naise tuhmis hääles. “Mis teil supelranna vastu on?”
“Mitte midagi, kui oleks puhkus. Aga iga päev, mis me kontorist ära oleme, tähendab töö kuhjumist.” Naise lõug tuksatas nördimusest.
Mees nõjatus oma istmel tahapoole. “Sellepärast ma suunasingi hulk teie tööd ümber. Paul Lederman on ekstsentrik. Ta ei armasta kiirustamist ja kui ta keeldub lahkumast suvituskohast, et meiega kontoris kohtuda, siis ei usu ma tema kiiresse otsusesse.”
Naine pomises midagi arusaamatut ja ta pööras pilgu allatõmmatud aknakattelt naise näole, silmitsedes esimest korda tema profiili. Kui kõrvale jätta sile soeng ja mustad prillid, olid naisel peened näojooned, kõrged põsesarnad ja isegi ilma meigita nii portselansile nahk, et selle eest olnuks enamik näitlejannasid ja modelle valmis surema. Aga ta ei teinud midagi, et oma välimust esile tõsta. Tegelikult tegi ta kõik võimaliku, et seda peita. Mees imestas, miks.
Ta kehitas õlgu ja pööras pilgu ära. See lend on tõepoolest nii neetult pikk, et ta jõuab pealispinna alla vaadata ja mõtiskleda selle üle, kuidas Mallory Sinclair enese eest hoolitseb.
“Mis selle juhtumi põhilised faktid on?” Rääkides nõjatus naine tahapoole ja võttis oma kohvrist kollase märkmiku, siis haaras sulepea. “Kui olete valmis.” Naine ajas end istmel sirgu.
See naine on asjalik ja tõhus, nii nagu talle oma töökaaslaste puhul meeldib. Aga mitte oma naiste juures. Ta eelistab pehmeid ja paindlikke, sooje ja anduvaid naisi. Kuna ees seisab vähemalt nädal suvituskohas viibimist, ei ole seal vastassugupoolest puudust. Kahjuks ei ahvatle võõrad teda enam, mis tähendab, et elu muutub üha keerulisemaks.
Põgus kohustusteta armulugu sobib tema elustiili ja tõekspidamistega kõige paremini. Kui ta elab oma reeglite järgi, siis ei lõpeta ta lahutuskohtus nagu teised. Kui ta end ei seo, ei saa temast sarvekandjat, kurba näidet sellisest mehest, kelleks tema isa oli muutunud. Aga koos eaga tulevad tarkus ja võime vahet teha – ja kasvav rahutus, mida ta ei suutnud mõista.
“Härra Latham? Kas miski on valesti?”
Naise mahlaka hääletooni peale voogas erutusevärin läbi tema soonte. Nõrguv, kasvav soojus pulseeris ta kubemes. Miski oli valesti, tõepoolest. Miski, mida ta oma töökaaslase suhtes tundis, oli korrast ära ja see ei meeldinud talle sugugi.
“Mida te tahtsite?” nähvas ta.
“Fakte selle juhtumi kohta.” Naine lehvitas juristimärkmikku õhus, meenutades mehele, miks nad koos lennukis on. “Ma tahan asjadega kursis olla, et aidata kliendile muljet avaldada.”
Mees kohtas tema pilku paksude klaaside taga. Mõistus tuli tagasi ja ta tundis end kohe paremini. “Sa võid mind ka Jackiks kutsuda.”
Naine noogutas, silmad pärani.
Ta sundis end pöörama pilgu naise sinistelt silmadelt, mida ta selgelt ei näinud. “Lederman on juba aastaid abielus olnud. Ta on viiskümmend kaheksa aastat vana ja tahab vabadusse.”
“Miks?” Naine vaikis, sulepea valmis mehe iga sõna üles kirjutama.
“Lepitamatud erinevused.”
“See on juriidiline definitsioon. Mis selle asja taga on? Mis kallutab lahenduse tema kasuks? Eeldades, et me saame selle juhtumi.”
Jack sirutas jalad nii pikalt ette kui sai, püüdes liigutades Malloryt mitte puudutada. “Selle leidmiseks me siin olemegi. Siis otsustame, kuidas naise süüd käsitleda ja seda meie kliendi kasuks pöörata.”
“Huvitav väljendus – naise süüd.”
“Kuidas nii?”
Naine ristas jalad enda ees ja mehe pilk langes tema pahkluudele. Ta polnud kunagi põhitähelepanu jalgadele pööranud, kuid naine sundis teda oma eelistusi muutma.
“Sa eeldad, et abielu lagunemine oli proua Ledermani süü. Alati on olemas võimalus, et meie klient on niisama palju süüdi. Ja kui see on nii, siis peame mehe negatiivse käitumise positiivseks pöörama.”
Mees toetas pea istme seljatoele ja pööras tema poole. “Seda ma ütlesingi. Me peame asjadele positiivse pöörde andma.”
“Sa ütlesid, et me peame pöörama naise süü…” Tema hääl vaibus ja ta raputas pead, enne kui sulepeale otsiku pani. “Olgu.”
“Ma ei ole kindel, et mõistan seda vahet, mida sa püüad teha.”
Naine ohkas pikalt ja kannatavalt. “Olen kindel, et sa ei mõista.” Ta oli tegevuses asjade ärapanemise ja mapi sulgemisega.
“Tere õhtust, rahvas.” Hääl kostis valjuhääldist, väikelennuki kokpitist. “Me oleme valmis laskumist alustama, niisiis kinnitage rihmad…”
Kapteni hääl takistas igasugust edasist jutuajamist. Mallory kontrollis oma turvavööd ja vaatas aknast välja. Tal ei olnud ilmselt tahtmist nende vestlust lõpetada. Jah, ta oli selle katki jätnud ja tekitanud mehe sisemuses kummalise tühjusetunde. Otsekui oleks ta nende mõttevahetuse lühikeste minutite kestel meest hinnanud ja leidnud ta puuduliku olevat.
Mehele ei meeldinud tunne, et tal naise hinnangus vajakajäämisi oli, ehkki ta ei teadnud, miks. Naine oli ta jälle tasakaalust välja viinud, ainult et seekord oli tal põletav soov muuta nii naise negatiivset arvamust kui ka tema huvipuudust.
Jackile meeldis väljakutse, aga ta tegutses ainult siis, kui sellel väljakutsel oli mõtet. Aga tema huvil Mallory Sinclairi vastu ei olnud mõtet.
Ookeanilt kandis soe briis soolase vee hõngu. Mallory juuksed tõmbusid niiskusest krussi, rikkudes krunni, mille ta oli hommikul suure hoolega teinud. Ta heitis pilgu kellale. See näitas täpselt kaheksa hommikul ja nende võõrustajast polnud veel märkigi.
“Ta tuleb siia,” ütles Jack vastuseks naise väljaütlemata ärritatusele. “Ta ütles, et me sööks hommikust ning
