olid korralikult üle pea kammitud ning Oakley päikeseprillid katsid ta läbitungivaid halle silmi. Ta oli täiuslikkus ise maskuliinses kestas, samal ajal kui naine oli sassis konservatiivne segadus maitsetus tumesinises kleidis.
Ah, olgu. Ta pole siin selleks, et Jackile oma välimusega muljet avaldada, vaid selleks, et nii teda kui ka nende klienti oma mõistusega pimestada. Kui ta ainult suudaks oma mõtted mehe seksikalt kehalt eemale kiskuda ja eelseisvale ülesandele keskendada. Ta oli veetnud möödunud öö oma toas mehe toa vastas väherdes ja viseldes, suutmata magada. Suutmata unustada mehe muskuselõhnalist odekolonni ja tema sügavat, kõmisevat häält.
“Olen rõõmus, et te kohale jõudsite. Mida te siis minu elupaigast arvate?” Kõmisev mehehääl katkestas naise kohatud mõtted, enne kui ta jõudis viia need meela lõpplahenduseni, mida oli oma unelmais kogenud.
“See paik on lausa uskumatu, aga te ju teate seda.” Jack tõusis istmelt ja Mallory samuti. “See paneb mind mõistma, et olen vale töö valinud,” ütles Jack ja naeris.
“Te olete siin igal ajal teretulnud,” ütles tüse mees. “Aidake mul nüüd lahti saada sellest merekullist, kellega ma abiellusin, ja ma annan sviidile teie ja teie kolleegi nime.”
Mallory püüdis mitte võpatada kalgi sõna peale, mida mees oma abikaasa kirjeldamiseks kasutas. Naise, kellega ta oli abiellunud ja keda ta eeldatavalt oli kunagi armastanud.
“Paul Lederman, saage tuttavaks Mallory Sinclairiga, ühega meie silmapaistvamaist kaastöölistest. Mallory, Paul Lederman.” Jack žestikuleeris Mallory ja nende kliendi vahel, kes oli riietatud veel vabamalt kui Jack, kandes bokseritetaolisi ujumispükse. Ekstsentriline on pehmelt öeldud, mõtles naine.
Ta sirutas käe. “Rõõm viimaks teiega kohtuda, härra Lederman.”
“Kutsuge mind Pauliks.” Ta raputas entusiastlikult naise kätt. “Ei saa olla nii ametlik, kui istud rannas ja silmitsed seda vaadet.”
Naine vaatas üle ta õla, märgates selget sinist taevast ja sillerdavat vett tagaplaanil. Mehel oli õigus. Ta oli olnud nii hõivatud sellega, et mitte vaadata Jacki, et polnud üldse märganud ilu enda ümber. “Te olete õnnelik inimene, härra Lederman.”
Mees parandas teda pearaputusega.
“See tähendab Paul. Jackil on õigus. See paik on lausa uskumatu.”
“Pärast seda, kui me oleme rääkinud, laske end lõdvaks ja nautige seda pisut. Mulle meeldib, kui minu advokaadid on samal lainepikkusel nagu minagi.” Ta tõmbas tooli laua alt välja ja ühines nendega suure päevavarju all. “Abielu.” Ta raputas pead. “Riskantne värk.”
Mallory haaras oma märkmiku ja sulepea, Jack nõjatus toolileenile. “Teie oma kestis kakskümmend viis aastat,” ütles Jack. “Miski pidi teid kahte koos hoidma.”
Malloryle meeldis asjaolu, et Jack ei tunnustanud automaatselt Ledermani vaatepunkti, kuigi ta võinuks vaikides mehega nõustuda.
“Minu raha,” pomises Lederman.
“Ja lapsed,” lisas Jack.
“Lapsed on nüüd oma jalul.”
“Mida te siis ootate?” küsis Mallory. “Kiiret väljapääsu või…”
Ta ei jõudnud veel lõpetada, kui mees tuurid üles võttis. “Kiirus ei ole mulle tähtis. Ma tahan lihtsalt saada kõik, mis mul on. Kõik, mis ma kogu elu kestel tööga saanud olen.”
“Kas teie naine töötab?” küsis Mallory.
“Pagan võtaks, ei. Kui te just minu raha kulutamist tööks ei pea.”
“Kuidas on sinu laste üleskasvatamisega, Paul? Mis ajast see enam arvesse ei lähe?” küsis naisehääl.
Mallory tõstis pilgu.
Vanem, kuid ikka veel ilus naine seisis Paul Ledermani selja taga. “Ja kuidas on laua katmisega sinu pidudeks? Sinu tähtsate külaliste vastuvõtmisega? Sinu tujudega? Sinu vajadustega? Sinu tervisega?” Naine vaatas Malloryle otsa, otsides ilmselt naiselikku mõistmist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
