tunnistama,” kostis lõpuks T, „te hämmastate mind. Kuidas teie seda teada võite? Mul ei ole kommet kuuldavalt pomiseda.”
„Te ei vastanud.”
„Ma ei tea,” ütles T. „Tal pidi ju midagi seljas olema. Ja õli juustel… Ilmselt mingi juhuslik seos… Laske ma meenutan… Miskipärast tulid meelde Rubensi joobnud saatürid, kes siin üldse asjasse ei puutu… Kuid mis moel ometi…”
T ei lõpetanud lauset – talle tundus, et pimedus tema ees tihenes ähvardavaks kõvaks kiiluks, mis kohe-kohe paiskub talle otse rindu, ning ta tajus möödapääsmatut vajadust kähku midagi ette võtta. Püüdes liikuda hääletult, libistas ta end toolilt põrandale ja kummardus maadligi. Ohutunne kadus. Ja silmapilk hiljem ei mõistnud T enam, kuidas oli nõnda juhtunud, et ta seisab põlvili, käed põrandale toetatud.
„Nonoh,” ütles hääl pilklikult, „kas see on ka mingi juhuslik lähendus? Ma pean silmas teid tabanud hirmu pimeduse ees? Ja aristokraadi puhul kummalist soovi laskuda neljakäpukile?”
T tõusis põrandalt, leidis kobamisi tooli ja võttis uuesti istet.
„Ma palun teid, selgitage asja,” ütles ta. „Ja jätke need tembud.”
„Uskuge mind, nad ei paku mulle mingit lõbu,” vastas hääl. „Aga te lihtsalt teate nüüd omaenese kogemuse põhjal, et kõigi teie mõtete, läbielamiste ja impulsside allikas ei asu teis.”
„Kus ta siis on?”
„Ma ütlesin juba, et see allikas olen mina. Vähemasti praegusel hetkel.”
„Puha mõistatused,” ütles T. „Ma tahan teid näha. Tehke valgust.”
„Mis siis ikka,” vastas hääl, „seda ehk võib.”
Süttis tikutuli. T ei näinud enda ees kedagi. Ja ka kolikambris ei olnud midagi ebatavalist: mingid pambud, purgid ja pudelid riiulitel. Kõige pimedamas nurgas viirastus mingi liikumine – kuid selgus, et see oli kõigest nööripuntra vari.
Ent midagi kummalist oli siin siiski.
Tikk, mis oli süttinud T-st kahe sammu kaugusel, rippus tühjuses.
See tikk laskus sujuvalt allapoole ja süütas kasti peal seisva petrooleumilambi, kusjuures lambiklaas kerkis iseenesest õhku ja laskus tulukese peale. Nüüd pöördus lambinupp ja tuluke muutus kollakaspunasest peaaegu valgeks.
Lambi ees ei olnud kedagi. Kuid T märkas vastasseinal vaevuaimatavat inimkeha kontuuri – sellise varju oleks heitnud lambi kõrval seisev inimene, kui ta oleks olnud peaaegu läbipaistev.
T hüppas püsti ja sirutas käe, et puudutada läbipaistvat inimkogu – kuid tema käsi haaras õhku.
„Ärge nähke vaeva,” ütles hääl. „Te saate mind kätega haarata ainult sel juhul, kui ma seda ise tahan – ja ma ei taha. Asi on selles, et ma ei loo mitte ainult teid, vaid ka kõike, mida te näete. Ja ma tegin valiku olla vari seinal, kuid täpselt samamoodi võin ma olla ükskõik kes või mis. Loojana olen ma kõikvõimas.”
„Ja mis on teie nimi?”
„Ariel.”
„Vabandust?”
„Ariel. Kas te Shakespeare’i „Tormi” mäletate?”
„Mäletan.”
„Kirjapilt on sama nagu sel nimel „Tormis”. Oli meeldiv tutvuda, krahv. Sellega on meie esimene kohtumine läbi saanud. Ma ilmusin täna teie ette, et öelda – rahunege ja käituge nõnda, nagu oleks kõik igati korras ja teie ise kindel nii eneses kui ka kõiges ümbritsevas.”
„Aga ma ei ole eneses kindel,” vastas T sosinal. „Vastupidi. Ma ei mäleta endast mitte midagi.”
„Teie olukorras on see normaalne. Ärge kellelegi kurtke ja kõik saab korda.”
„Ma ei tea, kuhu ja milleks ma lähen.”
„See on teile juba teada,” kostis Ariel. „Teile on seda juba selgitatud – te lähete Optina Pustõnisse. Nii et minge tagasi laevatekile ja jätkake teekonda.”
T-le tundus, et viimased sõnad kostsid juba kusagilt päris kaugelt. Läbipaistev vari seinalt kadus ja kohe seejärel kustus ka lamp. T istus mõnda aega pimeduses, püüdmatagi seostada oma mõtteid. Siis kuulis ta keelpillide heli. Ta tõusis püsti, leidis käsikaudu ukse, lükkas selle lahti ja astus otsusekindlalt päikesevalguse vööti.
III
Mööda tekki liikus talle vastu kummalise väljanägemisega rongkäik. Kõige ees astus noor habemeta maamees, seljas jämedakoeline tuunikaks kohendatud vammus – samasugune nagu sõudjatel. Tema juustel sätendas kuldne pärg ja käed pigistasid lüürat, mille keeli ta tinistas vilunud balalaikamängija agarusega, krimpsutades nägu ja pomisedes midagi kuuldavalt sekka. Tema järel kõndis täidlane daam, kes kandis mitmekihilist, kergest poolläbipaistvast kangast kitooni. Daami taga sammusid kaks maameest, pika varrega sulglehvikud käes – nad tegutsesid täpselt ja ladusalt nagu mänguasja kaks seppadena ühele pulgale kinnitatud puust karu: kui üks langetas lehviku daami pea ligi, tõstis teine enda oma kõrgele, ja vastupidi.
T-d silmates jäi daam seisma. Ta mõõtis pilguga tolle lihaselist kogu, märga särki ning jalgadele liibuvaid trippidega pükse ning küsis:
„Kes te olete, armuline härra?”
„T,” vastas T. „Krahv T.”
Daam naeratas umbusklikult.
„Järelikult ei ole see üksnes väline sarnasus,” ütles ta. „Missugune au armetule provintslannale! Krahv T, kohe tõesti tema ise… Mina olen vürstinna Tarakanova, teie teenistuses. Kuid millele võlgnen ma tänu selle rõõmu eest teid oma külalisena näha, teie hiilgus? Kas jälle mõni meeletu seiklus, millest hakkavad kirjutama kõik pealinna lehed ja vadistama kõik salongid?”
„Asi oli nii, vürstinna, et ma sõitsin rongiga, kuid jäin sellest maha ja kukkusin sillalt jõkke. Kui silla alt poleks olnud tulemas teie laeva, oleksin ma arvatavasti ära uppunud.”
Vürstinna Tarakanova puhkes edvistavalt silmi pööritades naerma.
„Ära uppunud? Lubage mul teid mitte uskuda. Kui kas või mingi osa neist lugudest, mida teie kohta räägitakse, peab paika, siis te olete suuteline kas või kogu selle jõe otsast otsani vee all läbi ujuma. Kuid teie rõivad on märjad? Ja te olete näljane?”
„Pean tunnistama, et nälja kohta olete arvanud küll õigesti.”
„Lucius,” ütles vürstinna lehvikuga mehele, „saada krahv külalistetuppa. Ja niipea kui ta on kuivad rõivad selga saanud, juhata ta lauda.”
Ta pööras end T poole.
„Täna on meil lõunaks perekonna traditsiooniline roog. Brochet tarakanoff, haug Tarakanovite moodi.”
„Üldiselt kaldun ma pidama vegetaarlaste dieeti,” ütles T. „Kuid teie seltskonnas viibides…”
„Millist veini te joote?”
„Kirjanik
