raske uskuda,” ütles T, „et hellenid sepitsesid nii imelikke müstilisi teooriaid. Minu ettekujutust mööda olid nad lihtsad ja päikeselise loomuga inimesed. Selles kõiges aga kummitab midagi matemaatilist, saksalikku. Või koguni judaistlikku.”
Vürstinna naeratas.
„Vaimsetes küsimustes, krahv, „ei ole juudalast ega hellenit”. Nagu on öelnud üks rõõmsameelne juudalane noil aegadel, kui hellenid olid veel olemas… Miks te haugi ei söö?”
„Ma püüan vegetaarlaste dieedist kinni pidada.”
„Kui teie ei söö,” ütles vürstinna Tarakanova kelmikalt, „siis jään mina vait.”
T naeratas ja võttis kalanoa.
„Jätkake, ma palun teid,” ütles ta taldrikut endale lähemale nihutades. „Te ei öelnud, kuidas nimelt jumalad meid loovad. Kas nad toimetavad meie kallal kõik üheskoos? Või järgemööda?”
„Nii üks kui teine leiab aset.”
„Kas te ei võiks seda mõne näite varal selgitada?”
„Ma üritan. Kujutage endale ette – keegi inimene läks kirikusse, oli seal kogu jumalateenistuse aja ja koges usulist hardumust. Ning andis endale sõna olla alati leebe ja anda solvajatele andeks… Siis läks ta mööda bulvarit jalutama ja sattus kokku päevavaraste kambaga. Ning üks neist päevavarastest lubas endale pahakspaneva märkuse meie kangelase pükste tegumoe kohta. Kõrvakiil, duell, vastase surm, sunnitöö. Kas te võite tõesti arvata, et kõikidel nendel tegudel on üks ja seesama autor? Just sellisel viisil loovadki meid erisugused olemused, tegutsedes järgemööda. Aga kui te kujutate ette, et nii kirikus viibides kui ka bulvaril jalutades, eriti aga sunnitööl vangipõlves mõtles meie kangelane ühtelugu lihalikust armastusest selle kõige tooremates ja vulgaarsemates ilmingutes, siis ongi meil käes näide, kuidas erisugused olemused loovad meid, tegutsedes üheaegselt.”
T noogutas.
„Ma mõtlesin millestki sellelaadsest ühenduses surmanuhtlusega,” ütles ta. „Sel viimasel pole mingit mõtet just sellepärast, et õnnetu, keda karistus tabab, ei ole üldse enam see inimene, kes kuriteo toime pani. Ta jõuab kümme korda oma tegu kahetseda. Ja ta puuakse ikka üles,..”
„Just nimelt,” ütles vürstinna Tarakanova. „Kas tõesti saavad see, kes tapab, ja see, kes pärast kahetseb, olla üks ja seesama olend?”
T kehitas õlgu.
„On kombeks öelda, et inimene on muutlik.”
„Kadunud vürst naeris suure häälega, kui kuulis neid sõnu. Inimene on muutlik… Iseenesest ei ole inimene rohkem muutlik kui võõrastemaja tühi numbrituba. Lihtsalt eri aegadel on seal erisugused asukad.”
„Kuid see on ometigi üks ja seesama inimene. Ainult teises meeleseisundis.”
„Võib ka nii öelda,” vastas vürstinna. „ Ent mis mõte neil sõnadel on? Sama hästi võib vaadata lavale, kus järgemööda esinevad mustkunstnik, narr ja traagik, ning öelda – ah, see on ju ikka üks ja seesama kontsert! Jah, on asju, mis ei muutu – saal, eesriie, lava. Pealegi võib kogu eeskava ära näha, kui oled sissepääsuks ühe pileti ostnud. See võimaldab näha toimuvas katkematust ja ühtsust. Kuid tegevuses osalejad, tänu kellele see kõik saab mõtte ja muutub vaatemänguks, on kogu aeg erinevad.”
„Olgu,” ütles T, „aga kas jumalad tegelevad ainult kõrgemate seisuste esindajatega? Või ka lihtrahvaga?”
„Te arvate heaks nalja heita,” muigas vürstinna.
„Ei, ma olen päris tõsine. Kuidas jumalad näiteks loovad oma ühise jõupingutusega mõne purupurjus poeselli?”
Vürstinna mõtles veidi ja ütles:
„Kui näiteks poesell on pisut balalaikat mänginud, sõbramehel näo segi peksnud, siis balalaika vanale juudile maha müünud, pordumajas ära käinud ja järelejäänud raha kõrtsis maha joonud, siis tähendab see, et teda on järgemööda loonud Apollon, Mars, Jehoova, Venus ja Bakchos.”
T vaatas aknast välja – selle taga rippusid võimatult kauged, otsekui marmorist tahutud pilved.
„Te räägite huvitavaid asju,” ütles ta. „ Ja mida me siis sellisel juhul nimetame inimeseks?”
„See on brochet tarakanoff,” vastas vürstinna. „Haug Tarakanovite moodi. Meie perekonna traditsiooniline roog sümboliseeribki inimese müsteeriumi.”
T pööras pilgu kalast lohele. Lauda teenindavad hõbetikandiga tuunikates lakeid olid selle juba peaaegu tervenisti algelementideks lahutanud.
„Vaadake,” jätkas vürstinna. „Esmapilgul paistab, et meie ees on tõepoolest lohe – nii kinnitavad meile tunded. Kuid tegelikult on siin mitu erinevat kala, kes eluajal polnud isegi mitte tuttavad ja on nüüd lihtsalt üksteise külge õmmeldud. Torka seda lohet kust tahes, igal pool on haug. Ometi kogu aeg erisugune. Esimene nii-öelda nuttis kirikus, teine pidas pükste pärast duelli. Aga kui nähtamatud kokad õmblesid nad kokku, oli tulemuseks olend, kes eksisteerib ainult petetud kujutluses – ehkki kujutlus näebki seda lohet päris selgesti…”
„Ma sain teie mõttest aru,” ütles T. „Ometi jääb üks küsimus. Kes loob jumalaid, kes loovad meid? Teisisõnu, kas nende üle on olemas kõrgeim jumal, kelle tahtele nad peavad alluma?”
„Vürst arvas, et me loome neid jumalaid nõndasamuti, nagu nemad loovad meid. Venus, Mars ja Mercurius mõtlevad meid järgemööda välja, ja meie mõtleme neid. Tõsi küll, oma elu viimastel aastatel oletas vürst, et tänapäeva inimsaatankonda ei loo enam antiikmaailma õilsad jumalad, vaid tumedate olemuste koor, ja need ajavad taga juba üpris õudseid eesmärke.”
„Oletagem, et ma jään ka sellega nõusse,” ütles T. „Kuid peamine küsimus ei kao ikka kuhugi. Lihtinimesele – ja mina arvan enda just nimelt seesuguseks – ei ole usuasjades oluline mitte doktriin, vaid lootus hinge päästmisele. Iidsed uskumused, olgu need kas või karjakasvatajate leiutatud, annavad selle. Inimene usub, et tal on olemas looja, kes mõistab tema üle kohut ja võtab ta seejärel igavesse ellu. Ja kust me võime teada, võib-olla on see naiivne usk tõepoolest suuteline avitama haua läve taga. Ent missugust lohutust pakub hingele mitmejumalausk, mida järgis teie abikaasa?”
Vürstinna Tarakanova sulges silmad, otsekui meenutades midagi.
„Kadunud vürst rääkis ka sellest,” ütles ta. „Jumalad ei loo meid kui midagi neist endist lahus olevat. Nad lihtsalt mängivad järgemööda meie rolli justkui eri näitlejad, kes tulevad lavale ühes ja samas kostüümis. See, mida tavakohaselt nimetatakse „inimeseks”, ei ole midagi muud kui lavakostüüm. Kuningas Leari kroon, mis selle pähe pannud esinejata jääb lihtsalt plekkvõruks…”
„Nagu näha, ei tee hinge päästmine teile kuigivõrd muret.”
Vürstinna naeratas nukralt.
„Hinge päästmisest, krahv, saab rääkida ainult neil hetkedel, kui meie rolli mängib olemus, kellele see küsimus muret teeb. Misjärel me joome veini, mängime kaarte, kirjutame tobedaid värsse, teeme pattu, ja nii möödubki elu. Inimene on lihtsalt kangialune, millest liigub läbi kirgede ja seisundite ringmäng.”
„Aga kas inimene on suuteline astuma ühendusse jõududega, mis teda sünnitavad?” küsis
