style="font-size:15px;"> Selsamal hetkel tundis ta suus metallimaitset; pea hakkas huugama ja silmade ees lõid tantsu värvilised laigud.
„Ariel,” meenus talle, „Ariel…”
Vine silmade eest kadus otsekohe ja peapööritus lõppes niisama äkitselt, nagu oli alanud.
T-d tabasid veel kaks mürgitatud oga – üks tema jalga ja teine käelaba. Kuid mürk ei mõjunud enam ja peatselt langes viimanegi frakikandja põrandale, tume veri voolamas.
„Ettevaatust…” kähistas T vaevaliselt.
„Seekord jäi teie teelesaatmissõnum pisut hiljaks,” tähendas Knopf melanhoolselt. „Tõsi küll, vaeseke ei mõistnud niikuinii vene keelt… Te ei väsi mind üllatamast, krahv. Seejuures ebameeldivalt üllatamast.”
Ta võttis taskust revolvri ja taganes trepi poole. End kilbiga varjates astus T talle sammu järele. Kärgatas lask; kuul tabas kilpi terava nurga alt ja tegi rikošeti lakke.
Knopf tõstis uuesti revolvri, sihtis hoolega ja tulistas. Petrooleumilamp pingil paiskus õhku, lõhkes ja kukkus põrandale. Üle põrandalaudade siuglesid sinikollased tulejoad. Knopfi näole kerkis muie.
„Mis seal ikka,” ütles ta. „Kelle saatuseks on tulesurm, see ei sure mürgi kätte…”
Ta suunas revolvri T-le ja too seadis jälle kilbi endale ette. Kuid Knopf ei tulistanud, ta hoidis lihtsalt T-d kirbul, oodates, kuni leegid trümmis levivad.
Oli tunda kõrbeva liha lõhna. T tajus, kuidas kuumus piirab igast küljest; kilp tema käes hakkas soojenema.
„Jumalaga, krahv,” ütles Knopf. „Head teed teile Hadesesse.”
Neid sõnu lausudes lõi ta enda järel kinni Apolloniga kaunistatud ukse.
T vaatas ringi. Tühi aeruluuk, mille kaudu ta oli laeva pääsenud, jäi nüüd läbipääsmatu tuleseina taha. T viskas kilbi käest, hüppas lähima aeru juurde, tõmbas selle raevuka pingutusega tullist välja ja lükkas üle parda. Siis kiskus ta juba tuld võtnud hõlsti seljast, surus enda kitsast avast läbi, kukkus külma vette, sukeldus ja ujus eemale hukkuma määratud laevast.
Ta ujus eemale, kuni kopsudes õhku jatkus, tõusis siis veepinnale ja vaatas tagasi. Pargas põles; T silmas selle ahtri külge kinnitatud paati, kuhu ronisid Knopfi käealused. Knopf ise oli juba paadis.
„Ta on seal,” hõikas üks jälitajatest. „Vaadake, seal ta ujub!”
T hingas sügavalt sisse ja sukeldus silmapilk enne seda, kui veepinnal plaksatasid kuulid.
V
Kui T lõpuks kaldale oli sumanud, hakkas ta minema allavoolu, hoides end kaldaäärse võsa varju. Tulekahju kuma jäi seljataha, ümberringi lasus külm pimedus ja T-le hakkas varsti tunduma, et ta polegi inimene, vaid eksinud kiskja, kes hiilib läbi öö – seda tõendasid tema alastus ja üksiolek.
„Mis on muide võlts tunne,” mõtles ta, „hiiliv kiskja ei taju ennast hiiliva kiskjana. Röövloom ei vaja metafoore – see kõik on liiga inimlik…”
Umbes tunni aja pärast silmas ta eemal lõkketulesid, seejärel kuulis kitarri heli ning siis kandus temani küpsetatud õunte hullukstegevat lõhna. Ilmselt oligi seal too mustlaslaager, millest oli rääkinud vürstinna, nüüd juba kadunuke.
Kõige lustlikum seltskond oli aset võtnud suure lõkke ümber päris veepiiril. Nad laulsid „ Mul verstad käia”. T-le oli see laul väga armas.
Et oma ilmumise ootamatusega mustlasi mitte kohutada, hakkas ta juba eemalt neile kaasa laulma. Tema hääle peale pööras mitu inimest pead – kuid keegi ei ilmutanud ärevust, kui lõkke äärde valgussõõri astus lihaseline alasti habemik.
Paslikku vahemaad säilitades istus T tule äärde ja asus naudinguga soojust endasse püüdma – mööda kallast kõndides oli tal kaunikesti külm hakanud. Üsna varsti astus tema juurde mustlastüdruk, terve kuhil kirjusid rätikuid ja hilpe ümber, ja ulatas talle savitaldriku kahe küpsetatud õunaga. T võttis pakutu tänulikult vastu, tüdruk vaatas silmanurgast tema kuldtalismani ja toetas end tema kõrvale istuma.
„Kuhu siis tee viib, ohvitser?” küsis ta käheda röövlihäälega.
„Ilmselt on tema jaoks ohvitser iga mees, kes pole mustlane,” mõtles T. „Mis lihtne universum, teeb lausa kadedaks…”
„Optina Pustõnisse,” vastas ta.
„Ja mis see on?”
„Seda tahtsin mina ise, kullake, teie käest teada saada.”
Mustlanna mõõtis teda pilguga.
„Eks oota siis, kohe saad teada.”
Ta tõusis püsti ja läks ära pimedusse.
Kui T-l oli viimane õun söödud, astusid tema juurde kaks meest – hallipäine taat, kes sarnanes jõuka maamehega (tema kuulumist mustlaste seisusse näitas ainult kõrvarõngas), ja paljaksaetud peaga hiiglane rohelistes kottpükstes. Hiiglase torsot katsid laadapiltide vaimus väga oskamatult tehtud vildakad tätoveeringud ja nina oli tal inetult lömmis.
„See avaldab muljet,” mõtles T. „Küll on alles täpne psühholoogiline arvestus: saad otsekohe aru, et säärasele sellile on tühiasi inimene ära tappa. See on selgesti näha kogu labasusest, millega ta on end moonutanud. Põlgusest omaenese elu vastu tuleneb alati põlgus võõra elu vastu…”
„Kas sina pärisid Optina Pustõni järele?” küsis vanamees.
„Mina,” kinnitas T.
Vanamees ja hiiglane vahetasid tähendusrikka pilgu.
„Ma arvan, et see on too, keda me ootame,” ütles hiiglane. „Kui polkovnik tõtt rääkis, ostan endale uued saapad.”
„Ära liiale mine, Lojko,” ohkas vanamees.
Ta pööras end T poole ja näitas talle odavat liivakella, umbes sellist, nagu võib näha gümnaasiumi looduslookabinetis.
„Sul tuleb tõestada, et sa väärid vastust oma küsimusele, habe.”
„Mismoodi?”
„Sa pead maadlema Lojkoga ja talle vastu seisma vähemalt kaks minutit. Kui jääd ellu, saad teada kõik, mida tahad.”
„Härrased,” ütles T, „siin on mingi arusaamatus. Te pole isegi küsinud, kes ma selline olen.”
„Sinu käest ei küsitud, kes sa selline oled,” kostis vanamees, „sest see ei ole meil tavaks. Me oleme mustlased. Kuid igaüks, kes võtab jutuks selle, mille võtsid sina, peab maadlema Lojkoga. Ja kui sa oled see, keda me ootame, siis on lihtsalt sinu kohus maadelda.”
Ta keeras kella ümber, pani selle maha ja kuulutas:
„Aeg!”
„Oodake nüüd,” ütles T, „aga keda te õigupoolest ootate?”
Hiiglane, kes oli juba käed T poole sirutanud, tardus paigale.
„Meie
