milline noist harilikest ja ettearvatavatest kandidaatidest, kellega ta oli senini kokku puutunud. See kohatu ja naeruväärne mõte pani Carsoni kulmu kortsutama.
Beth Krayton kas ei pannud seda tähele või oli ta otsustanud seda mitte märgata. Ta ajas selja sirgu. Nii väikese kasvu kohta oskas ta päris hästi väärikust välja näidata. “Ma olen teiega aus, härra Banick. Mul ei pruugi küll olla kõiki neid oskusi, mida te otsite, aga ma õpin väga kiiresti ja omandan kõik vajaliku ruttu. Te võite minu peale täiesti kindel olla. Ma teen kõike, mida vaja.”
“Kas teil hotellindusega on kogemusi?”
Naine raputas pead ja tema juukselõikust vajavad salgud liikusid tema põse vastas. “Mitte mingisugust. Ja mul pole ülikoolikraadi, juhuks, kui kavatsesite seda küsida, aga ma olen kuulekas ja oskan võimalusi ära tunda ning neist kinni hakata. Ma pole iialgi ühegi väljakutse ees kohkuma löönud ja sõna “võimatu” on mulle tundmatu.”
“Seda räägivad paljud.”
Naine vaikis hetkeks. Siis hingas ta sügavalt sisse. “Jah, räägivad küll… aga minu elu ongi niisugune. Seda tõestab juba ainuüksi see, et ma siin olen, kuigi mul ei ole mingit põhjust uskuda, et te mind tööle võtaksite. Ma luban, et sellest tööst saab kõige tähtsam asi minu elus.”
Carson kortsutas kulmu. Just seda oligi tal vaja kuulda, aga samas kõlas see pisut liiga ilusalt. Ta tahtis küsida veel mõndagi lisaks, midagi isiklikku, aga isegi tööandja ei tohtinud teatavaid piire ületada. Järgmine küsimus tuleb sõnastada väga hoolikalt.
“Kui mul on vaja, et te öösel siin oleksite?”
Hetkeks süttis nois pruunides silmades tuluke. Naine näis lootusrikas, peaaegu kenakesena, mis oli tegelikult üsna naeruväärne mõte. Carsonile meeldisid vormikad naised, mitte kõhnad, karjuvalt erksas toonis viletsate juustega närvipuntrad, kelle silmis põles palavikuline innukus. See oli hea, sest Carson ei saanud ju ometi oma alluvaga suhteid arendada. Tõtt-öelda ei plaaninud ta pärast Emilyt alustada suhteid ühegi naisega, kes ei sobitunud Banicki maailma. See poleks kummagi suhtes aus, eriti seetõttu, kuna Carson oli hiljuti jõudnud otsusele, et peab abielluma. Patrickult polnud enam lapsi oodata, kuid Banickitel pidi olema pärija…
“Härra Banick?”
Carson raputas end mõtetest lahti ja keskendus Beth Kraytonile. Hoolimata naise ilmselgest aukartusest tema nõndanimetatud “kõrge koha” ees oli Beth nõuks võtnud võidelda. Ta oli ära teeninud Carsoni täieliku tähelepanu. “Jah?”
“Ma ütlesin, et võin siin olla mis tahes ajal. See oleks mulle rohkem kui lihtsalt töö.”
“See on ajutine koht,” hoiatas mees. “Kui hotell avatakse, on lõpp nii minu ametil kui ka teie tööl.”
Naine kahvatas kergelt. “Hästi.”
“Hästi?”
“Ma saan hakkama. Minu elulookirjeldusse sobiks see hästi.”
“Ma pole teid veel tööle võtnud.” Carsonile tundus ühe enam, et kuigi naine oli vähimagi kahtluseta kõige innukam ja pealehakkajam – ja seetõttu ka kõige paljutõotavam – kandidaat, võib tema palkamine veaks osutuda. Naises oli midagi intrigeerivat ja Carson ei saanud endale lubada huvi töötaja vastu, kel näis pidevalt viltu vedavat.
“Ma tean, et te pole mind tööle võtnud.”
“Rääkige mulle oma viimasest töökohast.”
Naine kahvatas ja punastas. “Ma olin autovaruosade poes müüja.”
“Ja mis põhjusel te sealt lahkusite?”
Esimest korda pööras naine pea kõrvale.
Ah. “Kas teid… vallandati?” küsis Carson vaikselt.
“Jah, teatud mõttes.”
Mees nägi, et Beth oleks meelsasti jutu mujale viinud. Ei lähe läbi. “Mis mõttes?”
“Ses mõttes, et…” Naine ohkas ja pöördus uuesti tema poole. “Ma olen teiega aus, härra Banick. Nooremana olin ma pisut metsikuvõitu. Tegin asju, mis tõid mulle pahandusi kaela ja muutsid mu niigi mureliku perekonna veelgi murelikumaks. Nad tundsid mu viimast ülemust ja olid veendunud, et temast saaks mulle suurepärane abikaasa. Ja paistis, et ka ülemus ise arvas nii. Kuna ma pole huvitatud mingist suhtest ega abielust, olin mina ainus, kes ei mõelnud, et me Barryga kokku sobime.
Muidugi ei sundinud keegi mind seda sammu astuma, aga olukord muutus ometi väga kentsakaks. Kui ma teatasin, et mina huvitatud pole, palus Barry mul lahkuda. Aga päris kindlasti ei vallandatud mind ebakompetentsuse pärast. Ja päris kindlasti olen ma noorpõlvetembud seljataha jätnud. Kui te mu tööle võtate, ei pea te seda kahetsema. Ma vajan seda töökohta ja ma töötaksin väga eeskujulikult. Ma loodan, et minu viimase töökoha asjaolud ei kujune takistuseks. Võin kinnitada, et oskasin klientidega väga kenasti ümber käia. Ma lihtsalt ei osanud oma ülemusele kuigi hästi selgeks teha, et tema kui mees ei huvitanud mind.”
Beth lõpetas oma pika jutu ja tema põsed õhetasid. Oli ilmselge, et eelmisest tööandjast rääkimine oli talle tõeliselt ebamugav.
Beth ei saanud sellest ise arugi, aga ta oli öelnud väga õigeid asju. Ta oli olnud nooremana pisut metsik. Carson samuti ja seetõttu teadis ta, mis tunne oli elus uut lehte pöörata. Veelgi olulisem oli see, et naine ei otsinud romantikat. See tegi asja lihtsamaks. Nii lähedases töösuhtes ei saanud Carson isegi riskida mingi ebasobiva suhtega, eriti kui arvestada seda, et ta pidi abielluma ja kinkima Banickite suguvõsale pärija. Aga ikkagi…
“Preili Krayton,” alustas ta, teades, et juba ainuüksi tema hääletoon valmistas naise ette halvimateks uudisteks.
“Ärge öelge veel ei. Ma mõistan, et mu taust pole just ideaalne, aga miks te ei võiks mind võtta tööle katseajaga?” pakkus Beth äkki. “Kui kahe nädalaga selgub, et teil pole minust kasu, aitan teil kellegi enda asemele leida. Ma olen koguni nõus need kaks nädalat palgata töötama.”
Carson kergitas kulme. Naine ei näinud sugugi sedamoodi välja, et ta kaks nädalat ilma palgata hakkama saaks. “See on teist väga lahke, preili Krayton.”
Carson heitis pilgu kellale ja seejärel kalendrisse. Kui Patrick projektiga algust tegi, oli ta plaaninud aasta lõpuks valmis saada. Kolm kuud tagasi juhtunud õnnetuse tõttu polnud asjad kuigivõrd edasi liikunud ja aktsionärid hakkasid rahutuks muutuma. Häving oli silmapiiril ja kaalul oli ettevõtte, Patricku uhkuse ja rõõmu tulevik. Carson oli lasknud end liiga kaua oodata, enne kui tegutsema asus. Nüüd tuli tal hakata mägesid liigutama.
Ausalt öeldes ei olnud tal aimugi, kas Beth Krayton ikka on parim kandidaat, aga naine näis olevat kindlalt nõuks võtnud koht endale saada ja ennast tõestada. Seda ei saanud aga sugugi öelda ülejäänud kandidaatide kohta, kes esitasid küsimusi eelkõige palga ja soodustuste, mitte aga töö kohta. Ja Beth pakkus talle ise välja pääsetee, juhuks kui asjad peaksid kiiva kiskuma.
Carsonil oli kange tahtmine õnne katsuda. Ta oli selles äris peaaegu sama roheline kui Beth. Aga selles töös polnud kellelgi sisseelamiseks aega. Niipea kui nad alustavad, hakkavad nad tiirlema kui oravad rattas. Tööde graafik kippus kõri kinni pigistama.
“Ei mingit katseaega,” ütles mees. “Ma võtan teid tööle nii kauaks, kuni annate põhjuse enda vallandamiseks. Banickid kohtlevad oma
