vaatas üle laua ja nägi, et tema uus, kleenuke abiline peaaegu hüppas rõõmust. “Tänan teid, härra Banick. Ja aitäh, et te ei sunni mind katseaega läbi tegema. Ma oleksin sellega muidugi leppinud, aga on hea teada, et saan endale järgmise kahe nädala jooksul ka süüa lubada.”
Carson vangutas pead ja naeratas talle. “Ma ei tahaks, et mu abiline peaks nälgima. Palun andke mulle kindlasti teada, kui selles osas peaks probleeme tekkima.”
Naise nägu roosatas. “Ma poleks pidanud seda ütlema. Ma tegin nalja.”
Ei teinud ta midagi. Carson oli selles enam kui kindel. “Muidugi. Aga ikkagi, andke teada, kui teil on midagi tarvis.”
Beth vastas kiire peanoogutusega. Carson oleks peaaegu oianud. Nii et naine oli siis ka uhke ja temal tuleb selle uhkusega leppida. Töösuhetele ei tõotanud see muidugi head, aga nüüd oli kahetsusteks juba hilja. Beth Krayton oli ametlikult tema uus abiline.
Ta sirutas käe ning naine pistis oma tavatult pikad ja graatsilised sõrmed talle pihku.
Carson kortsutas kulmu.
Bethi nägu läks ärevile ja Carson raputas pead.
“Tere tulemast Banick Enterprisesisse,” ütles ta, püüdes naeratada nii nagu Patrick või nende isa.
Naine naeratas vastu. “Mul on hea meel siin olla.”
“Te alustate homme hommikul kell üheksa.”
Beth noogutas. “Ma annan teile oma aadressi teada niipea, kui olen endale elupaiga leidnud.” Ta tahtis kätt tagasi tõmmata, kuid Carson hoidis seda endiselt oma peos.
“Teil polegi veel elukohta?”
Beth kehitas õlgu ja punastas. “Ma lahkusin kodust ootamatult.”
“Ootamatult?”
“Täna hommikul.”
Carson noogutas, mõeldes endamisi, millesse ta ennast nüüd õigupoolest on mässinud. Loomulikult kavatses ta Beth Kraytoni tausta veidi uurida. Huvitav, mida sealt leida võib?
Kuigi sellest polnud erilist lugu. Teda ei huvitanud miski peale selle, kas naine suudab tal aidata selle tööga toime tulla.
Tal oli oma ülesanne ja mitte üks asi, eriti mitte see tilluke naine, ei saanud teda peatada.
Teine peatükk
Hinga sügavalt sisse.
Järgmisel hommikul seisis Beth linna teises servas asuva kõleda üüritoakese uksel ja sundis end hingama, püüdes mitte mõelda sellele, kui palju oli tema elus ühe päevaga muutunud. See ajutine kodu oli kõik, mida ta endale lubada sai, ja siin polnud just meeldiv. See polnud küll mõni kauni järveäärse linna kena elamispind, aga käis kah. Esmakordselt kahekümne viie aasta jooksul elas ta omaette ja mõte sellest pani tema hinge helisema. Peale selle oli ta läbinud edukalt tööintervjuu Carson Banickiga ja saanud endale korraliku töökoha. Nüüd tuli sellest vaid kinni hoida, end sisse seada ja mitte mõelda oma uue tööandja ohtlikele hallidele silmadele.
Beth hingas uuesti sisse, katkendlikult ja sügavalt. “Noh, üks probleem on lahendatud,” ütles ta viimaks endale. Nüüd hingas ta juba üsna rahulikult.
Ainus halb asi oli see, et ülemuse silmad tekitasid temas elevust ja see ei sobinud kohe kuidagi. Siin ei lähe nii, nagu tema viimasel töökohal. Ei mingit paaripanemist. Carson Banick polnud temast huvitatudki. Hea, et Beth suutis olukorda nii loogiliselt analüüsida, sest varem oli tal meestega õige rumalasti läinud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
