3_img_img_a7ea0c67ob09dq5757c993ewb74842077b3d.jpg"/>
Carla Neggers
Red Clover Inn
2017
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Krista Saar
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2017 by Carla Neggers
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11351
ISBN (PDF) 978-9949-844-40-1
ISBN (ePub) 978-9949-84-482-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Mu tütretütrele Niamh Amaliale
Üks
Charlotte Bennettile polnud tülitamine võõras, aga mitte kunagi polnud ta seda kohanud USA föderaalagendi kujul, kes oli kurnatud, mõnevõrra purjus või mõlemat. „Agent Rawlings.” Ta vakatas, pidades aru jätkamise mõistlikkuse üle. „Kas te olete juhuslikult relvastatud?”
„Relvastatud naeratusega.”
Ja ta naeratas tõepoolest, otsekui oma väidet kinnitades. See oli õdus seksikas naeratus ja mehe türkiissinised silmad tõmbusid kissi. Charlotte ei teadnud, millal ja kus peaks föderaalagent relva kandma, aga kindlasti mitte ajal, kui ta jõi õlut peol Charlotte’i nõo pulmade eelõhtul vaikses Inglismaa külas. Ta ei näinud relva, kuid mehel võis see kergesti olla jaki all, mida ta kandis üle süsihalli kerge sviitri. Tal olid ülilühikeseks lõigatud tumedad punakaspruunid juuksed ja ta nägi välja, nagu oskaks ta igasuguste relvadega ümber käia.
„Ärge muretsege, okei? Ma ei ole Inglismaal ametliku ülesandega. Võite end minuga ohutult tunda.”
Mees oli heas tujus. Charlotte võis seda öelda. Ta oli peole saabunud hilja ja valinud väikese laua akna juures, mis oli niiskele juuniõhtule veidi avatud. Ta oli võtnud oma veinist, meeldivalt jahutatud valgest veinist täpselt kaks lonksu, kui mees istus tema kõrvale polsterdatud pingile, pani oma pooltühja õlleklaasi väikesele lauale ja tutvustas end Greg Rawlingsina. Charlotte oli tema nimes ära tundnud föderaalagendi, keda Samantha, tema nõbu, kelle pulmad olid homme, oli viimase minuti külalisena maininud.
Charlotte võttis oma veinist kolmanda lonksu. „Teate, ma ei kutsunud teid oma lauda.”
„Võite mu välja visata, kui soovite,” ütles mees haigutades. „Ma lähen vaikselt.”
Mees ei näinud välja, nagu teeks ta midagi vaikselt, juhul kui see talle ei sobinud. „Agent Rawlings …”
„Kutsuge mind Gregiks. Mis on teie nimi?”
„Charlotte. Charlotte Bennett.”
„Ahah. Veel üks Bennett. Elate siin või USA-s?”
„Ma olen ameeriklane, kuid elan Šotimaal.” Praeguseks, lisas ta vaikselt.
„Hea küll, Lottie, peate end vabaks laskma ja lõdvestuma.”
Mees lõbutses. Kindlasti. Ka Charlotte tahtis lõbutseda, aga tal polnud tuju, vähemalt veel mitte. Võibolla siis, kui ta näeb Samanthat ja jõuab pulmalainele. Kuid talle ei meeldinud pulmad.
„Mu nimi on Charlotte,” ütles ta. „Ärge nimetage mind enam Lottieks.”
Greg Rawlings naeratas, silmad poolkinni. „Või … mis?”
Mees teadis, et ta on seksikas. Teadis täielikult. Charlotte vastas ta naeratusele. „Ma lubasin oma perekonnale, et ma ei satu täna õhtul baarikaklusse.”
„Kas te olete baarikaklustes olnud, Char?”
„Mõnda aega mitte. Ja ka Char ei sobi. Charlotte. Ongi kõik.”
„Nagu „Charlotte koob võrku”?”
„Ei. Nagu mu vanematele see nimi meeldis.”
„Kas Charlotte on ämblik? Ma ei mäleta. Arvatavasti on loogiline, et ta on ämblik, sest miks ta muidu võrku kooks.”
Charlotte ei vastanud. Ta vaatas, kuidas mees võitles veel ühe haigutusega. Võibolla ta ei olnud purjus, võibolla oli ta lihtsalt väsinud. Ta oli istunud kutsumata tema lauda, aga Charlotte teadis, et nii paljudele külalistele polnud laudu meelega piisavalt pandud, sest selle peo mõte oli lasta külalistel enne homset pulmapidu seguneda. Ta oli oletanud, et mees oli liiga palju joonud ja valinud temaga vaidlemise.
Võibolla vaidlemine oli liiga palju öeldud. Charlotte oli astunud Cotswoldsi pubisse ja leidnud tee privaatsesse ruumi, tundes vajadust meelelahutuse järele. Ta oli lootnud, et klaas valget veini ajab asja korda. Siis sisenes pubisse heas füüsilises vormis lihaseline kindla hoiakuga föderaalagent.
Võibolla vajas ka tema meelelahutust. Tagasitõrjumine ei heidutanud teda kindlasti ega paistnud teda isegi vaevavat. Üks neist meestest, kes mõtlevad alati, et kontroll on nende käes. Charlotte oletas, et see oli föderaalagendi puhul oluline, kuid joomakaaslase juures tarbetu.
„Mida te joote?” küsis Greg.
„Chardonnayd. Ja teie?” Charlotte noogutas peaaegu tühjendatud pindise klaasi poole. „Mida te jõite?”
„Vihjate, et ma olen täna õhtuks lõpetanud?”
„Peaksite olema.”
Mees naeris. „Te olete otsekohene.” Ta ajas end sirgemaks. „Okei. Ma jõin Heineckeni, millest viimane on mu klaasis ja soe. Mu semu Brody peaks mulle veel ühe pindi tooma.”
„Brody on …”
„Brody Hancock. Ta on see pikk mees, kes ei too mulle mu õlut.”
Charlotte’i pea muutus tühjaks, aga tal oli tunne, et peaks Brody Hancocki nime tundma. „Kas Brody on samuti föderaalagent?”
„Ta on USA välisministeeriumi Londonis baseeruva diplomaatilise turvateenistuse agent, hiljuti abiellunud homse peigmehe ainsa õega. Te ju teate seda, eks ole? Homset pulma? Te ei ole ometi kontvõõras, ega ju?”
„Ma tean pulmadest. Mina ei ole kontvõõras.” Pigem vastupidi, mõtles ta. Pigem see, kes jooksis pulmadest minema. „Kas teie olete ka diplomaatilise turvateenistuse
