ma ütlesin praegu, et teil on silmad nagu koeral? Pagan, ütlesingi. Ta oli suurepärane koer, kui see aitab.”
„Ma armastan koeri,” vastas Charlotte, hoides tooni neutraalsena.
„Mina samuti. Ja teil on ilusad silmad.”
„Kas te kaevute alati nii sügavalt inimestesse, kellega olete just kohtunud?”
„Tavaliselt veelgi sügavamalt.”
Charlotte ei kahelnud selles.
„Ja teie?” küsis Greg.
„Olen ma ka teisse liiga sügavalt kaevunud?” Charlotte naeratas. „Ah, olgu peale.”
Mees naeris, nähes välja vähem kurnatud – ja üldse mitte purjus. „Õnneks nõuab mu töö, et ma hoiaksin enamiku aega suu kinni. Kas te töötate koos Samantha vanematega? Kas nad ei uuri praegu uppunud allveelaevu Šotimaa rannikul?”
„Nad uurisid. See projekt lõppes hiljuti. Jah, ma töötasin koos nendega lepingu alusel.”
„Olete tuuker?”
Charlotte kõhkles üksnes murdosa sekundist. Ta kahtles, kas enamik inimesi oleks tema kõhklust märganud, kuid mehe silmade kerge kitsenemise põhjal võis ta öelda, et Greg Rawlings märkas. „Ma töötan koos Edinburghis asuva Merearheoloogia Instituudiga,” vastas ta otsustavalt ja asjalikult. „Sukeldumine on tähtis osa sellest, mida ma teen.”
Greg judistas õlgu. „Ainult mõte sukeldumisele tekitab mulle lööbe.”
„See ongi teie vastus. Kui mõtlemine sukeldumisele teid vaevab, siis on küsimus mõtlemises, mitte sukeldumises endas.”
„See on sukeldumine.”
Charlotte ei suutnud naeratusele vastu panna. Ta pidi tunnistama, et ta nautis nende kerget vestlust. See oli kahjutu väike lõbu enne magama minekut. Võibolla oli mees teda lõppude lõpuks õigesti hinnanud. „Ma olen sukeldunud lapsest peale,” ütles ta. „Mulle ei tulnud vist kunagi pähe sellepärast löövet saada. Ma olen lummatud maailma veealusest pärandist. Seal on nii palju uurida ja õppida.”
„Üks meie viimaseid teaduse piirialasid,” märkis Greg, ilmselt mitte nii huvitatud. „Oletan, et kosmos on veel üks. Mulle ei meeldi ka mõte kosmoseskafandritest. Mulle meeldib hingata tõelist õhku.”
Charlotte ei kavatsenud temaga tõelise õhu definitsiooni üle vaidlema hakata. „Raske on uskuda, et Samantha lõpetas paari sõidutunni kaugusel lähimast soolasest veest, aga ta armastab oma adopteeritud linna Massachusettsis. Inglismaa on siiski tema pulmade jaoks täiuslik, kuna enamik tema perekonnast elab Ühendkuningriigis. Ta ütleb, et homne päev tuleb ilus. Ilmselt on vistaaria täies õies.”
„Mis on vistaaria?” küsis Greg.
„See on lill.”
„Siis see ei ole nakkav. Hästi.”
Charlotte ohkas. „Väga naljakas.” Ta hakkas tõusma. „Tore oli teiega tutvuda, agent Rawlings. Näeme homme.”
Greg asetas käe ta randmele, saates ootamatuid voole temast läbi. „Pole viga,” ütles ta vaikselt. „Võtke veel üks klaas veini. Teie olite siin esimesena. Ma lähen otsin Brody üles. Mul on meeles, kui ta sai oma esimese ülesande. Ta oli roheline kui rohumadu. Nüüd on ta oma õitseajas ja mina … Oodake, kus põrgus me oleme?” Ta vaatas ringi, otsekui oleks segaduses. „Mingis tillukeses Inglise külas, on mul õigus?”
Charlotte silmitses teda. Mees oli lõbustatud, muretu – ja kaalutlev, otsustas ta. Diplomaatilise turvateenistuse agent Greg Rawlings võis olla surmväsinud ja võis mitmel moel tülinaks olla, aga ta ei olnud purjus. Ta oli täiesti kaine. Charlotte’i esimene mulje temast oli olnud osaliselt õige ja osaliselt vale.
Enamasti vale.
Charlotte oigas seesmiselt, mitte niivõrd piinlikkust tundev kui enda peale pahane. Ent kas polnud inimestes eksimine tema jaoks neil päevil juba igapäevane asi?
Eeskätt tema ja meeste puhul, parandas ta endamisi.
Ta sai palju paremini hakkama kummitustega, mida ta vee alt leidis.
„Pean minema lahti pakkima,” ütles ta viisakalt ja kindlalt, tõustes püsti. „Nautige oma ülejäänud õhtut.”
Seekord Greg ei peatanud teda, ta lipsas peoruumist välja, läks mööda koridori ja suundus baari. Ööseks oli otsustanud jääda oodatust rohkem perekondi ja sõpru ning Charlotte oli pakkunud, et ta peatub ühes pubi pooltosinast külalistoast, vabastades sellega ruumi suhteliselt väikeses pulmahotellis.
Tuba pubis lubas tal ka enne homset tasakaalu tagasi saada.
Pulmad.
Ta tõmbas hinge ja istus baaripukile. Üks vaikne naps ilma föderaalagendita ja siis variseb ta voodisse. Päevavalgeks on ta valmis suruma end oma pulmaema kleiti. Pikk rongisõit Edinburghist Oxfordi ja seejärel taksoga väikesesse Inglismaa linnakesse, kus tema nõbu abiellus, oli jätnud oma jälje. Tal oli liiga palju aega mõtlemiseks. Paratamatult olid tema mõtted haaratud küsimustest ja kahetsustest, mida on teel pulma kõige parem vältida.
„Šoti viskit,” ütles ta pruunijuukselisele baarmenile. „Suitsust ja kallist.”
„Mida me tähistame?”
„Me tähistame seda, et olen siin oma nõo homse pulma puhul, üksinda, vallaline ja ühes tükis.”
Baarmen valas kallist ühelinnaseviskit ja asetas klaasi tema ette. „Terviseks siis.”
Charlotte tõstis klaasi ja naeratas. „Terviseks.”
Brody Hancock pani uue õlle Gregi ette ja istus tema vastu. „Kas ma pean minema seda naist otsima ja sinu eest vabandust paluma?” küsis Brody.
Greg võttis oma õlle. „See naine on Charlotte Bennett, Samantha nõbu ja pulmaema.”
„Veelgi rohkem põhjust vabandust paluda.”
„Vabandust mille eest?”
„Räägi sina mulle. Tahan teha õige oletuse ja öelda, et sa käisid talle närvidele.”
„Ta alustas seda ise, oletades, et ma olen purjus.”
Brody oigas. „See on nii kolmanda klassi moodi, Gregi.”
„Ma tean. Aga see on lõbus, kas pole?”
„Võibolla sinu jaoks.”
Greg ei hakanud oma sõbra ja kolleegiga selle üle vaidlema. Brody oli nägusa välimusega kolmekümnendate keskpaigas mees, rõivastatud selleks õhtuks ülikonda arvatavasti sellepärast, et see oli tema naisevend, kes pidi homme abielluma.
„Ka sina ise teed oma oletusi,” lisas Brody. „Sa ei tea, mida Charlotte mõtles.”
„Tean. Ta ütles mulle. Ta on otsekohene. Ta ähvardas mind relvast ilma jätta.” See oli liialdus ja Greg teadis seda. „Ma vannun.”
„Kuidas ta kavatses sind relvast
