Võõrastemaja punane ristik. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Võõrastemaja punane ristik - Carla Neggers страница 4

Võõrastemaja punane ristik - Carla  Neggers

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      „Ei pane. Lõdvestu. Just seda ma teen. Lõdvestun.”

      „Muidugi, Greg.”

      Greg mõistis, et tema silmalaud vajusid kinni. Pagan, ta oli omadega läbi. Ta oli mitu kuud välitööl käinud. Pulm Inglise maanurgas oli just see, mida ta vajas. „Charlotte oli pinges ja otsis meelelahutust,” väitis ta, oma hinnangus kindel. „Minu pärast närvitsemine pakkus talle tegevust. Kui keegi peab vabandust paluma, siis tema.”

      „Ma kahtlen miskipärast, et tema on see, kes peab vabandust paluma.”

      „Charlotte Bennett suudab enda eest seista. Usu mind. Ja muide, ta on Charlotte, mitte Char või Lottie või midagi muud. Charlotte.”

      „Ja sina oled eesel,” ütles Brody naerdes.

      „Igatahes matkin ma eeslit hästi.” Greg vaagis oma jutuajamist homse pulmaemaga. „Ta varjab midagi. Neid asju oskan ma öelda.”

      „Sa oled selles hea, Greg, aga isegi sina ei ole mõtetelugeja. Naudi oma õlut. Me ei pea muretsema, et istume autosse ja sõidame looklevatel külateedel valel poolel.”

      Heather, Brody tumedapäine sinisilmne noorik, tuli nende juurde. Tema ja Brody olid üles kasvanud samas linnas, kõrvalises väikeses kohas Bostonist läänes, mille nimi oli Knights Bridge. Greg oli talvel seal olnud ja kohtunud pundi kohalikega, kaasa arvatud Heatheri viis vanemat venda. Nad kõik olid siin homseteks pulmadeks – eriti Justin Sloan, kuna ta oli peigmees. Olles noorim ja ainus tüdruk, oli Heather veel üks, kes kohtles inimesi samamoodi nagu nemad teda. Brody polnud teda kunagi araks teinud. Samuti mitte vaenulikkus Brody ja Heatheri vanemate vendade vahel, mis ulatus tagasi nende teismeaastatesse. Kogu vesi oli nüüd üle tammi voolanud. Gregi ühel ja ainsal külaskäigul Knights Bridge’i oli Brody alles äsja oma kodulinna tagasi tulnud pärast rohkem kui kümmet aastat ning tema ja Heather Sloan tegid mõtlemistantsu, kas nad on mõeldud teineteisele. Kuid nad olid. Greg oli seda otsekohe näinud. Armastus oli neile tulnud kiiresti ja üsna hõlpsalt ning Greg oli kindel, et see jääb kestma.

      Heather pani lauale kolm klaasi vett. „Mõtlesin, et meil on aeg H2O-le üle minna,” märkis ta rõõmsalt, istudes oma abikaasa kõrvale.

      Greg tänas teda, kuid jäi oma õlle juurde. „Meil ei ole olnud kuigi palju võimalust rääkida sellest ajast peale, kui ma tundmatutest paikadest tagasi jõudsin. Kuidas abielu teil kahel lembelinnul läheb?”

      „See on täiuslik,” vastas Heather kõhklemata.

      Brody naeratas. „Just see, mida ma kavatsesin öelda.”

      „Me armastame Londonit,” lisas Heather. „Suurepärane, et mu perekond on pulmadeks siin. Aitab mistahes koduigatsuse puhul.”

      „Sa ei ole enam farmis,” märkis Greg.

      „Meil on ehitusäri. Mu vanemad elavad vanas talumajas, aga see ei ole töötav farm.”

      „See on lihtsalt väljend, Heather.” Greg tundis heameelt. „Olen rõõmus, et te kahekesi olete õnnelikud. Ma ütlesin, et saate õnnelikuks, ütlesin ju?”

      „Sul on alati õigus, Greg,” vastas Heather ja jõi vett.

      Greg naeris, kuid võis tunda oma kurnatuse tugevust.

      Brody tõstis oma veeklaasi. „Kas sa kavatsed siin ära kukkuda, Greg? Sa näed välja, nagu vajaksid hambaorke, et oma silmi lahti hoida.”

      „Siin sobiks hästi, aga Samantha merearheoloogist nõbu hassetab tõenäoliselt kohalikud politseinikud mulle kallale.” Ta jättis oma õlleklaasi lauale, sees vaevalt paar lonksu. „Komberdan üles oma tuppa.”

      „Tahad, et ma katan sind?” küsis Brody.

      „Ei.” Greg norsatas põlglikult, kui ta end jalgadele ajas. „Katad mind. Põrgut.”

      Ta siiski komistas. Märkamatult, mõtles ta, aga seda ei saanud eitada. Ta ei hoolinud sellest tuhkagi. Tal olid olnud mõned rängad kuud sellest ajast peale, kui ta oma surivoodist välja roomas ja tagasi tööle läks.

      Kui lähedal ma surmale olin, dok?

      Lähedal.

      Sekundid? Minutid? Ma tahan oma eksnaisele rääkida.

      Tema arst polnud seda naljakaks pidanud. Ka Laura poleks pidanud, kuid Greg ei räägiks talle kunagi. Lahutatud või mitte, ta oli nende kahe teismelise lapse isa. Laura oli tihti torisenud, et elu tema naisena on nagu leseks jäämine, aga ta polnud kunagi tahtnud, et Greg tõeliselt sureks. Sünnis temast, arvestades, et naise jutus oli iva. Greg oli nende abielu jooksul ta liiga sageli kuivale jätnud. Nad olid abiellunud noorelt ja saanud otsekohe kaks last ning nad polnud abielupaarina end kunagi õdusalt tundnud nagu Heather ja Brody. Viimaks olid nad kokku leppinud, et nad ei ole enam paar, on aeg edasi liikuda ja oma abielu lõpetada.

      See polnud Laura viga. Pagana kindlasti polnud see laste viga.

      Lapsed elasid Minnesotas Laura perekonna lähedal ja neile meeldis külm ilm. Andrew’l ja Meganil polnud aimugi, milline oli nende isa elu tegelikult. Nad olid diplomaatilise turvateenistuse agenti filmis näinud ja arvasid, et nii ongi. Kuid ei olnud.

      Greg võttis süü, iga viimase kui raasu, kauguse eest nende vahel enda peale, kuid teadis vähemalt oma sisemuses, et süütunne ei vii teda kuhugi. Ta ei kavatsenud lasta neil olla ettekäändeks seda vahemaad hoida ja takistada tal elamast elu, mida tahtis elada.

      Ta kirus vaikselt.

      Ta ei saa mingil juhul voodisse minna kogu selle segadikuga oma peas. Hea öine uni aitaks, aga see põikleb kõrvale, kui ta kõigepealt oma mõtteid korda ei saa. Tema deemonid olid osa ta kurnatuse põhjusest.

      Greg läks mööda kitsast koridori baari ja tal õnnestus mitte jälle komistada. Ta märkas baarileti juures Charlotte Bennettit ja naeratas talle, kui naine oma tumedad silmad temale kinnitas. Charlotte’il oli koorekarva nahk ja tihedad lopsakad pruunid juuksed, mis rippusid lainetena üle õlgade, ning ta kandis lihtsat liibuvat musta kleiti ja musti kõrgete kontsadega rihmikuid. Greg oleks võinud miljoni dollari peale kihla vedada, et need kingad vaevasid ta jalgu, aga ta ei näitaks iial valu välja. Pole seda tüüpi.

      Ta istus kabiini. Selles oli kulunud puupink. Ei mingit polstrit. Nüüd näris teda valu, mis polnud teda enam mitu kuud vaevanud. Sellest oli möödunud neli kuud, kui ta oli oma arstide ettekirjutusi trotsinud, teinud täieliku paranemise ja naasnud tööle pärast haavatasaamist varitsuses eelmisel hilissügisel. Ta oli näinud samasugust otsustavust tumedasilmses Charlotte’is, aga võibolla ta lihtsalt kujutas ette.

      Pubil oli madal lagi ja suur avatud kamin, mis polnud sooja ilma arvestades läidetud. Tema laual kumas madal küünal. See koht kuulus Ian Mabryle, endisele RAF-i piloodile, kes oli kihlatud Alexandra Rankin Huntiga, Inglise kleididisaineriga, kelle pood asus samal tänaval edasi ja kel olid segased sidemed väikese Knights Bridge’iga Massachusettsis.

      Greg tellis Šoti viskit. „Mida tahes sa ka soovitad, ei lähe maksma tervet varandust,” ütles ta Mabryle, hea välimuse ja liivakarva juustega mehele, kes ei paistnud RAF-ist puudust tundvat. Greg mõtles, kas tema hakkab oma tööst puudust tundma, kui tuleb lõpuks aeg lahkuda. Ta tahtis, et see hetk tuleks tema enda, mitte aga kuuli tingimustel. Kuid ta ei mõtiskle sel nädalalõpul oma minevikust või tulevikust, otsustas ta. Eriti mitte täna õhtul, kui viski on juba teel.

      Ta

Скачать книгу