sest erinevate pärilike algete kombineerimise tagajärjel tekkis terve hulk mutatsioone, niisiis esialgsete pärilike algete muutusi. Oli leiutatud võti, et maine elu võiks kogu oma hiilguses ja bioloogilises mitmekesisuses õitsele puhkeda. Bakterite au päästmiseks võib täiendavalt öelda, et ka neil on midagi taolist nagu seks – seda nimetatakse konjukatsiooniks. Nad vahetavad oma pärilike algete väikseid osakesi seksipiilidega. Kui kodeeritud info on mingil moel mõttekas, siis antakse teave, mis sisaldab kindlat võimet, pooldumisel tütarkloonile edasi. Kui ei, siis pole sest ehk midagi, või tähendab bakteri lõppu. Kui puudub risk, pole ka lõbu.
Esimeste miljonite aastate jooksul ei olnud seks nii väga küps. Oli täiesti võimalik, et algorganismi seemnerakud ristusid üksteisega ise ning rikkusid sellega kogu toreduse. Põhimõtteliselt keerleb ka praegu kõik selle probleemi ümber, ja kasutusele võetud meetmete spekter ulatub sugude leiutamisest ja taimede häbelikust seemnete katmisest keerukate ühiskonnareegliteni, mis määravad kindlaks, kes kellega tohib ja kes mitte. Viimane ei ole mitte ainult inimkultuuri osa, vaid ka keeruliste sotsiaalvõrgustike tekkimise, mida me loomariigis jälgida võime, käimapanev jõud. Nii oli kolmanda astme liitude moodustamine veel hiljuti üksnes inimeste pärusmaa, kuni mõisteti paremini delfiinide käitumist Lääne-Austraalia rannikul, kuid sellest rohkem hiljem.
1. Tulnukate seks
Alustame millestki üpris mõistetavast: meie otseste naabrite ja allüürnike seksuaalelust.
Vaatan parajasti läbi töötoa akna aeda, ning vean kihla, et teil pole aimugi, milliseid eriskummalisi seksipraktikaid võib teie silmade all ja teie aias või lillekastis harrastada meie planeedi kõige kummalisem loom. Tegemist on loimuriga, ainult ca 0,5 mm suuruse väga armsa loomakesega, keda leidub kõikjal maismaal, vees, aga ka Maa lähedasel orbiidil. Sarnaselt keelikloomadega, kelle hulka kuulume ka meie, inimesed, samuti aga kalad, linnud ja roomajad, moodustab ta isegi oma hõimkonna, millesse kuulub umbes 1000 eri liiki.
Mikroskoobi silmade abil näeksite oma aias mõnikord järgmist pilti: armuke hiilib salaja naissoost liigikaaslasele ligi, et teda võrgutada. Mõni aeg pärast meelitamist jõutakse lõpuks esimese südamliku suudluseni. See suudlus ei ole ainult keelesuudluse prototüüp, ei, see tähendab palju enamat, sest see suudlus ongi paaritumine. Teadlased oletavad, et selle akti ajal annab isasloom üle oma seemne. Ilmselt hoiab emasloom selle alles järgmise kestumiseni ning paneb seemne siis koos munadega oma endisesse, nüüd haudumist kaitsvasse eksoskeletti. Aga ehk neelatakse sperma lihtsalt alla. On olemas isegi ehtsaid sugukaksiklasi (hermafrodiite), kes on nii mees- kui naissoost. Kahjuks ei tea keegi, kas ja kuidas nad end ise suudlevad. Peale hellade mooduste on aga olemas ka jõhkraid viise sugu teha. Niisugusel juhul ei rebi peigmees pruudil riideid seljast, vaid käristab kõhu lõhki ja topib oma seemne sisse – valmis.1 Ilmselt veel üks sisemise viljastamise vorm. Mõtlete nüüd, et midagi sellist teie voodis küll ei toimuks. Eksite rängalt, klassikaline inimese parasiit, alatu voodilutikas, toimib täiesti sarnaselt. Isasloom torkab oma terava õõnesnõela kujuga fallose emaslooma kõhtu ja pumpab oma sperma tema vereringesse.2
Kõigi nende mänguliikide kõrval ei ole ehk üllatav, et mõned loimuriliigid on võimelised ka neitsist sigimiseks, partenogeneesiks, ning on loobunud igasugusest seksist. Seejuures viljastuvad neitsid ise, olemata mõlemasoolised. Et see võimalikuks osutuks, tekitatakse organismile tema enda hormoonide abil tunne, et temas on viljastatud munarakk. Sama trikk töötab ka mõnede roomajate ja usside puhul. Evolutsiooniliselt muidugi problemaatiline ja isasloomadele kindlasti masendav, aga kui ma olen emasloom ja satun kohta, kus pole isaslooma, on suur eelis, kui saan uue populatsiooni üles ehitada täiesti üksi. Kui see on juba küllaldaselt suur, jõutakse tihti meeste abil viljastumiseni ning lust võib jälle alata.
Nüüd tuleb mul veel loomulikult lahendada mõistatus, kuidas satub üks ehtne hulkrakne närvisüsteemi, lihaste ja seedeaparaadiga loom maalähedasele orbiidile ja seal ellu jääb. Loimurid on tõelised ellujäämiskunstnikud. Neid võib kuumutada 250 kraadini Celsiuse järgi, viia süvamere rõhu tingimustesse või paisata maailmaruumi, ilma et nad hukkuksid. Viimast tõestas Põhja-Carolina ülikooli bioloog Bob Goldstein, saates loomakesed Sojuz-raketiga kümneks päevaks taevasse, kus nad olid täieliku vaakumi ja kosmilise kiirguse meelevallas. Tagasi Maa peal, suutis ta enamiku kosmoseülikonnas olevatest astronautidest veetilgakese abil elustada. Trikk seisneb selles, et kui veidrad loomakesed aeglaselt kuivavad, suudavad nad end ümbritseda teatud liiki kapsliga, mis neid kaitseb ja milles nad oma elufunktsioone reguleerivad. Pole siis mingi ime, et juba spekuleeritakse selle üle, kas pole loomakesed meie juurde ehk meteoriitidel reisinud.
Aga ka teiste liikide seksuaalelul on pakkuda tõeliselt plahvatuslikke üllatusi. Teate ju kõik, et tipphetkel pääseb asjaosaliste huulilt mõnutunnet väljendav oie. Õnneks ei ole see meil viimane oie nagu vaestel isamesilastel. On üldtuntud, et isamesilased, keda kutsutakse leskedeks, surevad pärast suguakti. Aga kas te teate, kuidas? Nad plahvatavad ning nende enesetapul on isegi signaaltoime. Lesed langevad täielikult mesilasema feromooni, meelituslõhna ohvriks. Kui nad seda tunnevad, pööravad nad end vastutuult ning järgnevad peibutavale lõhnale, kuni jõuavad paaritumisvalmis mesilasema juurde. Juba lennult sööstavad nad tema peale ning paaritusorgan klammerdub mesilasema külge. Sel hetkel on isamesilane kadunud, ta jäigastub ning mesilasema tõmbab ta tagakeha lihaste kokkutõmbega enda vastu. Ta teeb seda niisuguse kirega, et vaene lesk lõhkeb kuuldava paugu saatel.3 Temast jääb järele vaid mesilasema tagakehale kinnitunud paaritusorgan. Mõned liigid, näiteks mutt ja mõned närilised, jätavad muide maha teatud liiki voorusevöö, sulgedes emaslooma suguorganite ava kleepuva tropiga. Lesed nii ei tee. Isamesilase suguti oranži värvi kude, mis pealegi helendab meie jaoks nähtamatus ultravioletses valgusspektris, on sõna otseses mõttes signaaltuli teistele paaritumisvalmis leskedele. Mesilasema kogub järgnevate paaritumiste jooksul küllaldaselt spermat kogu ülejäänud eluks.
Kuid on üks rahumeelne erand: meemesilane Apis mellifera capensis, kes elab ainult Lõuna-Aafrikas, saab hakkama täielikult ilma isase liigikaaslaseta. Selle liigi töömesilased munevad ning nendest kooruvad jälle töömesilased. Mõistatus, mis on ilmselgelt vastuolus seksuaalse paljunemise loogikaga ning pakub bioloogidele palju peamurdmist.4 Teisalt on aga loogiline, et isamesilastel pole isu viljastamisel plahvatada ning seepärast on nad igaveseks aidaa öelnud.
Teistsugust eriliselt hämmastavat käitumist jälgisin kord lapsena akvaariumis. Ükskord, kui mul oli järjekordne televiisorikeeld, istusin tundide kaupa akvaariumi juures, milles elas Pseude-crenilabrus nicholsi liiki cichli-paarike ja jälgisin võlutult, kuidas maimud ohu korral vanemate suhu kadusid. Minu jaoks oli see alati suur ehmatus, sest mul oli kohutav hirm, et väiksed kalad süüakse lihtsalt ära. Kuid mõne sekundi pärast lipsasid nad uuesti suust välja ja ujusid vapralt edasi. Järglaste väljahaudumine suus, mida liigist olenevalt teevad emas- või isasisendid või siis mõlemad koos, on tõeline väljakutse. Nagu ma hiljem õppisin, peavad loomad haudumise ajal paastuma, et minu lapselikust hirmust ei saaks julm tegelikkus. Kuid nii nagu elus ikka, saab andumust ja armastust kergesti ära kasutada ning nii peidab Synodontis multipunctatus oma munad suus haudujate kurnu hulka.
Kuid mitte ainult isased suushaudujad ei hoolitse liigutavalt oma järglaste eest. Teine kala, kes näeb küll rohkem välja nagu väike hobu, ületab igati emasisendeid. Isased merihobud lasevad oma seemned viljastada emaste munadel. Viljastatud sügoodid hautakse siis välja kõhukotikeses ning isane sünnitab hiljem väiksed elavad kalakesed.
Pärast seda, kui oleme tegelenud seksipraktikate laia spektriga, sugulise ja sugutu paljunemisega, partenogeneesi ja hermafrodiitsusega, asume tuttavama teema kallale ja räägime seksileludest.
2. Seksilelud
Hiljuti küsis minult
Hebert, P. D. N. Tardigrada. Encyclopedia of Earth 2008, http://www.eoearth. org/view/article/156414.
Reinhardt, K., Siva-Jothy, M. T. Biology of the Bed Bugs, Annual Review of Entomology (2007) 52, lk 351–374.
Tautz, J., Heilman, H. R. Phänomen Honigbiene, Wiesbaden 2012.
Wallberg, A., Pirk, C. W., Allsopp, M. H., Webster, M. T. Identification of Multiple Loci Associated with Social Parasitism in Honeybees. PLoS Genet (2016) 12 (6).
