Seks vastassoo esindajatega on enamiku asurkonna delfiinidel pigem erand kui reegel. Tavaliselt otsivad emased emastega ja isased isastega füüsilist lähedust. Kord aastas muutub tung paarituda teisest soost liigikaaslasega siiski liiga suureks, ning isased, kes tavaliselt terve elu stabiilsete kahe- või kolmeliikmeliste homorühmadena koos ookeanis ringi triivivad, kogunevad suurematesse salkadesse. Arvulise ülekaalu tõttu õnnestub neil üksikud viljakad emasloomad nende kooselurühmadest välja rebida ja mitmeks päevaks röövida, et lõpuks, üks teise järel, naudingust osa saada. Heidame veidi valgust ka asjaolule, kuidas üldse kujuneb välja niisugune olukord, mida on täheldatud just Lääne-Austraalia delfiinide populatsioonis.
Delfiinibeebid sünnivad siia ilma sarnaselt meie, inimestega, küllaltki rumalana. Põhimõtteliselt peavad nad õppima kõike peale hingamise ja ujumise, ning vajavad seetõttu mitu aastat ema hoolt. Olgu teadmiseks, et delfiinidel sünnib ühepalju isaseid ja emaseid beebisid. Kuna aga emasloomad tegelevad mitmeid aastaid oma poegadega, ei tule nad sigimispartneritena kõne alla. Võimalikud emased seksipartnerid on kas noored isendid või need, kes on äsja oma pojad iseseisvale elule aidanud. Seepärast tuleb ühe sigimisvalmis emaslooma kohta tihti viis või rohkem suure motivatsiooniga isast. Teiste sõnadega – konflikt on programmitud. Ometigi on elu piiritus ookeanis – kolmemõõtmeline ruum nurkade, servade ja piiranguteta – teistsugune kui meil maal. Seepärast on indiviidi rühmast paratamatult küllaltki raske lahutada, sest on liiga palju suundi, kuhu emasloom võib põgeneda. Kui aga minna „jahile“ kaheksast või viieteistkümnest liigikaaslasest koosneva seltskonnaga, on väljavaated juba palju paremad. Niisiis peavad iharad isasloomad moodustama meeskonna, kellele toetuda. Lõppude lõpuks ei aita vaid emaslooma edukast röövimisest, ei, peab olema ka kindel, et teised taanduvad, kui on sinu kord. Tegelik suguakt on vähem jõhker, kui me seda endale ette kujutame. Kinni ei hoita ning vesi on tõesti väga elastne. Kolmemõõtmelises ruumis on seks akt, milles mõlemad pooled peavad aktiivselt osalema ning iga segav tegur võib viia edutu katsetamiseni. Himurate „sikkude“ kooskõlastamata tunglemine, mille käigus kõigil on hirm, et teine ta kõrvale tõrjub, ei ole siin omal kohal. Ma ei saa ega taha öelda palju selles osalema sunnitud emasdelfiini kohta, vaid niipalju, et loodus ei järgi meie ettekujutust moraalsest käitumisest. Aga isaste delfiinirühmade moodustumist on aastakümnete jooksul erakordselt hästi uuritud ning avaldatud tulemused on rohkem kui kõmulised, sest tegemist on esimese tõendatud näitega kolmanda astme liidust.26 Mida see täpselt tähendab, saate teada peatükist „Veidi teistsugune Facebook“.
5. Hormoonid, juhtkonnakorruse elanikud
Hormoonide mõju ei allu enamasti meie teadlikule tajule ega kontrollile. Mõnikord on nende mõju isegi nii tugev, et kuigi oleme sellest teadlikud, ei saa me ikkagi teisiti, kui käituda nii, nagu peame. Igaüks, kes on korra kuulnud PMS-ist, teab, millist katastroofilist mõju võib kõikuv hormoonitase avaldada tujule ja partnerite harmooniale. Mõnel puhul läheb aga veelgi halvemini. Kalmaarid on väga rahumeelsed kaaslased. Nad ujuvad meelsasti parvedes ning omavahelisi kallaletunge esineb harva või üldse mitte. Kui aga isased liigikaaslased puudutavad värskelt munetud muna, kaotavad nad kohe enesevalitsuse. Äkilisi meelemuutusi põhjustavad valgud – b-MSP-sarnased feromoonid. Neid toodavad emased ja kleebivad oma munade väliskestale. Kui isane puutub kokku selliselt ettevalmistatud munaga, on ta tasakaalust välja viidud.27 Vahetu rünnak on üllatav, sest tavaliselt vallandub agressiivne käitumine vaid erinevatest aistingutest tingitud ärrituste tagajärjel. Oma vastast peab nägema, kuulma ning kahtluse korral ka valulikult tunnetama, et tõeliselt marru minna. Peale selle on rünnak ise küllaltki keeruline toiming. Teisiti kui peibutusaine korral, mil tuleb vaid õiges suunas ujuda, peavad kalmaarid kõigepealt oma vastased tuvastama, eristama näiteks isaseid ja emaseid isendeid, ning keerulist võitlust kooskõlastama.
Eriti selgeks saab hormoonide tähtis mõju erinevate sugude käitumises. Kõik me oleme geneetilise plaani järgi üles ehitatud ning oleme kõigepealt enamasti naissoost. Alles pärast, embrüonaalse arengu käigus, tekivad meesindiviidid.
Kuid võib olla ka vastupidi, nagu klounkala (Amphiprion percula), kes on meile armsaks saanud Nemona. Väiksed anemoonkalad sünnivad eranditult isastena ja elavad nn polüandrias. Nad elavad ühe emasisendi, sümbioosis elavate anemoonide valitseja võimu all. Kuid pidage, miski ei klapi, kui sünnivad vaid isasisendid, kust tulevad siis emased? Kui üks emasisend sureb või lahkub kergemeelselt oma koduanemoonist ning süüakse ära, siis algab kõige tugevama isasisendi soomuutus. Juba nädala pärast on anemoonis uus valitseja, ning kuigi tegemist on sama loomaga, on tema käitumismall täielikult muutunud.28 Keskkonnatingimused ja epigeneetika mehhanismid võivad aga tingida ka selle, et emasisendid muutuvad jälle isasteks, nii võib näiteks juhtuda troopilise sinipea-junkurkala ja kodumaise kägu-huulkalaga, kes elab Helgolandi rannikuvetes.
Käitumise muutumisest hormoonitaseme langemisel või tõusmisel on nii loomadel kui ka inimestel kasu mitmel moel. Kui näiteks isane delfiin peab delfinaariumis isasele kohaselt käituma, saab ta ravimit nimega Megastat (naishormoon) ning tema käitumine muutub. Ehk küsite nüüd, miks peab midagi sellist tegema? Praktilistel põhjustel, sest sel viisil õnnestub hoida delfiinirühma väikses basseinis vangistuses, ilma et nad üksteist ründaksid. Peatükis „Veidi teistsugune Facebook“ käsitleme üksikasjalikumalt olukorda, mis on mulle tuttav Nürnbergi loomaaiast. Vähem eksootiline on kodu- ja põllumajandusloomade kastreerimine – seda tehakse samuti isasloomadele omaste soovimatute käitumismudelite mahasurumiseks. Võtame näiteks täku. Kui ta kastreeritakse, saab temast teadaolevalt ruun, kuulekas, vähem tõrges, veidi leplikum, aeglasem ja nõrgema lihaskonnaga. Leplikkus on loomale eeliseks, sest ruun osaleb enamasti kogukonnaelus. Paljudele täkkudele seda ei võimaldata, ning ainsad liigikaaslased, kellega nad suhelda saavad, on märad, keda nad peavad paaritama.
Evolutsioonilisest vaatevinklist on kastreerimine muidugi vähem soovitatav, kuid teatud tingimustes või ühiskonnasüsteemides võib nii ränk isiksuse ellu sekkumine tuua kasu isegi meile, inimestele. Eunuhhid, kohitsetud mehed, olid paljudes kultuurides, näiteks Hiina ja Osmani riigis, tähtsad isikud. Meie Lääne kultuuris mõtleme muidugi kohe uhkele haaremile ning paksuvõitu kirevasse kangasse mähitud valvurile. Ajalooline tegelikkus oli aga hoopis teistsugune. Eunuhhid ei ole eriti auahned ega saa käo kombel muna kuninglikku pessa poetada. Seega ei ohusta nad trooni. Kuid neil oli eeldus saada väga headeks ametnikeks ja strateegiliselt võimekateks sõjaväelasteks.
Meie sugulastel orangutanidel, ühtedel neljast inimahviliigist Kagu-Aasias, on samamoodi, aga neil on see maskeering. Nende hulgas on kahte liiki isaseid. Väiksed isased näevad välja nagu emased – nende areng on seiskunud. Mõnikord veedavad nad selles staadiumis kogu elu. Kui suur isane teeb ruumi, hakkavad nad hormoonide toel muutuma ja kasvavad suurteks isasteks, kellel on selged sootunnused, nagu kõrialune kott ja põsekotid.
Selle ajani on maskeering kõik, sest erinevalt eunuhhidest on nad suguküpsed ning ootavad soodsat aega. Emased neid küll nii väga ei ihalda, kuid see ei takista neil bossi selja taga oma geene levitada.29
Kui isane imetaja kastreeritakse, on sellel olenevalt vanusest sügav mõju tema isiksuse arengule. Kuid ainult munandite eemaldamine vähendab vaid testosterooni moodustumist. Mehest ei saa seetõttu veel naist. Ühelt poolt moodustub testosteroon ka neerupealistes ning teisalt põhinevad isaste ja emaste imetajate peened käitumiserinevused paljude hormoonide keerukal kaasamisel. Tänapäeva seisukohast paistab väide, et sookohane käitumine on kasvatuse tulemus, täiesti absurdne. Loendamatud katsed inimeste ja imetajatega näitavad soorollide lünkadeta arengut ning paljud näiliselt kasvatusega saavutatud käitumismallid on omased ka meie lähisugulastele. Üks väga lihtne, kuid veenev katse – vähemalt minu jaoks – on järgmine: kujutlege, et olete kuue kuu vanune laps. Te lebate terve päev selili ega saa end liigutada. Teie pea ja keha on teie pisikeste lihaste jaoks lihtsalt liiga rasked. Ainuke, mida te teha suudate, on liigutada veidi käsivarsi,
Connor, R. C., Watson-Capps, J. J., Sherwin, W. B., Krützen, M. A new level of complexity in the male alliance networks of Indian Ocean bottlenose dolphins (
Cummins, F. S.
Buston, P. Social hierarchies: Size and growth modification in clownfish. Nature (2003) 424, lk 145 jj.
Dunkel, L. P.
