kõrval, teeskles!”
„Mina ei võtnud! Jumala eest! Mina ei võtnud, tädike!” Ja puhkes samuti nutma.
„Häbi, noormees,” pöördus Fandorin nägu lärmi peale krimpsutades gümnasisti poole. „Teil on professionaalse varga kombed. Vähe sellest, et varastasite, ajate veel ilmsüütu preili kaela. Kui see poleks unenägu, annaksin ma lähimas peatuses teid jaamakordnikule üle.”
„Ko… kordnikule?” kogeles noormees. „Jaamakordnikule? Issake, annaksin mida iganes, et vaid kordnikud tagasi tuleks. Issake, õpiksin gümnaasiumis, ei rapuks neis õudsetes rongides, ei käiks võõraste taskute kallal…”
Ning puhkes samuti nutma.
Kuidas ma ometi ise ei taibanud, noomis Masa ennast. Ta on ju professionaalne dorobō, näppab rongides. Ütles, et sõidab esimest korda, aga ise teadis, kus ja kuidas raudteel röövitakse. Ütles, et nälgib, aga endal oli kotletisai.
Kuid kõik see oli täiesti tähtsusetu.
„Milline õnn!” nuuksatas Masa pisaraid pühkides ja pekikäntsakat taas taskusse peites. „Isand, te ei ole idioot!”
Nüüd lahistas pool kupeed nutta – nii õnnelik moor, „ilmsüütu preili”, varas kui ka Masa. Papp nohises samuti tundeküllaselt, püüdes midagi öelda, kuid mitte keegi ei vaadanud tema poole.
„Tänan meelitava arvamuse eest,” pomises Erast Petrovitš. „Nõelad ilmusid välja, kuid lärmi ei saanud vähemaks. See unenägu on mind ära tüüdanud. Olgu järgmine etem…”
Ning sulges silmad ja lõtvus ja hakkas uniselt hingama – kuid mitte nii nagu enne, vaevu kuuldavalt, vaid sügavalt ja ühtlaselt.
„Teie siin kahtlesite,” tungis baatjuška lõpuks lärmist läbi, „aga mina ütlesin teile: rohkete õuduste ajal on ka rohkesti imesid. Tuleb ainult teada, kelle poole palvetada ja mida paluda. Leevendust vaimult nõtradele tuleb paluda ainult Eestkostjalt, Jumalaemalt. Kas hakkate veel usus kahtlema, mu poeg?”
MUST TÕDE
Ku areba raku ari
Isand magas kohutavalt kaua, kolm ja pool ööpäeva, ning Masa jaoks olid need piinarikkamad kui eelnenud kolm ja pool aastat. Sest jigoku kõige hirmsam kiht ei ole mitte lõõmav ega jäine, vaid see, kuhu pärast surma satuvad reeturid: iga päev algab seal lootusega ja lõpeb selle kokkuvarisemisega. Masa ei olnud iial kedagi reetnud, kuid sai nüüd seda piina küllalt maitsta. Kord hakkasid magajal laud võbelema – ja ei avanenud, siis äkitselt liikusid veretud huuled – ja ei lausunud midagi, siis jälle jooksis üle kaame näo kerge tõmblus – ja kadus nagu petlik virve veepinnal täielikus tuulevaikuses.
Minestus hakkas meenutama sügavat und, kuid see oli ikkagi minestus. Millal magaja ärkab ja kas üldse ärkab, ei teadnud isegi Kiri-sensei. „Ärge provotseerige ärkamist, lihtsalt olge kõrval ja oodake,” ütles ta. Ning lisas ohkega: „Kahjuks ei saa ma teiega koos oodata. Sõidan homme ära. Ma ei suuda enam jääda sellesse vaimuhaiglasse, mille on vallutanud märatsejate osakonna patsiendid.” Ning hülgas hiinlase Changi eeskujul haige riigi Venemaa.
Toimetanud isanda koju, Moskvasse, häälestas jaapanlane end ootama nii pikalt, kui palju kulub. Hetkel, mil magaja ärkab, ei tohi ta olla üksi.
Et mitte minutikski lahkuda, sättis Masa valmis riisikakukesed, pudeli lahjendatud viina ja isegi ööpoti, kuid ei suutnud süüa, juua ega ammugi mitte loomulikke tarbeid õiendada – niivõrd ärevil olid ta meeled.
Ei söönud, ei joonud, ei maganud, ja mis oli tulemus? Kolmandal ööl ei tulnud vaim karada´ga ehk häbematu ihuga enam toime ja see vedas alt, lohistas märkamatult raskesse, pilkasesse unne.
Masa ärkas tonksust vastu põlve. Pilgutas silmi, kissitas. Tuba oli täis kevadist päikesevalgust.
Kähe hääl ütles:
„Hei, ega sa ole haigeks jäänud? Näed õudne välja. Nagu oleksid mitu aastat vanemaks jäänud.”
Isand kissitas ja pilgutas silmi, hõõrus ripsmeid loiu käega.
„Ah, anna andeks!” ütles ta. „Sa oled ju haavatud! … Kuid kui sa suudad istuda, tähendab, sul on juba parem?”
„Mul on parem. Mul on palju parem,” sosistas Masa, surudes peopesa kõvasti rinnale, et süda välja ei hüppaks.
Ta ei karjunud, vaid sosistas, sest Kiri-sensei oli keelanud traumeerida ärganu psüühikat tormiliste tundeavaldustega ja käskinud käituda niimoodi, nagu oleks see kõige tavalisem ärkamine. „Kiirake rohkem optimismi, ärge teatage haigele midagi kurvastavat,” oli professor manitsenud. „Muidu võib aju kaitsereaktsioon teda uude blokaadi ajada.”
„Aga mina olen vist tõbiseks jäänud. Keha poleks justkui minu oma. Suudan käsi vaevu liigutada. Ja ka nägemisega on midagi lahti…” Erast Petrovitš püüdis end padjalt kergitada, ei õnnestunud. „Ma nägin jube veidraid unenägusid. Viimane oli suisa idiootlik. Nagu me sõidaksime sinuga kupees, kus inimesed on üksteise kukil nagu silgud pütis, ning siis seal… Pole tähtis, jamps.”
Fandorin muudkui pilutas silmi.
„Kas me oleme kodus? Mitte Bakuus? Kuidas see võimalik on? Oot…” Tõmbas kulmud kokku. Kompas aeglaselt, väga aeglaselt kukalt. „Mustas, mustas linnas… Mind ju tulistati. Hoop. Ma mäletan… Ma siis ei maganud, olin teadvuseta? Ja kui kaua ma niiviisi vedelesin? Mis vahepeal ka juhtunud on?”
Alles nüüd jäi Masa uskuma, et isand on tõepoolest tagasi.
„Te vedelesite kolm aastat, kaheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva. Mis vahepeal juhtunud on?” liikus jaapanlane sujuvalt teise küsimuse juurde, pidades meeles nõrgenenud psüühikat. „Kõik riigid sõdivad nagu vürstiriigid Sengoku ajastul. Inimesed tapavad üksteist miljonite kaupa. Vene impeeriumi pole enam olemas, see lagunes laiali. Kuid päike tõuseb endistviisi, talvele järgneb kevad ning kõik naised on endiselt kaunid,” lõpetas ta reipalt, optimistlikul noodil.
„Ikkagi magan,” pobises Erast Petrovitš. „Ja näen jälle idiootlikku und.”
Ta pani silmad kinni, kuid Masa ei lasknud tal rohkem magama jääda, näpistas kõrvast.
„Praegu tundub paljudele, et nad näevad idiootlikku und. Kuid see ei ole idiootlik unenägu, see on idiootlik genjitsu – reaalsus. Valmistuge pikaks kuulamiseks, isand. Nüüd räägin kõigest üksik-asjalikult. Ainult pidage meeles Targa sõnu: „Mis rahutus maa-ilmas ka ei juhtuks, üllas mees ei kaota külma verd.”.”
Seejärel jutustas ta peatumatult tund aega või kauemgi ning isandal ei õnnestunud külma verd säilitada. Kui Masa oli varasematel aegadel midagi jutustanud, esitas Erast Petrovitš pajatust mööda täpsustavaid küsimusi. Nüüd ta aga kõigest kordas:
„Mida?”
„Mida-a?!”
„Mida-a-a?!!”
Ning iga järgmine „mida?” oli eelmisest pikem ja kõrgehäälsem, nii et peagi jõudis Fandorin falsetini, jäi vait ning kuulas juba hääletult, üksnes raputas aeg-ajalt pead.
Kui palju Masa ka ei püüdnud optimismi lisada, tuli see lugu nukram
