pedaalile. Ainult mitte järsult, kukute veel ümber…”
„Ära karda. Ma ei sõida enne, kuni pole selgeks saanud.”
„Ma ei karda mitte seda, isand.” Masa hõõrus mornilt hallisegust siilipead. „Moskva on muutunud ohtlikuks linnaks. Te ei tunne teda ära. Te saate end tundma samamoodi nagu Urashima Tarō. Aga see on kehv tunne. Ja muinasjutt lõppeb kehvasti.”
Muinasloo kalur Urashima veetis mitu päeva ookeanipõhjas, vetevalla valitseja juures, ning kui jõudis koju tagasi, selgus, et maa peal oli möödunud mitu sajandit, ja ta ei tundnud oma koduküla ära.
„Urashima poleks pidanud oma nina keelatud laekasse toppima,” kostis Fandorin muretult, muheledes mõttest, et homme laieneb maailm surmani äratüüdanud korteri piiridest välja. „Mina ei hakka kuskile tikkuma. Lihtsalt veeren väheke ringi.”
Hämmastav rännak
Järgmisel päeval, 11. aprillil kell kolm pärastlõunal, pakituna tallenahkse kraega sooja palitusse, kuid mütsita, sest pead tuli hoida jahedas, veeres Erast Petrovitš väravast välja. Masa saatis teda tseremoniaalse kummardusega, luges kaitsva suutra ja tegi kolm ristimärki.
Kangi kiigutades sõitis Fandorin aeglaselt mööda oma Malõi Uspenski (või siis Svertškovi) põiktänavat, vahtides huviga ümberringi.
Ta ei tundnud end mitte Urashima Tarōna, vaid pigem Wellsi romaani „Kui magaja ärkab” tegelasena. Mister Graham ärkas letargiast 2100. aastal ja ei tundnud vana head Inglismaad ära, sest sinna polnud jäänud midagi vana, midagi head ega õieti midagi inglaslikku.
Viisakas härrasrahva kvartal, mis enne oli olnud nii klanitud, puhtaks pühitud, hooldatud, nägi välja nagu mererannik pärast tsunamit, mil hiidlaine on juba taandunud, kuid külvanud maapinna täis sodi, prahti, rususid ja väikeloomade korjuseid. Otse kõnniteel järasid kaks rotti rahulikult, peremehelikult surnud kassi. Suurepärane allegooria selle kohta, mis on Venemaaga juhtunud, mõtles Erast Petrovitš: kes oli eimiski, on nüüd kõik.
Piki Tšistoprudnõi bulvarit plärises imetramm, viinamarjavaagna sarnane – nii tihedalt rippusid platvormilt, astmelaudadelt ja isegi puhvritelt reisijad.
Taarumisi trampis mööda salk sõdureid, vintpüssid kõigil miskipärast kabadega ülespidi, aga rääkisid nad omavahel mingis võõras keeles. Lätlased vist? Veider.
Bulvarilt keeras Fandorin Pokrovkale, põiki üle mille rippusid punased, valgete hoogsate tähtedega transparendid. Uspenski kiriku, Narõškini baroki hiilgava näite vastas õõtsus tuules palakas hoiatusega: „Vaata ette, seltsimees! Papid tüssavad sind!”.
Järgmist loosungit ei suutnud Erast Petrovitš dešifreerida, ehkki uuris seda pikalt: „Meesproletariaadi revtervitus Vabnaistöö I kongressile!”
Jäine tuul räsis ajas rändaja halle juukseid, neile langesid tillukesed lumehelbed, helkisid hõbedaselt, kuid ei sulanud. Temperatuur oli alla nulli. Tõstnud vaevaliselt käe, tõmbas Fandorin kašnee tihedamalt ümber.
Kuna tool oli seisma jäänud ja lakanud kriuksumast, sai kuulda mööda kõndivate inimeste jutukatkeid.
Pariisi moemaja mantlis ja labase maavillase pearätiga daam ütles kaaslasele:
„Kullake, anun sind, palju võib korrata: ära ütle tänaval „armas härra”. Sa hukutad meid! Ainult „armas kodanik”.”
Kaks eidekest tippasid mööda, üks hüüdis teisele õhinal:
„Läki lamavoide sündikaati! Jagatakse ordereid kalossidele!”
Keegi, väljanägemise järgi ilmne kaelakohtuline, kurtis semule:
„Minule, vanale sunnitöölisele, elamispinda vaid kakskümmend seitse ruutu?! Ta on kontra, ei muud!”
Oleks vaja tõlki, mõtles Erast Petrovitš. Jõnksutas kangi, kriiksutas mööda konarlikku kõnniteed edasi.
Tuttav Petrovi restoran oli vahetanud vana nimetuse uue vastu: „Kes töötab, see sööb”. Uksel oli salapärane kuulutus: „Teenindatakse ainult liikmeid ettenäitamisel”. Allpool käsitsi juurde kirjutatud: „Räbalaid mütse pandiks lusikate ja kausside eest ei võeta”. Arvatavasti kipuvad need va liikmed lusikaid ja kausse varastama, mistõttu sissepääsul nõutakse neilt peakatteid, dedutseeris Fandorin. Ent meeste rõivaäril „Pariis ja Viin” ilutsev teadaanne ei allunud dešifreerimisele: „Ainult vahetuskaup. Raha mitte pakkuda!” Kuidas nii – pood, aga raha ei tohigi pakkuda?
Pika teadvusetuse kestel oli Erast Petrovitšile kangastunud hulgaliselt veidraid nägemusi, mõnikord väga ilmekaid ja eredaid. Ühtäkki tekkis kahtlus, et see kõik on samuti hallutsinatsioon: mittemoskvalik Moskva, inimviinamarjadega tramm, absurdsed kuulutused.
Tont teda teab, kõik võib olla. Kuid juba suur Monzaemon kirjutas: „Elu on vaid kurb unenägu, mis nähtud unes.” Ja pealegi, üllas mees jääb isegi unes oma reeglitele truuks – aga kui unenägu osutub äkki reaalsuseks?
Möödakäijad hakkasid järsku kiiruga minema teisele poole teed. Mingi onkel pöördus vaatama ratastoolis santi.
„Papi, ma veeretan su eest ära. Tšekaa tuleb!”
Vastu tuli punaste käepaeltega kolmik: ühel oli suur puust kabuur, kahel vintpüssid õlal. Tšekaa? Ah jaa. Masa rääkis. „TšK” on mingisugune lühend. Hiljuti asutatud punaarmeelaste ohranka. Korraldavad läbiotsimisi, arreteerimisi, rekvireerimisi. Masa rääkis, et punaarmeelaste politsei pole veel kõige hullem, vähemalt tuleb orderiga. Ent veel on olemas mingisugused „mustarmeelased”, need röövivat ilma igasuguste orderiteta ning juhtub, et suisa tänaval, keset päist päeva.
„Ei-ei, aitäh,” tänas „papist” frapeeritud Erast Petrovitš lahket samariitlast kuivalt. Pealegi oleks ju huvitav uue võimu esindajaid kaeda. Seda nimetati „nõukogude” võimuks, aga mis mõttes, seda oli Masa jätnud selgitamata.
„Ahaa! Invaliid peab teadma,” ütles mausriga mees lähemale tulles. „Siuksel toolil kaugele ei sõida. Isa, ütle õige, miuke maja on siin endine Akselrodi? Meil on, näe, määrus.” Lehvitas paberit.
„Minul, auväärne, ei ole lapsi.”
Tahtis eemale sõita, kuid punane sandarm krabas tooli seljatoest kinni.
„Kellega sa räägid? Näita dokumenti!”
„Jäta, Korõtov. Mis sa jändad jalutuga,” ütles teine. „Las ta olla. Lähme küsime seal memme käest.”
„Mauser” sõimas Erast Petrovitšit emaga seoses, kuid võttis käe ära. Tšekaistid (või mis nad olidki) läksid oma määrusega edasi, Fandorin aga vaatas pead vangutades neile järele. Tal ei jätkunud kujutlusvõimet kujutada kaitseosakonna või sandarmikorpuse töötajat ette avalikus kohas ropendamas.
Kui punaarmeelased „pole veel kõige hullemad”, siis missugused on „mustarmeelased”?
Plevna kangelased
Vastust sellele küsimusele ei tulnud kaua oodata. Viis minutit hiljem, sõitnud oma transpordivahendiga Marosseikani, nägi revolutsioonilise Moskva uurija eespool inimesi kobaras seismas ja kuulis üpris ebameeldivat heli, mis ei jätnud Fandorinit kunagi ükskõikseks: naise meeleheitlikku nuttu. Mõeldamatu olnuks mööduda, selgitamata
