nende koju naise mees mind ei lase!”
Isa juubeldab sünnitusmajas:
„Oo, meile sündis poiss! Ja veel milline!”
„Palun rahunege,” sõnab õde häirimatult, „see on ainult nabanöör.”
Viimast kuud rase naine äratab öösel mehe:
„Kallis, ma nägin unes, et sünnitasin kahepealise neegripoisi!”
Mees rahustab naist, kuidas oskab. Järgmisel ööl juhtub sama lugu ja mehel õnnestub naine vaid suurivaevu maha rahustada. Kolmandal ööl kordub kõik taas ja nüüd hakkab ka mees närveerima.
Kui naisel saabub aeg sünnitusmajja minna, sõidab mees temaga kaasa. Ta käib ooteruumis närviliselt edasi-tagasi, ootab naist. Tuleb ämmaemand, imelik nägu peas.
„Teie naisel sündis terve poisslaps, ainult …”
„Mis, kas tõesti kahepealine neegripoiss?!”
„Ei, päid on üks …”
„Jumal tänatud!”
Mees hüüab sünnitusmaja akna all:
„Mari! Mari! Sünnitasid? Palju? Kolmikud? Kas mõni minult ka on?”
Mees läheb sünnitusmajja oma naise ja kaheksanda lapse järele ning küsib koridoris medõelt:
„Miks see part siin ringi paterdab?”
„See pole mingi part,” vastab õde, „see on toonekurg, kes on teie pärast oma jalad lühikeseks jooksnud!”
Sünnitusmajas ootava noore isa juurde tuleb ämmaemand, sõidutades haiglakäru kolme vastsündinuga. Ämmaemand vaatab heldinud noort isa ja küsib:
„Kas teid ei ehmatagi, et neid nii palju on?”
„Ei, jumala pärast, ei!” vastab isa.
„Hea küll, siis oodake natuke, õde toob kohe teise kärutäie veel!”
Mees abiellub. Pulmad, pulmaöö …
Täpselt üheksa kuu pärast viib mees oma naise sünnitusmajja, jäädes ise palati ukse taha ootama. Mõne aja pärast kostab lapse nuttu, palatist väljub ämmaemand ja teatab:
„Õnnitlen, teil sündis tütar!”
Mees vaatab kella:
„Kell 22.45. No täpselt! Loodus on ikka üks täpne masinavärk küll!”
Veerand tunni pärast kostab taas lapse nutt. Väljub ämmaemand.
„Teile sündis veel ka poiss!”
Mees vaatab kella:
„Täpselt kell 23.00. Minuti pealt! Lähen ja võtan vahepeal ühe õlle, järgmine tuleb tunni aja pärast.”
Sünnitusmajas vaatavad mehed läbi klaasi palatisse. Üks neist naeratab ja viipab käega:
„Vaata, ta naeratas mulle! Tõstis jalakest ka …”
„Mis? Ta on ju kõhuli voodis teki all!” imestab teine.
„Ma räägin medõest!”
„Doktor, miks kõik lapsed sündides nutavad, aga minu oma hoopis naeris?” küsib vastne ema.
„Jälle? Ma ju ütlesin ämmaemandale, et ta endale maski ette paneks!”
Naine sünnitab juba kaheteistkümnenda lapse. Kui ta sünnitusmajast lahkuma hakkab, märgib üks õdedest heasüdamlikult:
„Ma arvan, et umbes aasta pärast näeme me teiega jälle, eks?”
„Ei, ei!” vastab naine veendunult. „Enam me teiega siin ei kohtu!”
„Miks te selles nii kindel olete?”
„Sest mina ja mu mees saime lõpuks ometi aru, miks meil kogu aeg need lapsed tulevad!”
Kaks naist vestlevad sünnitusmajas:
„Minu laps sündis 23. märtsil.”
„Oi, milline kokkusattumus, minu oma ka!”
Siis pöörduvad mõlemad akna all oleva naise poole ja küsivad:
„Kas teie laps on ka 23. märtsil sündinud?”
„Ei,” vastab küsitu. „Mina sellel jaanitulel ei käinud!”
Medõde sünnitajale:
„Ja seal, teisel pool akent, ongi meie vastsündinud … Kas olete meil esimest korda?”
„Teist.”
„Siis pole teil vaja millegi pärast muretseda. Te mäletate väga hästi, kuidas kõik toimub.”
„Kardan, et esimesest korrast ei mäleta ma suurt midagi.”
„Nii raske sünnitus oli?”
„Sünnitus oli täiesti normaalne. Lihtsalt esimesel korral olin ma seal teisel pool akent.”
Sünnitusmaja ooteruumis vahetavad isad kogemusi.
„Veider lugu – mu naine luges enne sünnitamist „Kahte kaptenit” ja saigi kaksikud.”
„Teil on õigus. Minu oma luges „Kolme musketäri” ja sünnitas kolmikud.”
Kolmas mees minestas. Tema naine oli enne sünnitusmajja tulekut lugenud „Rahvaste sündi”.
Teadlased leiutavad aparaadi, mille abil saab naise sünnitusvalusid lapse isale üle kanda, et mees aru saaks, mida sünnitus tegelikult tähendab. Istubki üks katseks välja valitud mees oma sünnitava naise kõrval ja arst annab talle kõigepealt 10-protsendilise doosi. Mees ei tee teist nägugi. Arst keerab valud 50 protsendi peale, isa aga hakkab rahulikult laulukest ümisema. Nördinud arst paneb mehele 100 protsenti sünnitusvalusid,
