vangutab pead:
„Te ju näete, et sellest pole mingit kasu – laps röögib veel valjemini!”
„On küll kasu,” vastab isa. „Jaan olen nimelt mina!”
Hoidja on ühte lapsevankrisse kõrvuti pannud kaks last: poisi ja tüdruku. Äkki pistab tüdruk kisama:
„Appi! Vägistatakse!”
Poiss vaatab teda hetke kahtlustava pilguga ja ütleb siis:
„Mis sa kisad, ole vait! Keegi ei vägista sind! Sa oled ennast lihtsalt oma lutile peale pööranud!”
Poe ees seisab lapsevanker, milles istub vanduv Juku.
„No kuradi pask, miks see neetud ilm nii palav peab olema, raisk!”
Mööduv vanamees küsib:
„Kuule, poiss, kus su ema on? Kas ta tõesti lubab sul niimoodi ropendada?”
„Mul polegi ema,” vastab Juku. „Ja mul oleks sulle kah üks küsimus. Käia oskad?”
„Oskan.”
„Siis käi põrgu!”
Keegi vanatädi vaatab huviga lapsevankrisse ja kõnetab siis ema:
„Kui toredad kaksikud! Kas mõlemad on poisid?”
„Ei, ainult vasakpoolne,” vastab ema, „paremal on melon!”
„Proua, teil on nii veetlevad kaksikud!” märgib mööduja.
„Mis te nüüd!” vastab ema. „See on tegelikult üksainus poisike, aga ta on väga närviline ja tõmbleb vahetpidamata.”
Naaber peatab Juku.
„Ma kuulsin, et su ema tõi sünnitusmajast kaksikud. On nad poisid või tüdrukud?”
„Üks on poiss ja teine tüdruk,” vastab Juku. Jääb siis hetkeks mõttesse ja lisab: „Aga võibolla oli ka vastupidi …”
Mees tuleb töölt. Naine võtab teda rõõmsalt vastu:
„Meie maimukesel tuli täna esimene hammas!”
„Vahva!” hüüatab mees.
„Ja ta tegi ka oma esimesed sammud!”
„Imetore!”
„Aga kui ta esimesi samme tegi, siis ta kukkus ja murdis oma esimese hamba.”
„Oi-oi-oi!”
„Aga kui ta oma esimese hamba kaotas, siis ütles ta oma esimese sõna!”
„Tubli!”
„Kui sa vaid teaksid, mis sõna see oli!”
„Ja kes on lapse isa?” küsib sotsiaaltöötaja.
„Mu jumal,” sosistab noor ema.
„Kuulge, tütarlaps, seda ei jää nüüd küll keegi uskuma!”
Sõbrad omavahel:
„Kuidas su poeg elab?”
„Lausa suurepäraselt! Mida päev edasi, seda rohkem sarnaneb ta minuga.”
„Jumal hoidku! Ega ma teda äkki millegagi aidata ei saa?”
Naine kohtab lapsevankrit lükkavat sõbrannat.
„Ta on sul nii oma isa nägu!”
„Seda minagi, aga mees arvab, et poiss on tema nägu,” vastab sõbranna.
Naine jalutab lapsevankriga. Tema sõbranna tuleb vastu ja imetleb beebit:
„Kui armas lapsuke ja nii väga su mehe nägu!”
„Ah nii?” vastab naine. „See on meie naabrinaise laps.”
Sõbrannad omavahel:
„Minu väike poeg on oma ea kohta väga hästi arenenud. Ta oskab oma nime juba mõlemat pidi öelda.”
„Ja mis ta nimi on?”
„Tiit.”
Kaks sõbrannat saavad üle pika aja kokku, ühel laps vankriga kaasas.
„Oi, kui kena poiss sul, aga ta pole üldse su mehe moodi!”
„On küll! Kui sa vaid kuuleks, kuidas ta kisama pistab, kui tal pudel käest ära võtta!”
„See on minu pesamuna Juku,” teatab isa uhkelt oma külalisele. „Mis te arvate, kelle nägu ta on?”
„Pole aimugi,” vastab külaline, „ma tunnen siin alles väheseid.”
Tädi: „Küll teie Juku on isa nägu!”
Ema: „See tuleb viletsast valgusest, muidu on tal väga tark nägu.”
Lapsevankris lebavad Juku kõrval ajalehed.
„Oi, missugune andekas poiss!” hüüatab mööduv vanaproua. „Kas ta tõesti loeb juba ajalehti?”
„Mis te nüüd! Ega ta mingi imelaps ole,” vaidleb Juku ema vastu. „Esialgu lahendab ta ainult ristsõnu.”
Kaks ema omavahel:
„Kas teie laps oskab juba rääkida?”
„Oh jaa, me õpetame teda juba vait olema.”
Sülelapsega naine kohtub vanglaväravate ees oma mehega, kes on varguse eest saadud kolm aastat ära istunud.
„Kas
